tommy kirjutas: Ma kadestan juudiriigis mitte niivõrd nende arsenali, vaid justnimelt ühiskonna suhtumist antud (kaitse)valdkonna vajadustesse. Sealhulgas ka näiteks mõistmist, et sotsiaaltoetused ei peaks alati olema primaarsed.
Vat kui selle saaks sealt üle võtta/õppida...
Kui mõni kriminaal seal politseiniku/sõjaväelase maha kõmmutab, kas maalitakse temast kaastundlikke portreesid ajakirjanduses/foorumites. Või saadetakse buldooser ja tasandatakse veel tüübi maja maapinnaga.
Näide antud teemast. Üks Eesti juriidikaõpik käsitleb näidet kamina igati õige tahte läbikukutamisest kui suurt kodaniku- ja isikuvabaduse võitu militaristide üle. Kunagi aastaid tagasi valmistati kaminas ette teatud juriidikat sellesama rekvireerimise teema juurde - umbes seda, mida ma eespool seletan - et rahuajal saaks rekvireeritavaid varasid kontrollida, teada nende asukohta - ühesõnaga, teha ettevalmistusi, et kui vaja, siis kõik läheb libedalt. Eelnõu jäi minuteada justiitsministeeriumi õigusloome lapsnõunike taha, kes asusid seisukohale, et hüpoteetilise sõja põhjendusega eraelu puutumatust ega isikuvabadust rikkuda ei tohi.
Seeon ühes normitehnika õpikus tänaseni sees kui näide, kuidas "isikuvabadus võitis militariste".
Ühiskonna suhtumise ega kallutatud ajakirjandusega polnud midagi pistmist. Veelgi enam - ega ka ei üritatud mingit kõlapinda teemale anda, otsingust selgub null meediakajastust. Tegelikult oli põhjus puhas bürokraatlik saamatus.
Näidet, kuidas KV tegi ettepaneku müüa osa vana relvastust (M14, PM, Sky) KL liikmetele ning mille kamin sobiva põhjusega läbi kukutas, on juba käsitletud. Mina näiteks arvan, et riigikaitse huvides võib ka riigivaraseadust muuta, et relvastatud seadusliku organisatsiooni liikmele võib riigivara anda otsustuskorras, nt mingi komisjoni määratud hinnaga jne. Tänaseni on see lahendamata. Antud teemat puudutab see tugevasti - ega keegi ei keela ju ülejäävaid KV sõidukeid KL meestele nt tasuta kasutamiseks anda. Aga ei, bürokraadid poevad seaduse taha oma saamatuse põhjendamiseks.
Olen ka paar korda öelnud katsete kohta selgitada kehva seisu mingi maavälise "elanike tahtega" - et Iisraeli eeskujul kogu elanikkonna sõjaline harimine pole meil viimased 20 aastat keelatud olnud, lihtsalt teatud fantasööride vastuseisu tõttu pole seda tehtud (need, kes lootsid mõned aastad tagasi aegunud sõjaväemudeli palgalise pataljoniga asendada). Pealegi meenutame, et meil on veel elitaardemokraatia ajastu, kus "avalikku arvamust" ei küsi keegi.
Meie siin aga halame teemal, "kõik vaid nende miinijahtijate pärast"...Justkui oleks see meie hädade põhipõhjus.
Mõtesta asi lahti nii, et miinijahtija on kujundlik näide, maskott kaitsekulude pillamisele ühe käega ning koonerdamisega (palja tilliga reserv) teise käega.
Lööme need solidaarsusprojektid koos oma kuludega kokku (summa on mitmeid miljardeid) ja väikese arvestusega saab selgeks, et paljud täna suured probleemid oleks ammu unustatud. Nende rahade eest saab piisavalt relvastust ja väljaõpet, et lõpetada suure idanaabri töökorras masinatest soomuskolonnide tee juba 20 km piirist ikka väga pikaks ajaks ilma igasuguse NATO abita. Mille arvelt? Tõestame ära kui vaja on.
Aga on "arvamuste paljusus", mille käigus paljast tagumikku põhjendatakse sõjaohu puudumisega ja poetakse mõne iseenda koostatud "hinnangu" taha ja konstrueeritakse inglisekeelsetest raamatutest võetud "stsenaariume", kuidas assümmeetriline vastane Eestit ründab ja selle sildi all tehakse täiesti vastutustundetuid hiigelkulutusi, kui reservile pole isegi 60ndate rootsi rämpsu kõigile anda. Pole viga! Vähendame reservi, aga laristame samas vaimus edasi. Lasem 4 kopteri eest veel mõned miljardid.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.