Kapten Trumm kirjutas:Kogu selle kaitseväereformi juures on masendavalt mage PR töö.
Postimehe kajastust uurides tundub, et ajakirjandusse lasi selle asja üks eksasekantsler.
Selliste muudatuste juurde käib ja korralik selgitustöö, mitte et kaks tundi hiljem hakatakse samas lehes sõnu tagasi võtma.
Mitte mingid nähtavalt kooskõlastamata info lekitamised ja soolo-sõnavõtud.
Kokkuvõttes jääb suhu fekaali mekk.
Mina olen selle teema alguses mainitud artikli autor. Kuna artiklisse ei mahu kunagi kõik räägitu ja kogu info, siis teeks siin seepärast ka mõned täpsustused.
Esiteks, pole siin mingisuguseid jätkulugusid ega sõnade tagasi võtmist. Paberlehes ilmusid kõik need kolm loo tükki ühes komplektis, lihtsalt online toimetus lükkas neid veebi natuke erinevatel aegadel. Puhtalt selline ajakirjanduse tegemise köögipool.
Teiseks. Martin Hurdaga rääkisin ma ühena viimaste seast. Sisuliselt oleks võinud sama asja kirjutada ka teda üldse tsiteerimata.
Kolmandaks. Loo alguses mainitud haubitsad on tegelikult marginaalne küsimus, see oli lihtsalt üks tavalisele lugejale mõistetavam näide. Tegelikkuses pole see üldse prioriteet.
Neljandaks. Selge, et tegelikkuses pole valik nii lihtne, et 8 mehelise meeskonnaga haubits vs 4 mehelise meeskonnaga haubits. Loomulikult on küsimus ka hinnas ja veel paljudes teisteski asjades, näiteks major Kütt ütles mulle (lehte see ei jõudnud), et ka tema eelistaks iseliikuvat haubitsat, aga see ei tähenda, et asi lihtsalt nii, et vahetad ühe teisega välja ning siis on kõik. Liikurhaubitsate valimine tähendab ka teistsugust tulejuhtimist, sidepidamist jne. Oluline on siin aga see, et tegu pole mingisuguse kaitseväe spetsiifilise asjaga. Erasektor on aegade algusest peale maadelnud täpselt samasuguste valikute ees, kui palju füüsilise kapitali kaasamisega on võimalik inimkapitali produktiivsust tõsta. Samamoodi ka seal toob valik ühe või teise kasuks kaasa ka mitmeid muid muudatusi: kas kaste tassivad töömehed või ostan tõstuki ja kui ostan tõstuki, kas pean siis oma laoruumis ka vahekäike laiendama, sest tõstuk ei mahu sealt läbi kust varem kaste kandvad töölised mahtusid. Või peaksin töömehed ja tõstuki üldse kus kurat saatma ja laoteenuse üldse sisse ostma.
Viiendaks. Küsisin korduvalt kui palju selliste reformidega raha võiks kokku hoida, konkreetset vastust ei saanud. Tegelikult isegi öeldi, et raha kokku hoid pole peamine, et ei pruugigi odavam tulla, kuigi soomlased-sakslased mingit kokkuhoidu said. Peamiselt rõhuti sellele, et see toob parema mõõdetavuse, tagasiside, selguse. Valik ei käi ju selle vahel, et praegu teeb kaitsevägi kõike ise ja kõik on korras vs tulevikus ostame sisse ja siis kui sõda algab jookseb erafirma laiali. Probleem on ju just selles, et praegu teeb kaitsevägi ise, aga ikkagi ei saa tehtud. Major Kütt ütles ju ka seda, et kuigi need kaks haubitsate mehaanikut on kaitseväe palgal, aga siis kui tal neid mehi metsas vaja, siis pole nad ikka saadaval, mis siis et on nö kaitseväe omad. Üks lause veel, mida Kütt ütles, aga loosse sisse ei läinud: "Varem või hiljem ostab erasektor need kaks mehaanikut ära ning taas on auk". Nii palju sain ma jutust ära, et selliseid auke on pidevalt, kogu aeg ja paljudes kohtades missiis, et paberil on justnagu kõik korras ja paberil teeme kõike ise. Kapten Trumm, su enda näide Hollandi DAF-idest näitab ju samasse suunda. Kelle tegemata töö see siis on, kaitseväe enda ju. Kui ma tahan oma autot remontida, siis remondifirmad ei saa mulle öelda, et teeme seda järgmisel aastal, sest praegu on mul mehaanik puhkusel või läks töölt ära ja ma pole veel uut välja koolitanud, tööpink katki ja eelarves selle parandamiseks raha pole, mutrivõti kadunud vms. Kuid kaitseväes väga tihti just selliste probleemidega maadeldakse. Üheks väljaks otsmise eemärgiks olekski selliset aukude kõrvaldamine, konkreetsed summad, konkreetne vastutus või kui ka augud jäävad, siis vähemalt paistavad need selgelt välja, mitte pole olukord kus teoorias on asi korras, aga tegelikult mitte.
Kuuendaks. Niipalju kui mina aru sain, siis jutt käib peamiselt tsiviillogistika ja tsiviiltoetuse väljast ostmisest, mitte sõjalise logistikast (padrunikastide tassimise kaevikutes). Üks kriitika mida ma kuulsin (ja seda ka kaitseväest), siis praegu tehakse neid asju segamini ja nii ei tule kumbki eriti hästi välja.
Seitsmendaks. Küsisin ka seda kui palju on selliste efektiivsuse otsingu taga, et saame vähema arvu personaliga hakkama, aga allesjäänuitele maksame kõrgemat palka, konkreetset vastust ei saanud. Võibolla polegi see antud juhul peamine, võibolla ei tahetud öelda.
Kaheksandaks. Soomes ja Saksamaal ei korraldata eriti konkursse, on paar firmat (riigil osalus sees), kellelt ostetakse. Mõlemad firmad spetsiaalselt koos outsource reformiga ka loodi.
Lõpetuseks. Ma ise olen selle reformi suhtes agnostiline. Ma ei tea, on see hea või halb, õige või vale. Küll aga juhi tähelepanu veelkord sellele, et tegu ei ole kaitseväe spetsiifilise arenguga. Erasektor on kogu selle asja aastakümnete jooksul läbi teinud. Kui BMW korporatsioon omala ajal logistikat, transporti ja laondusst hakkas sisse osta, kindlasti küsisid ka nemad "Aga meie siin Müncheni angaaris saame ise hakkama, ei tee see teine firma midagi kvaliteetsemalt, läheb see meile veel kallimaks maksma..." Ometi on spetsialiseerumine (millest üks osa on outsorcing) igal pool läbi löönud. Ju seal siis mingid süsteemsed võidud ikkagi on. Võibolla kaitseväe jaoks pole, kuid vähemalt võiks need küsimused läbi arutada.
Siis ikkagi on probleem!
