Postitatud: 18 Veebr, 2009 11:50
Kunagi hakkas üks lennukikandjaid puudutav film pihta sõnadega "If president on United States calls 911, this is something what he gets"Kilo Tango kirjutas:No üldjoontes tundub mulle lennukikandja tervikuna (kontseptsioonina) vigane lahendus probleemile kui teemaks on all-out suur sõda suurriikide vahel. Tohutud kapitalimahutused, tohutu kaitselaevastik, tohutu logistika tohutu väljaõpe. Ja tulemus - märklaud keset vett, kus ei ole mitte kusagile peituda. Üks massiivne rünnak laevavastaste rakettidega varustatud tugeva vastase poolt (ma ei pea silmas venemaad, vaid hüpoteetilist mõtlevat vastast, kes suudab ka midagi luua) ning see kraam on merepõhjas.
Ei saadud lennukikandjateta hakkama OIF ega Afganistani ajal. Mõnikord algab sõjategevus punktist, kus pole maapealseid baase, mida kasutada (mis tuleb alles vallutada), kuid USMC Harrieridega just mingit air superiority't ei tee. B-52'd läksid romulasse, aga carrierid miskipärast jäid- veelgi enam, neile loodi uusi lennukeid.
Kui USA kaitse-eelarve on külma sõja lõpust langenud kaks korda, siis vähendamise asemel tuli üks Nimitz-klassi laev veel juurdegi. Kui sul on ikka vaja tõsist sõda pidada, siis nendel USMC väikestest carrieridest ei piisa ja algfaasis ei pruugi maapealset baasi olla.
Kuna USA üritab praegu maailmas sandarmiks olla, siis ilma lennukikandjateta on seda keeruline teha. Mingi USMC väikse lennukikandjaga võib kuskile Somaalia randa dessanti teha, aga Hiina või VF vastu ei tee nendega midagi. Lennukikandjal olevad lennukid on ju samal ajal "pika käe" õhukaitse.
Mis puudutab tiibraketirünnakut, siis see paraku pole nii lihtne kui tundub. Venelased arvestasid, et Nimitz klassi tabamiseks merel tuleb korraldada kombineeritud õhu- ja allveerünnak, kus lastakse välja vähemalt sada tiibraketti korraga (Kurski tüüpi allveelaevad olid just selleks ehitatud, samuti Tu-22M pommitajad).
Ameeriklastel oli aga selle vastu mõeldud mitu kaitserõngast, välimine F-14 ja AIM-59 Phoenix (üks lennuk võis lasta kuute märki üheaegselt), järgmine AEGIS tüüpi lahingujuhtimise süsteemiga ristlejad, siis laevade enda Sea Sparrow raketid ja kõige lõpuks 20 mm CIWS. Selliseid ristlejaid on USA-l 22 tk, seega vähemalt 2 igale lennukikandjale. Iga laev suudab maha võtta 90 õhumärki.
http://en.wikipedia.org/wiki/Aegis_combat_system
Aegis disainiti just sellist olukorda silmas pidades. Õhurünnaku ajaks lülitatakse vastav moodul automaatselt tööle ja inimene vaatab ainult pealt. See, et lennukikandjal endal erilist relvastust pole, ei määra midagi.
Mitmekümne raketi kandmiseks vajaliku kümnete Tu-22de liikumine ei toimu märkamatult, selleks on taas mitmeastmeline eelhoiatus, alates signinti tegevatest allveelaevadest Koola poolsaare läheduses, siis tulevad maismaaradarid, siis AWACS ja lõpuks laevade endi radarid.
Ehk on vähevõimalik, et üllatada suudetakse ja kui rünnak tulemas on, siis hakkavad ründajad enne tina saama kui nad oma raketi lendu suudavad lasta.
F-14'd patrullivad laevast 400 km kaugusel, laskekaugus on 120-150 km.
Põhiline oht on X-22 (AS-4 Kitchen) lennukaugusega kuni 500 km. Piisava eelhoiatusega hakkavad ründajad enne tina saama.
