Peipsi laevastik

[eikeegi]

See Praaga "Maru" väga soomuskaater ei tundunud olevat
Ilmselt tundus see lihtsalt kellelegi tore ja sobilik nimi olevat, mida oma alusele panna.

Kusjuures piirivalve sai ka kunagi (1995) endale Soomest kaks laevukest, millele pandi samad nimed. "Maru" ja "Kõu" siis. Mõõtmete vahe selle Praagal olevaga on muidugi tuntav. Vastavalt Piirivalve "Maru" 35,7 meetrit ja "Kõu" 48,3 meetrit.

[Prinz Eugen]

Sõjategevus Peipsi järvel 1944. aastal

Poolte sõjajõud
Sügisel 1943 alustati väegrupis “Nord” ettevalmistusi taganemiseks Narva-Pihkva liinile. Seetõttu alustati lisaks Peipsil juba tegutsevatele saksa laevadele järvel sõjalaevastiku loomist, et tõhusalt toetada maavägede võitlust.
Loodava sõjalaevastiku 4. suurtükipraamide flotilli (4. Artillerieträgerflotille)- tuumikuks said 180-tonnise veeväljasurvega mereväe suurtükipraamid (Marine-Artillerie-leichter, lüh MAL), mis olid relvastatud kahe 75mm või 88mm tankitõrje- või õhutõrjesuurtükiga ja kuue 20mm Oerlikon-õhutõrjekahuriga. Kiirus oli neil alustel umbes 8 sõlme. 1943. aasta sügisest kuni 1944. aasta suveni saadeti raudteed mööda Tartusse kokku 24 suurtükipraami. Juuni lõpus olid need kokku monteeritud. Lisaks neile aeglastele alustele kujunesid laevastiku olulisemaks löögijõuks 4 kiirekäigulist 2 raskekuulipildujaga relvastatud KM-booti (Küsten-minenleger ehk kaatrid-miiniveeskjad, edaspidi miinikaatrid). Lisaks allutati flotillile ka 30 sidekaatrit, 4 staabikaatrit ja üks relvastatud aurik. Juhatas seda laevaväge kuni augustini korvetikapten Wassmuth, seejärel kuni septembrini sama auastmega Kahle. Flotilli staap asus Tartus.
Oma laevad olid Peipsil ka maavägedel. Väegrupp “Nord” saatis järvele veel lisaks Feldwasser-Abt 4 (12 aurikut, 10 puksiiri, 7 kaatrit) ja Pionier-Landungs-Btl 772 (18 Siebel-paati, 12 dessantpaati ja 27 ründepaati.)
Saksa laevad baseerusid Mehikoormas, Kastres ja Mustvees, ülejäänud rannikut kaitsesid üksikud eesti väeosad koos mõnede saksa õhutõrje- ja välisuurtükkide patareidega Piirisaarel paiknes 94. Saksa julgestusrügemendi pataljon koos õhutõrjesuurtükkide patareiga. Õhutoetust loodeti Tartus paiknevalt pommituslennukite eskadrillilt ja mõnedelt hävituslennukitelt.
Vaatamata suurele aluste arvule ei õnnestunud sakslastel Peipsil peremehetseda, sest õhus oli täielik ülekaal venelastel. Edaspidi teeme juttu Kriegsmarine Peipsi flotillist, sest maavägede laevad täitsid põhiliselt transpordifunktsioone(?).
Venelased tõid 1944. aasta mais Ilmeni järvelt Peipsile ümber Balti laevastiku alluvuses olev 25. jõelaevade brigaad (mõnikord nimetatud ka 25. soomuskaatrite divisjoniks), mida juhatas kapten A. Aržavkin. Raudteeplatvormvagunitel veeti kaatrid Leningradi kaudu Peipsi järve äärde ja 23. maiks oli kogu üksus asunud Gdovka jõesuhu Gdovi (Oudova) linna lähistel, mis kujunes brigaadi põhiliseks baasiks. Operatiivselt allus laevastik maavägedele, esialgu 59. armeele, hiljem 42. armeele. Kaitseks Saksa õhurünnakute eest olid improviseeritud baasis kaks õhutõrjesuurtükkide patareid, lisaks oli sama ülesanne ka ühel lennuväeeskadrillil.
Esialgu koosnes laevastik 7 soomuskaatrist ja mõnest kaatertraalerist ja vahikaatrist.
Juulis-augustis dessantoperatsiooniks valmistudes tõid venelased Peipsile täiendavaid jõude ja 15. augustil oli brigaadis 12 soomuskaatrit, 5-6 kaatertraalerit, 4 miini-, 2-3 vahikaatrit ja 21-22 tendrit. Sakslaste arvates olid venelastel järvel torpeedokaatrid ja suurtükipaadid.
Sõjategevus
Esialgu tegelesid mõlemad laevastikud põhiliselt valveteenistusega järvel.
