www.militaar.net

Too raamat kirjutab ainult tankitõrjekahurist, ei maini midagi tanki 37 mm kahurist!

Hummel kirjutas:

Kahtlen sügavalt, kas 37 mm kahuriga T-34 soomust mulgustada oli võimalik. Kui, siis ainult tagantpoolt. Pahatihti tankid aga tagurpidi lahinguväljale ei sõida. Pak 36 nimetati teatavasti kirudes ka Heeresanklopfgerät - maaväe koputusseade.

Hüüdnime järgi relva efektiivsuse üle otsustada on riskantne värk. Kui memuaare uurida, paistab, et enamikul kergetel ja keskmise kaliibriga torudel olid üsna halvustavad hüüdnimed. Brittide 40 mm õhutõrjekahur oli samamoodi "pom-pom" ja 20 mm Oerlikoni kutsuti "Doorknocker". Millegipärast kasutati mõlemaid sõja lõpuni (ja veel tükk aega hiljemgi).

Kui nüüd tagurpidi sõitvatest tankidest rääkida, siis venelaste endi statistika viitab, et tabamusi ahtrisse ikka jätkus. Tanke kasutatakse ikka mujalgi kui lahinguväljal. Võrdleks nt Stalingradi ja Berliini tänavalahinguid (viimase kohta on ainult 2. Kaardiväearmee inf)

T-34 tabamused Stalingradi lahingu ajal (kokku 1308)

esikülg: 393 (30%)
mõlemad küljed: 835 (63,9%)
tagakülg: 80 (6,1%)

Berliinis (kokku 448)

esikülg: 152 (33,9%)
mõlemad küljed: 271 (60,5%)
tagakülg: 25 (5,6%)

Selge see, et 37 mm PAK šansud T-34 vastu olid na viletsad. Aga Hugo1 küsimus oli hoopis selles, kas ta võis T-34 soomusest läbi lasta. Kui leiduks mõni usaldusväärne allikas, mis kinnitaks mustvalgel, et kõigil T-34 tüüpi tankidel oli ühesuguse kvaliteediga soomus, siis ilmselt on need autorid, kes vastupidist väidavad (sh vene omad) millestki valesti aru saanud.

Kindlast lasi Pak 36 T-34 soomusest läbi ( T-34 soomus oli ees 45mm ja tornil 52mm ) . enamus kohtades on märgitud ju vana mürsu soomusläbistavus mis oli 500m - 50mm . aga sobis ka tankile mõeldud moon mis läbistas 200m- 62 mm .

Igal juhul on selge, et 41.aastal ei vastanud 37mm PAK enam tankitõrjesuurtükile esitavatele nõuetele. Tankitõrjekahuri võimsus peab ideaalis olema selline: 1 tank = 1 lask, äärmisel juhul 2 lasku. Seda sellepärast, et võrreldes tankiga on nii suurtükk kui ka selle meeskond suht kaitsetud ja kergesti haavatavad, ei ole vaja otsetabamust, et suurtükki rivist välja lüüa, piisab lähedal lõhkevast kildmürsust.

Huvitav milleks siis neid 37 mm Pak nii palju toodeti?

Eks kui seda kahurit tootma(1934-35) hakkati oli ta tõhus relv ,kuna tankisoomused olid ainult kuuli ja killukindlad . Peale selle oli teda odav toota ja kergesti lahinguväljal transportitav(330kg) . Näiteks oli jalaväe diviisis ette nähtud 75 - pak 36 kahurit , tanki diviisis -48 tk .

Before starting of World War 2 some 11,200 3,7 cm Pak were manufactured and by 1941 the number reached 15,000.--Nii et toodeti ka veel tükk aega!
So, production of 3,7 cm Pak ended in March of 1942.
Milleks siis nii palju? Kus neid kasutati?

