www.militaar.net

USA suuremad probleemid võivad tulla ka sellest, et dollari kurss muutub kõikuvaks. Trükitakse juurde küll, aga kaua selline asi võimalik on. Eks seda kurssi hoiab paljuski üleval ka Hiina, kui üks suurimaid laenuandjaid USA-le.

Ega see eurogi kurss nii kindel pole. EL-i majandus on üldse suure jama otsas. Lõhkilaenanud riike on hulgi. Millega see kõik siin maailmajaos lõppeb on samuti ebaselge. Kui EL omale eelarvet paika ei saa siis ei anta ka EL-i toetusi selles mahus. Kui palju on Euroopa riikide eelarved seotud EL-i toetustega? Eesti puhul õeldakse kuni 50%. Kui 50% rahahulk hakkab vähenema siis võetakse vähemaks kõikidel k.a. riigikaitsel. Lääne-Euroopas on seda juba vähendatud niigi. Mis saab eelarvetest siis kui neid veel kärbitakse?
USA ja EL-i tulevik ei ole sugugi kindel. Mis saab siis, kui laguneb EL?

Duginit kindlasti ignoreerida ei saa. Õeldud juttu tagasi võtta ei saa. Vahel võivad sellised väljaütlemised anda ka aimu võimalikest naaberriigi doktriinidest(tulevikusuundadest), mille ettevalmistamisele on isik kutsutud.

Mind juba tükimat aega üllatab see lihtsalt pöörane energia, millega corvus üritab kõike idanaabri ekspansionistlike taotlustega seotut naeruvääristada ja tühiseks kuulutada ning alaväärtuskompleksi või tagakiusamismaaniat (või mõlemat korraga) põdevate eestlaste luuluna näidata

Olen hakanud isegi mõtlema, et ehk oleks huvitav selle corvusega korra kohtuda - lihtsalt vaadata, mis huvitav inimeksemplar selle pöörase (kirjutamis-)energia taga peitub...

Aga noh, olgu - see ei olnud kutse tantsule. Tegelt on mul hea meel, et corvusele on siin foorumis ikka hulka oponente ka. Muidugi ei jaksa nad ka kõik kokku produtseerida niipalju texti, kui corvus aga see polegi oluline. Oluline on see, et me teame, et sealt ida poolt pole s...gi head meil oodata ning seda ajaloolist mälu ei muuda miski - ammugi mitte corvus

corvus kirjutas:

Igal kuradi riigil ja ajastul on omad dugind ja limonovid. Olulised ei ole aga mitte nemad vaid protsessid ühiskonnas. Mitte duginid ja limonovid ei pane rahvast enda järgi liikuma, vaid (keerulistel aegadel) valib rahvas duginid ja limonovid.

Ja-jah, poeta meile veel tarkuseterakesi vene rahva määravast osast Nõukogude Venemaa/Nõukogude Liidu/Venemaa ühiskondlike protsesside suunamisel ja juhtimisel. Sellest, kuidas keerulistel aegadel on Venemaal alati rahvas valinud ja valib ka edaspidi oma valitsejad ja paneb nad enda valitud suunas liikuma. Meil teistel on midagi vist kahe silma vahele jäänud.

Kas sa ise ka usud, mida räägid?

Kõrvalfoorumit lugedes jäi silma üks hea mõte selle teema kohta. Nimelt tunnistab see habe avalikult, et venemaa on meid okupeerinud.

See ei ole nende huvides, nende huvid on raha ja omand, villad, Roman Abramovitši Chelsea, Cote d'Azur. Teie olete "kassast mööda", teid seal ei ole. On ainult imperialistlik ajalugu, et me varem või hiljem võtame kõik käsile. See kõik on loba, Dugini [Aleksander Dugin - Moskva ülikooli professor, kes väljendab Baltimaade osas imperialistlikku retoorikat - toim.] jamps, millest midagi ei sõltu ja mida Putin kasutab kollina. Selliste inimeste taga ei seisa mingit jõudu peale režiimi enda. Varem hirmutati teid Žirinovskiga, nüüd Duginiga, teie olete sellised naiivsed, et hirmutegi."

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... 1&l=fplead

Ja Nemtsov on kohe arvamusliider ja Kremli poliitika kujundaja, kui corvuse aktsept olemas, muutub vähemalt Kremli taseme tegijaks?

Ja siinses diskussioonis corvuse argumendiks? Kõhutuulega kuidas jääb?

