www.militaar.net

Tavalisel Urali tendi kuju on hoopis teistsugune ju.

Ka tänapäeva kütuseveokid on "kuumades" piirkondades maskeeritud tavalisteks presentkattega krusadeks. Põhimõte paistab olevat selles, et vastasel oleks võimalikult raske olulisemaid sihtmärke tuvastada ja efektiivset rünnakut varakult ette valmistada. Tulevad kolonnis kõik enam-vähem sarnased veoautod, hmmm, laseks sodiks esimese ja viimase. Aga kui kindlalt teaks, et näiteks kolmas auto on kütuseveok, siis põrutaks ju hoopis sellele...
Või siis väike analoogi pisut teisest vallast. Mäletate nõuka aega, mil kõigil "isakestel" olid ühesugused karvamütsid peas. Läbi optilise sihiku oleks erineva kuju või värvusega mütsi hoopis kergem kirbul hoida...

Oi, mulle meeldib uusi asju teada saada......

Tarmo Männard kirjutas:Oi, mulle meeldib uusi asju teada saada......

Tarmo, sa kena kamraad, kae et J.Piirsalu moodi teadjaks ei saa, muidu teed kah TU -134-st hävitaja baasil reisulennuki

Omal aal oli dizelnõi ural kõva tegija, bensumootoriga aga lahja...

Mulle meenuks nagu kroonust, et sellel bensuka-Uralil oli kütusenorm 95 liitrit 100 km kohta!
Nii vähemasti vastati mulle, kui huvi tundsin ja kas kütus mitte vähemalt A-92 ei pidanud olema?
Kurat, nii palju aega on möödas!
Võib olla eksin, eks parandage,kes kindlad, aga bensuröövel ta ikka oli.

Bena oli jah AI-93, suvine norm oli 70 sajale, välja anti liiter kilomeetrile.
Aga ega ta niipalju rüübanud, kutid ikka müüsid teist kaunis ohtrasti.
Polnud see bensukaski nii lahja midagi, vahet polnud kas vedas 12 tonnist pushkat või sõitis tühjalt, kütet läks pmst. ühtemoodi. Kamazi motol oli muidugi rammu rohkem, kui õieti mäletan, siis oli see pealegi võimsam kui tsiviilvariant.

90 millegagi /pea sada/ Ai-93-e oli bensu-Urali talvine kütusenorm. Suvel läks arvestuste kohaselt ikka vähem ja ega talvelgi kõik sihipäraselt kulunud. See norm oli vist meetrises lumes sumpamiseks
Aga õgisid nad küll nii et ei jõudnud sisse valada. Meie väeosas oli unustamatu vaatepilt kui saadeti kolonn Urale Kaliningradist Riiga lennuväljaplaatide järele. Nendega taheti aiaauke lappida. Lisaks 4-5 kastiautole olid rivis bensiinitsistern ja MTO (liikuv töökoda) , sest tõenäosus ühes tükis kohale jõuda oli nullilähedane.
Kolm või neli reisi tehti, siis hakkas midagi looma, sest üle 3 plaadi korraga ei jaksanud tuua ja põduramad võtsid üldse kaks.

Minuteada oli too Urali benamootor ZIL-i oma, millel sees suuremad hülsid-kolvid ja seega ka suurem töömaht. Kuna plokikaaned olid samad, siis oli surveaste suurem ja vajas üle 90 oktaanist benavedelat, Zil jõi ilusti ka 72-e.Ega vene masinatel oli see küttenorm ikka rohkem sümboolne, reaalne kulu sõltus vanajumala suvast ja Tambovi konstandist....

Bensiinimootoriga (7,0 liitrit V8) oli Ural 375, pildil on aga Ural 4320 (nn diisel-Ural, Kamazi mootoriga), visuaalselt on eristatav selle järgi, et diiselmasinal on "punnis" esivõre.

Surveastme ja 93 bensiini jutt tõele ei vasta, sest seda 7,0 Urali mootorit kasutati ka Laz Turistil ning LiAZ-il (sõitid Kohtla Järve linnaliine) ning need sõitsid küll 76ga. Mõlema mootori surveaste on 6,5. Niipalju kui ma kuulnud olen, hoiti sõjavarudeks 93 bensiini kvaliteedi kaalutlustel.

Ural 375 kütusekulu on siin all täitsa olemas. Tegu muidugi tehase kontrollandmetega, mis venelastel suurt midagi ei pruugi tähendada, samuti on kulu maastikul teine.

http://www.autosoft.ru/directory/info/u ... model.html

Raamatukogudes on selline raamat nagu "Kratkii avtomobilnõi spravotsnik" olemas, seal on pikemalt juttu nende kulude arvutamisest ja normkuludest. Minumeelest oli suurima kuluga tavaveoauto Ural-375 sadulveok, mille norm oli 100l/100 km peale.

Sirutasin ka käe raamatu järele - "Automehaaniku käsiraamat" Tallinn 1973 ja seal on Ural 375 normiks 68 l/100km.
Aga kütusenormide arvutamine oli tollal üsna keeruline, sõjaväes tuli seda olude sunnil teha (roodukas , siil, ei viitsinud) ja talvel oli heaks tavaks ikka sota ära kirjutada. Muidu hakati kõvera näoga suhtuma - et kas sul kasvab kuskil isiklik rahapuu või?

Sellesama raamatu järgi - kõik normid kehtivad peamiste teedetingimuste juures suvel. Talve eest juba ise 5-20 % olenevalt laiuskraadist. "Mittepeamised" teedetingimused näiteks olid keerulise plaaniga teed - 1 km tee kohta üle viie alla 40 m läbimõõduga kurvi- suvel 10 % ja talvel 20 % juurde (Ma pidasin linnaliiklust selliseks ja keegi vastu ei vaielnud) Töötamisel rasketes tingimustes kuni 35 % juurde. Õppesõidul kuni 25 % juurde. Laadimistööd seal kus ei tohi mootorit seisma jätta - tunnis juurde niipalju kui muidu kuluks 5 km läbimiseks. Mootorit ei tohtinud seisma jätta naftabaasis või mürsulaos (nii imelik kui see ka pole, aga põhimõte oli, et kui midagi juhtub, siis kohe talda, mitte ei hakka istme tagant vänta otsima). Jne, jne.
Lõpuks kõik juurdearvamised summeeriti ja teoreetiliselt võis Uralile ka 150-200 l/100km määrata. Aga seda ei peetud heaks tooniks.
Bensu-Uralid sõitsid meil 93-ga, GAZ-66 ja ZIL- 131 eraldi kalonkast A-76. Mis loogika põhjal, sellest ma aru ei saanudki.

Tehniliselt pole mitte mingit põhjust Urali 93-ga kütta.

Sama mootoriga LAZ-699 "Turist-2"-ga sõites oli küll kütuseks A-76.
Samas sõjaväe Uralid tangiti reeglina AI-93.
Eks arvestus oli, et sõjaväe autod töötavad palju rasketes tingimustes ja teedeta maastikul. Kuumal mootoril tekib kergesti detonatsioon ja suurem silindri läbimõõt soodustab seda veelgi. Küünlast leviva põlemisfrondi ees surutakse veel mittepõlev küttesegu kokku. Tekivad peroksiidid ja detonatsioon, mis lõhub mootorit. Rohuks selle vastu siis kõrgema oktaanarvuga kütuse kasutamine.
Ja Žiguli omanikud armastasid sõjaväe Urali juhte kogu südamest.