www.militaar.net

Vaata, selle Iisraeli värgiga on nii, et kui meil oleks tehtud ka 5% sellest, mida seal tehti iseseisvumisjärgse 20 aastaga (see on oluline just seetõttu, et sellesse perioodi ei mahtunud USA relvastusabi, mida alati IDF fundamentaalselt aluseks arvatakse), siis oleks siin asi juba täitsa bro ja puuduks vajadus sedavõrd paaniliselt selleks mitte ettenähtud Valge maja peremehe kehaõõnsusse pugeda.

Kui ma natuke kukalt sügan ja järgi mõtlen, siis omateada pole ma siin kuskil eesmärgina pakkunud Iisraeliks saamist. Küll aga võiks katsetada kohe tõsiselt kasvõi 40 aastaga (1991 lugemist alustades) 5% ära tegemist sellest, mis Iisrael tegi 20 aastaga (70ndate alguseks).

Tõenäoliselt seda ei juhtu ja põhjuseks pole isegi kohaliku holokausti ehk stalinlike repressioonide väike ulatus või USA relva-abi puudumine, vaid valitseva eliidi hulgas usu puudumine, et tegelikult suudab Eesti enda eest mõistlikus ulatuses ka ise seista. Pole mingi saladus, et paljude poliitikute jaoks on meil armee vaid liitlaskohustuste täitmiseks ning seepärast, et kuskil riigiteoorias on kirjas, et armee on riigi tunnus (noh nagu Vatikanil on või nii).

Samas sõltumata ajaloolis-retoorilistest keerutustest on tänaseks ümberlükkamatu fakt, et Iisraeli armee põhineb eelkõige tugeval tahtel (mis tuleneb ohust) ja eesmärgipärasel tegevusest, raud, reservid ja tuumapommid on vaid vahendid, mida tahe oma eesmärkide nimel saavutanud on.

Siin aga tahet ei ole. Nüüd võiks muidugi pugeda jälle mingi maaväliste kaitsetahte puudumise probleemide taha. Ma julgen muidugi kahelda, kas aastaid surma ja verd näinud juudi sõjamehed ahvivaimustuses järgmisest väljakutsest olid. Ja tegelikult mida see laialivalguv kaitsetahe nii väga viimased 20 aastat lugeski, kui Eesti ühiskonnakorralduse alus oli/on elitaardemokraatia (paljudes taolistes riikides on), kus 90% riigi rahast jagavad kabinetivaikuses ära vähem kui 50 inimest. Mitu isikut nende hulgas on reaalselt püssirohtu nuusutanud? Mulle meenub ainult Pomerants. Pakun, et sellest 50-st pole 2/3 isegi N. armee ajateenistuses käinud ja vähemalt 1/3 ei tea automaati kätte võttes, mismoodi see pauku teeb. See tähendab, et suhteliselt sõltumatu rahakraanide keeramise võimalus on Eestis nende käes, kes ei adugi, mida riigikaitseks vaja on ja mismoodi see asi käib. Vabadussõda on juba igavikuline suurus ja Eesti võitles (otseses tähenduses) oma lipu all taas alles Iraagis peale 2003. aastast.

Kapten, aga paku midagi välja, kuidas seda muuta? Kui on mõni hea idee, eks proovime seda ühiselt edasi arendada.

Natuke rahaasjadest.

The Decision-Making Process in Preparing the Defense Budget

HISTORICAL REVIEW

In order to examine the manner in which the complex considerations and dilemmas discussed above are reflected in the work of the IDF, we shall begin with a historical review of the interface between the army, the economy and Israeli society during four key periods of Israel’s history. This review is intended to provide a basis for identifying historical patterns and an understanding of the background to the current decision-making processes involved in the development of the defense budget.

...

First period – 1948 to 1967, from the establishment of the State of Israel through the Six-Day War.

This decision meant that expenses on the defense system did not exceed seven percent of the GDP.

Second period – 1967-73, from the Six-Day War to the Yom Kippur War.

In economic terms, the first part of this period saw a doubling in national defense expenditure, from seven percent to 14 percent, together with rapid growth in the GDP of approximately ten percent.

Third period – 1974-85.

This period is referred to by economists as “the lost decade.” Annual per capita growth fell from 5.0-5.5 percent per year to just 0.5-1 percent. At the same time, defense expenditure during the same period was very high (almost 25 percent of GDP).

http://www.idi.org.il/sites/english/Pub ... conomy.pdf

Meie (täitmata) lubadus NATO'le 2% on hoopis teisest liigast.

Sellele rahafenomenile on muide üsna lihtne seletus (selles teema aluseks olevas üllitises ka kirjas muide).

Iisraeli majanduskasvu üks aluseid on seesama hiigelsummasid neelav armee, tänu millele on saanud majandus rahulikult kasvada, kuna sõjategevus on suudetud kiiresti (võidukalt) lõpetada, mistõttu pole hiigelsuur (reserv)armee muutunud majandust kurnavaks, sõjakahjud/purustused on olnud ebaolulised ja normaalne elurütm on taastunud suht ruttu. Arvestades sõjalist konsumeerimist riigis sees (seal on vinge sõjatööstus), on kindlasti üks SKP aluseid ja relvade treimine ja nende tarvitamine riigis. Alati on õnnestunud sõdida kas võõral territooriumil või puhvertsoonides. Vastase tungimine riigi asustatud piirkondadesse olnuks katastroofiliste tagajärgedega. Kahtlen sügavalt, kas vastase ees taganemine liitlaste ootuses (koos kaasnevate purustuste, majandustegevuse seiskumise ja põgenikega tagaks 10% majanduskasvu.

Annab näiteks otsida, millal araablastel õnnestus juudi tööstuspiirkond pommitada. Meenub mingi intsident Iraagi Tu-16-ga kuskil 60ndate lõpus.

Samas nt tankide või hävituslennukite tootmine/renoveerimine tähendab päris suuri tootmiskeskusi, hävituslennukeid hakkasid juudid tootma üsna pea peale Kuuepäevast sõda (st peale 1967), kasutades selleks Sveitsist hiivatud Mirage tehnilist dokumentatsiooni.

Ühesõnaga, 1970ndate aastate mastaabis on jutt ikkagi tehasemõõtu objektidest.

Midagi IDF mentaliteedist Iisraeli noorsoo hulgas.

http://shaon.livejournal.com/96114.html

Kena materjal Merkava´dest.

http://www.supervideo.com/MXCD-ROMOS.htm