"Dugin kui vaenlase kuju looja"

Лев Гудков: Ну, главные враги у нас – Эстония, Украина и Грузия.

http://www.svobodanews.ru/content/trans ... 62162.html

Техника пропаганды и мобилизации. Составляющие риторики «врага» в советском тоталитарном искусстве и литературе.

http://psyfactor.org/lib/gudkov5.htm

Me kipume siin kangesti ennustama idanaabri ja NATO käitumist meie enda mätta otsast vaadates (me oleme nii tühised, üks sõidab üle ja teine müüb maha), aga vahest oleks valgustav proovida asju vaadata ka Venemaa (ja vastukaaluks olevate jõudude) positsioonilt. Isegi kui võtta eelduseks, et seal tegutsetakse vaid eemärgiga impeerium taastada ning jätkata maailmarevolutsiooni, ei tundu kuidagi mõistlik hakata siin praegu punuma mingit konflikti, mis eeldaks mastaapset sõjalist tegevust ning konflikti Natoga. Jah, ega hullu ju ei tea ja kõigeks on vaja valmis olla, aga aeg töötab minu arvates vääramatult sellise stsenaariumi kahjuks.

Ei ole ju enam võimalik kiirelt tekitada siia paar aastakümmet vahelduva eduga väldanud tulevahetust ja räiget etnilist konflikti (Gruusia)? Samuti ei saa siit naeruväärse ettekäände alusel ööpäevaga üle sõita ja "maailma fakti ette panna". Ma pole päris kindel, kuidas USA'le ja tema suurematele liitlastele see "fakt" meeldib, et suhtselt kehvas seisus ja pigem vaid nime poolest globaalne tegija Venemaa on ööpäevaga "naljaviluks" ära nullinud nende kogu 2MS järgse punnitamise. ("Oi Dima, nägid neegri nägu hommikustes uudistes? Küll Pihkva poisid ikka oskavad pulli teha!")

Kui siin või mõnes muus Nato piiririigis paugud käima hakkavad, loeb sellest esimese uudisena meilide kõrvale (või pigem olenemata kohalikust kellaajast umbes paari tunni jooksul) kogu see maailm, kelle jaoks Nato riigid olulised proovivad olla ja kui sellele reageeritakse mingi uduse vassimisega 5. artikli mitterakendumisest, siis on kõik, game over, võib viimased pool sajandit rahvusvahelisi suhted maha kanda.

Ehk siis konflikti punumine peaks järk-järgult pihta hakkama - vene vähemuse näol on ju päris hea platvorm selleks juba olemas ja seda juba kergelt jahtuvat rauda Venemaa ikka taob. Aga mingisuguse invasioonini on päris mitukümmend sammu ära teha, see annab võimaluse liitlasvägedel teatavad ettevalmistused ära teha (kasvõi konfliktiks vaimselt valmistudes) ja jällegi - kas tõesti tundub loogiline, et praeguses seisus Venemaal oleks mõistlik seda teha? Selmet pool sajandikest kosuda ja siis mingi väga tõsise võimuvaakumi korral päriselt ja kõigi jõududega üritada?

(Ja loomulikult on mul kogu selle jutu juures vaid hea meel, et ühes militaarfoorumis valmistutakse pigem halvimaks.)

Kogu seda corvuse-värki lugedes tekkis vägisi mõte, et kui keegi korraldaks hääletuse küsimusega: "Kas corvus on vene eriteenistuste agent militaarnetis?", siis ma pigem vastaks jaatavalt. Ülejäänud vastusevariandid oleksid ilmselt "Ei" ja "Tahaks olla aga venemaa ei võta palgale"

Nevtsov ütles Dugini kohta: "Selliste inimeste taga ei seisa mingit jõudu peale režiimi enda."

Kas režiimist on veel vähe? Mis jõudu veel vaja on? Et Tuula samovarisepad, Vladivostoki vaalarasvasulatajad ja Kaasani sihvkakasvatajad meie vastu ühisarmaada moodustaksid? Vaat kus siis alles hakkab Venemaa meile ohtu kujutama.

Aga õigus küll, alles me ju lugesime Corvuse unustamatuid tarkuseteraksi, et Venemaal on läbi aegade juhtinud ühiskondlikke protsesse ja riiki rahvas, mitte režiim. Eks vist rahvas nõudis ka Gruusiale kallale tungimist, ega režiim poleks ju sellise asjaga hakkama saanud. Mingi tühipalja Kremli režiimi või selle satraapidega pole meil vaja arvestadagi. Mis jõud see siis ka ära pole ...

Ma toon mõned postulaadid, mis läbi eri teemade minu jaoks sinu isikuga seoses kohe automaatselt pähe kargavad. Ehk ma üritan lihtsalt kokku võtta selle, mis mulle peeglist paistaks:

1. väikeriigi parim valik suurriigi ees on alistumine - seda sa oled püüdnud selgitada lugematutes 1939. a teemades. Võimalik, et tollel hetkel oligi ratsionaalne niipidi, kuid kas peab seda rõhutama? Demoraliseeriv on see igal juhul.