Saksa laevad olid enamasti valveteenistuses mõne kilomeetri kaugusel Eesti rannikust. Vaenlase avastamisel tuli lahingusseastumist vältides eelkõige hoiatada valgussignaalidega oma rannavalvet. Lisaks valveteenistusele käidi tulistamas ka üksikuid objekte Vene-poolsel kaldal, põhiliselt Gdovi (Oudova) piirkonnas. Algul toimusid need operatsioonid öösel, erandkorras ka päeval. Juulis tugevnesid vene õhurünnakud, neis osales kuni 60 lennukit. See muutis idakalda edaspidise tulistamise võimatuks.
Vaatame nüüd nimetamisväärseid sõjasündmusi järvel.
Olgu kohe öeldud, et madala veesügavuse tõttu ei kasutanud võitlevad pooled Peipsi järvel miine ega ka torpeedosid. Näiteks kiire käiguga miinikaatreid KM kasutasid sakslased Peipsil suurtükipaatidena (seda ajaloolase Jürgen Meisteri arvates – raske on ette kujutada 2 raskekuulipildujaga relvastatud kaatri kasutamist suurtükipaadina) ja nendega sooritatigi luureretki järve idakaldale.
6. juunil tehti esimene selline retk. Saanud teate nõukogude laevade ilmumisest Praaga lähistele, sõitsid KM 5, KM 8, KM 19 ja KM 29 asja uurima. Mingeid vaenlase laevu ei leitud.
10. juunil julgestasid KM-d 12 maaväe Siebel-praami retke Lämmijärvele. Tagasiteel kesköö paiku ründas miinikaatreid ja kolme sidekaatrit vaenlase lennuk, kuid tabamusi ei saanud.
12.-13. juuni keskööl toimus esimene “merelahing” Peipsil.
12. juunil väljusid neli saksa KM-kaatrit Kastrest ja suundusid läbi uurima Peipsi järve põhjaosa. Tee peal kohati saksa suurtükipraame. Kell 23.00 avastati veel kaks alust. Sakslased lähenesid ja nõudsid tunnussignaalide esitamist. Vastus oli ebarahuldav ja kell 23.36 avasid saksa laevad tule. Umbes 15 sekundi pärast avasid venelased vastutule ja kohe seejärel asusid tulistama ka 6-8 rannakaitsesuurtükki. Sõjaajaloolane Miroslav Morozov kinnitab, et mingeid suurtükke rannakaitses ei olnud. Võimalik, et selle mõtlesid sakslased välja selgitamaks oma allajäämist kahele vene kaatrile ja ühe laeva kaotust. Samas oli selge, et ilma suurtükkideta kaatrite pääsemine suurtükkidega relvastatud vene soomuskaatrite käest oli võimalik vaid kiire põgenemisega.
Sakslased alustasid taganemist ja lõpetasid kell 23.39 tulistamise.
Igatahes lõppes mõned minutid kestnud kokkupõrge sakslastele kurvalt. Taganemise käigus jäi KM 8 maha ja kadus siis üldse ära, KM 19 sai vigastada 45mm mürsu tabamusest, lisaks said 3 meeskonnaliiget haavata. Vigasaanud alus saadeti baasi tagasi, kaks terveksjäänud kaatrit otsisid omaenda kinnitusel neli tundi hämaras suveöös kadunud kaaslast. Otsingud lõppesid, kui kohtuti tervelt kaheksa vene laevaga. Suurema kiirusega saksa miinikaatrid kadusid seepeale kärmelt.
Järgmisel hommikul avastas saksa õhuluure kadunud ja ilmselt venelaste kätte langenud KM 8 madalikul Vene ranniku lähistel Zapolje juures. Jürgen Meisteri kinnitusel jäi kaatri 11-liikmelisest meeskonnast ellu vaid 2 meest.
Kuidas nägid öised sündmused välja nõukogude poolelt vaadates, seda selgitab sõjaajaloolane Miroslav Morozov. Ilm oli vaikne, järvevesi peegelsile. 2 valves olnud vene soomuskaatrit nr 213 ja 322 kohtusid edelast kiilveerivis läheneva saksa üksusega, mis koosnes neljast kaatrist. Nähtavasti pidasid sakslased vene kaatreid omadeks ja andsid 2-3 kaabeltau kauguselt prožektoriga signaali. Venelased vastasid suurtüki- ja kuulipildujatulega. Pihta saadi kahele kaatrile. Saksa KM 8 sai raskelt pihta neist esimese suurtükitulest ja lisaks rammis soomuskaater vaenlase laeva. Seepeale hüppasid vette ka need sakslased, kes kokkupõrkel jalule olid jäänud. Venelased korjasid järveveest välja neli sakslast, kellest pooled olevat saadud haavadesse surnud. Vene kaatri kaotusteks oli 2 haavatud madrust. Kogu lahing kestis 5-7 minutit ja lõppes sakslaste kiire taganemisega. Esimeste paukude järel tuli venelastele baasist appi veel kolm soomuskaatrit, kuid jäid sekkumisega hiljaks. Viga sai üks vene soomuskaater nr 322 (mitu auku ja mõlki vööriosas, purustatud olid ankur, vöörikahuri sihik ja ahtri kuulipildujatorn. Lisaks said haavata kaks madrust. (vigastuste iseloom tundub kinnitavat, et sakslastel olid vaid kuulipildujad)