Eks osa neist ka hävines lahigute käigus . oma kerguse tõttu oli teda ju vöimalik igalepoole kaasavõtta . Kasutati ju neid kahureid ka eesti 1944 aasta lahingutes

Soomlaste tekst:
Stielgranade 41:

Germans manufactured about 636,000 Stielgrenade 41 HEAT bombs for 37-mm guns in 1942 - 1943. Compared to German wartime total ammunition production for these at-guns (over 11,2 million rounds) the number was fairly small. But, it was the ammunition model that still allowed these guns to have some change to fight against Soviet medium and heavy tanks--!!!!!!!!! --HUVITAV!!!!,
even if it can be considered as an emergency weapon. Basically Stielgrenade 41 was like a very large HEAT-warhead equipped rifle grenade, which was fired from end of barrel with blank cartridge and could be used both in German 37-mm AT-guns and AA-guns. HEAT warhead was capable of penetrating 180-mm of armour, making it dangerous to any tank--!!!!!!!!!
. However, as the HEAT-bomb weighted some 8.5 kg and had muzzle velocity of only 110 meters/second, it could be used only from fairly short range. Maximum range was about 600 meters and the effective range only about 300 meters or so.
Already from 250 meter distance the average dispersion was considerable:

Vertical dispersion: 71 cm
Horizontal dispersion: 67 cm

When flight time from that range also was 2,4 seconds hitting a fast moving tank was not exactly easy. Using Stielgrenade 41 demanded one of the crew to go in front of the gun and push the grenade to end of barrel for each shot, so firing rate wasn't exceedingly high either. To make things even worse shooting Stielgrenade 41 could cause barrel raptures, even if this happened only once with Finnish Army, shooting live Stielgranade 41 during training was soon forbidden in Finland and this ammunition type was reserved only for combat use.

Vene statistika (Širokoradis lk 40) näitab, et veel Berliini vallutamise ajal langes 5,4% 2. kaardiväearmee tankide tabamustest 37 mm mürskude arvele. Kõige rohkem (36%) oli 75 mm tabamusi. 88 mm arvele langes 29 ja 105 mm arvele 6,6%. Ülejäänud 22,8% saavutati tankitõrjerusikatega.

Auch hier war die Pak 3,7 cm verbaut.

Die im Krieg immer stärker werdende Bodenabwehr schränkte Sturzkampfeinsätze immer mehr ein. Daher wurde die Ju 87 für den Schlachtfliegereinsatz umkonstruiert. Die Maschinen der D-Reihe erhielten unter jedem Flügel eine 3,7-cm Flak in Behältern, die Sturzflugbremsen fielen bei dieser Version weg. Die Erprobung der neuen Maschinen wurde von Oberst Rudel persönlich durchgeführt.

http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/Waffen/Ju87.htm

gruß hans

noch ein Link.
http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/Waf ... /Ju87G.htm

Ju-87G ja Rudel, tankidel ju nn pealmine soomus õhem ja sellest said kaks 37 mm 87 all rippuvat kergelt jagu 34 ja ega KV/IS terveks jäänud! Aga need olid FLAK mitte PAK!

Würger 190G kirjutas:Before starting of World War 2 some 11,200 3,7 cm Pak were manufactured and by 1941 the number reached 15,000.--Nii et toodeti ka veel tükk aega!
So, production of 3,7 cm Pak ended in March of 1942.
Milleks siis nii palju? Kus neid kasutati?

Eks siin ole tegemist sõjaväelaste konservatiivsusega, 37mm PAKi tootmine ja tehnoloogia oli ilusti välja arendatud, 50mm PAK38 tootmine ei saanud aga hoogu sisse. Pealegi hakkasid probleemid ilmuma alles 41.a teisel poolel, mil venelastel hakkasid rindele ilmuma massiliselt T-34 ja KV tankid.

Pealegi hakkasid probleemid ilmuma alles 41.a teisel poolel, mil venelastel hakkasid rindele ilmuma massiliselt T-34 ja KV tankid.

--Võtmesõna ongi MASSILISELT, eriti 34, KV ja IS lagunesid enne kui rindele jõudsid! Ja vaevalt et ka SU/ISU-122/152 ka mehhaaniliselt vastupidavamad oli.