2. Venemaa ei oma Eesti suhtes mingeid territoriaalseid, poliitilisi või sõjalisi ambitsioone, neid kujutavad alaväärsuses vaevlevad (või marginaalide lummuses olevad) Eesti paranoikud ise ette (sellega oled siin teemas aktiivselt tegelenud, ka varasemates teemades).

3. Eesti kaitsmine tulevikus toimub kuidagi kolmandas isikus, teiste poolt ja teiste relvadega, lihtsalt meie ruumis. Eesti ei saaks sellega nagunii ise hakkama. Ja kui kuidagi saaks, siis kaitsetahe ei veaks välja.

4. Riigikaitse ja laiemalt igasuguste kriisi-, jõu- ja militaaralade probleemide allikas on miski maavälise tekkega kaitsetahte või ühiskondliku attitude'i probleem.

5. Venemaa käitumise aluseks on ratsionaalsus - kui pole mõtet, siis ta ei sõdi. Ja kuna NATOga sõtta sattumine on ebaratsionaalne, siis pole midagi karta ka siin. Oht on sisepoliitiline.

101 kord: Venemaa on ohtlik teatavte protsesside (sise ja välispoliitilised) puhul aga mitte iga kuradi hiire peeru pärast! Ja ei ole täna Kremli välispoliitika esmane ega teine ega isegi ka kolmas siht "Eesti iga hinna eest vallutada".

Tegelikult on selline ütlemine pooltõde. Ekspansionism ja mõjusfääri laiendamine "kus võimalik" on täna ja homme Venemaa peamine poliitiline joon ja nagu näitas Gruusia sõda, ei kohkuta tagasi ka Läänega konfrontatsiooni ees.

Me kipume siin kangesti ennustama idanaabri ja NATO käitumist meie enda mätta otsast vaadates (me oleme nii tühised, üks sõidab üle ja teine müüb maha), aga vahest oleks valgustav proovida asju vaadata ka Venemaa (ja vastukaaluks olevate jõudude) positsioonilt. Isegi kui võtta eelduseks, et seal tegutsetakse vaid eemärgiga impeerium taastada ning jätkata maailmarevolutsiooni, ei tundu kuidagi mõistlik hakata siin praegu punuma mingit konflikti, mis eeldaks mastaapset sõjalist tegevust ning konflikti Natoga. Jah, ega hullu ju ei tea ja kõigeks on vaja valmis olla, aga aeg töötab minu arvates vääramatult sellise stsenaariumi kahjuks.

Vaata, see mõttekäik põhineb kahel, minuarust üsna vääral eeldusel
1. NATO on mustvalge ja ühtne suurus
2. Venemaa on läbi ja lõhki ratsionaalne - ja suurem maismaasõda pole ratsionaalne.

Kui sa tähele oled pannud, siis Vene välispoliitika hidden agenda on lõhestustegevus, mis kogemata omab raskuspunkti justnimelt NATOs
-majanduslik lõhestamine Saksamaa ja Prantsusmaa teljel
-vaikne sisseimbumine NATO ja EL otsustesse (NATO vahetab briljandid peenraha vastu). Seega variantide "rahu" ja "täiemõõduline sõda" vahel on mustmiljon hallimat tooni.

Ma arvan, et Venemaal suuremate siseriiklike probleemide tekkeks piisab, kui nafta hind on aastapäevad 40-50 dollarit/barrel kandis. Ja kui verhuska on ohus, küll leitakse mõni välisvaenlane - parem kui selline, kus pole suurt kahju karta, kelle üle on võimalik enda liitlastega NATOs kokku leppida ja millle sovjetiseerimine tõotab ka muud majanduslikku-strateeglist kasu.

Ma olen seda korduvalt öelnud, et ignorantsus (reaalsuse ignoreerimine) on lühikeses perspektiivis odavaim poliitika alustala. Küsimus on vaid selles, kui lühikeseks see perspektiiv jääb.

Milles need puudulikud teadmised väljenduvad? Et ma ei kilka kaasa kooriga, mille nimi on "uus ja parem Venemaa ei ohusta kedagi"? Ilmselt ei hakkagi kilkama, sest olen hulka aastaid töötanud vene inimestega koos ja tean üsnagi hästi, millised on nende arusaamad elust ja olust.

Ettevaatlikkus Venemaa suunal on Eestis täiesti ratsionaalne ja õnneks oled ka siin sina karjuvas vähemuses (ajupestud ja marginaalide mõjutatud paranoikude keskel).

Kas olid ikka pastakast imetud, vahest su ignorantne loomus ei luba kriitiliselt peeglisse vaadata?