hummel kirjutas:Puhtalt patrullile ja varitsusele tänapäevases EKV-s kunagi pearõhku pandud ei ole ega ilmselt ei panda ka. Nii saamatud siiski ei olda, et pärislahinguga üldse hakkama ei saada. KL on iseküsimus..
Ma ei öelnudki, et ei saada hakkama, küsimus on sellise lahinguviisi jätkusuutlikkuses lihtsalt. Kui kiiruga mobiliseeritud pataljonile vajub korraga vene motolaskurbrigaad õhutoetuse, diviisi toetuse (MRLS!!!!) peale, siis tulebki pärislahing. Vastane tümitab selle pataljoni paiknemise põhjalikult segamini ja hiljemalt 3 katsega sõidab üle.
1:3 suhe on kehtiv ka siis, kui kaitsel on kompanii ja ründab rühm. Meil lihtsalt ei ole ressursside mõistes kusagilt käepärast võtta neid 1 rühma ründavaid kompaniisid. 1 kompaniile vastutegevuseks on 1 rühm võimalik leida.
Aga mis segab seda rühma panna vastutegevusena kaitsele ja kompanii ründab? Kui ma viimati lugesin raamatut "Jalaväekompanii lahingutegevus", siis seal oli rünnak väljaõppes endiselt sees. Nähtud neid ebareaalseid rünnakuid, kuis silmini kaevunud rühma ründab vastutegevuse jagu (ja "murrab läbi" jne jne). Ebareaalne jamps. Meie esmane ülesanne peaks olema saada selline tase, et me suudame ülekaalukat vastast igas asendis massiliselt nottida. Näiteks võib selguda, et kahest kuulipilduja vintrauast ei piisa, vaja oleks 5-te (Sinimägede kogemus). Suht tähtsusetu pisiasi, aga kui rühma KP-d peale teist rünnakut lihtsalt vait on ja kolmas kohe tuleb?
Mäletan, et kord ammu orgunnisin väikest õppust, kus tõesti 3 jagu (rühm) ründas koos autodega (soomukid) 1 tugevdatud jagu viivituses ning see oli huvitav kogemus.
Vat see on juba reaalsem kui rühm rünnakul vs kompanii kaitses. Aga tegelikult inimpuudus on lahja õigustus, ma arvaks, et asja võti on eri VÕK-ide koostöö, sest teoorias nagu läheb ajateenistusse igal aastal meil 2500 inimest, mis arvukuselt võrdub 3+ pataljoniga ja me ei suuda kahte kompaniid korraga õppusele saada
Täna on ka selline seaduspärasus, et kui õppivas tegevuses on pataljon, suudetakse vastutegevuseks kokku raapida kompanii, kui tegevuses on brigaad, suudetakse vastutegevusse tekitada teatavasti enam-vähem pataljon. Samas eks sellest ole ju ka kasu.
Tegelikult tegevusi kompanii vs kompanii ja kompanii vs rühm annaks väljaõppeperioodil teha küll ja rohkem ka. Pataljoni probleem saaks vast lahendatud, kui Siil ühendada Kevadtormiga (mis on arvatavasti võimatu KV logistilise vaegvõimekuse tõttu). Sellisel juhul oleks vastutegevusse Scoutspataljoni kompanii asemel võimalik rakendada terve jalaväepataljon.
Ühesõnaga kui saaks Kirdekonnaks väljaõppeks juba kokku panna:
- jalaväekompanii virust
- jalaväekompanii vahist
- jalaväepati pioneerirühma Tapalt
- jalaväepati tankitõrjerühma virust
- Kevadtormiks planeeritud pati staabi,
Siin sa ütled tegelikult sama asja ära - kui viitsitaks koostööd teha, saaks küll ju. Lihtsalt iga vürst istub oma VÕK-is (KRK-s omaette). Minuarust võiks need kompaniisuurused "pataljonid" üldse veits kokku tõsta, saaks väljaõppe kindlasti reaalsemaks. Ainuke, mis reaalselt saab praegu teha, on Kuperjanov, sest seal on ju mingi 700 meest korraga sees.
MILES-i juurde tagasi tulles - ma arvan, et selle simo peamine efekt seisneb selles, et saab hakata reaalselt "punkte lugema" ja vast siis kaovad igasugused ebareaalsed kompanii kaitses+jagu ründab jurad minevikku. Kui ikka rühm kaitses+kompanii ründab (tegelikus sõjas vast reaalne) tekib pidevalt olukord, kus kompanii lihtsalt jookseb rühmast üle, siis tuleb reaalselt taktikat muuta, mitte lahendada probleemi "virtuaalselt".
) kompaniist, vaid enam, kui 250-sest pataljonist. Osalt see näitab üksikmehele tema "vähenenud väärtust" massis ja tekitab ehk mõnele pisut kõhedust, teisalt jälle paneb raskemas situatsioonis mõtlema suurenenud vastutusele, mis võib omakorda motiveerida. 