lahing kestis 5-7 minutit ja lõppes sakslaste kiire taganemisega. Esimeste paukude järel tuli venelastele baasist appi veel kolm soomuskaatrit, kuid jäid sekkumisega hiljaks.
Õhurünnakud
Sellele “merelahingule” järgnes rahulikum periood.
Peale 12.-13. juuni “merelahingut” oli saksa meremeestel esialgu tegevust oma Kastre baasi ümbruses. 20. juunil teostati luureretk mööda Emajõge Praagani ja tagasi. 25. juunil tuli teade, et Kastre ümbrusse on ilmunud nõukogude diversandid. Nende tulemusteta püüdmisest võtsid osa ka laevameeskonnad. 2. juulil puhkes KM 5-l tulekahju ja meeskond oli sunnitud selle põhja laskma. Teistel andmetel ei puhkenud tulekahju iseenesest, vaid selle põhjustas nõukogude õhurünnak. Hiljem tõsteti laev jälle üles ja saadeti remonti, algul Tartusse, sealt edasi Tallinnasse, kus õnnetu kaater hiljem venelaste kätte olla langenud.
Kaotuse korvamiseks nõutati abiväge ja 15. juulil saadetigi Peipsi flotillile täienduseks kaks uut miinikaatrit KM 4 ja KM 22.
Juulis muutusid Punaarmee lennuväe rünnakud Kastrele juba nii ägedaks, et sakslased pidid oma sõjalaevad maskeerima asulast kaugemal Emajõe kallastel.
Edaspidi kandus sõjategevus juba Lõuna-Eestisse ja nüüd kasutati Peipsi flotilli laevu mitmeteks erinevateks ülesanneteks. 11. juulil vedasid KM 19 ja KM 29 lõhkeainet Mustveesse, 15. juulil saatsid KM 4 ja KM 29 kolm sidekaatrit Rannapungerjast Kastresse. Mõlemad operatsioonid toimusid öösel ja vene laevu seejuures ei kohatud.
20. ja 28. juulil vedasid KM 19 ja KM 29 haavatuid Praagast Tartusse. Täiendav haavatutevedu toimus 2. augustil, kui 18 ründelennukit IL-2 ründas Kastret ja said pihta ühele suurtükipraamile.
Aeglased suurtükipraamid langesid õhurünnakute ohvriks eriti juulis ja augustis, kui NSV Liit saatis Peipsile mitu ründelennukite üksust. Need olid Balti mere laevastiku kaks ründelennukite diviisi (ühte juhtis Nikolai Tšelnokov, teist polkovnik Dmitri Manžossov). Saksa laevu kütiti päeval ja öösel, vene andmetel lasti põhja 30 ja vigastati raskelt 10 laeva. Nüüd sai 25. üksik jõelaevade brigaad rahulikumalt toetada augusti keskpaigaks kavandatud dessantoperatsiooni üle Lämmijärve.
Tõeliseks tapatalguks kujunes vene lennuväe tegevus Peipsi põhjaosas. Sakslased kaotasid järgmised laevad:

18.07. MAL 15 Mustvee lennukipomm
19.07. MAL 17 Mustvee lennukipomm
19.07. MAL 19 Mustvee lennukipomm
27.07. MAL 13 Peipsi lennukipomm
august MAL 14 Peipsi lennukipomm
02.08. MAL 16 Peipsi lennukipomm
09.08. MAL 23 Tartus Emajõel lennukipomm
16.08 . MAL 22 Praaga sõitis randa
20.08. MAL 20 Tartus Emajõel lennukipomm
28.08. MAL 24 Rannapungerjas lennukipomm
30.08. MAL 18 Rannapungerjas lennukipomm

Õhurünnakutes lasti uuesti põhja ka sakslaste poolt 1941. aastal ülestõstetud endise Eesti Peipsi laevastiku suurtükipaadid, mis nüüd abilaevade rolli täitsid:

26.08. “Ahti” Emajõgi lennukipomm
august “Tartu” ? lennukipomm
august “Ilmatar” ? lennukipomm
september “Vanemuine” Rannapungerja lennukipomm
september “Uku” Tartu jõesadamas oma meeskond?

Punaarmee dessant
Suurimaks sõjaliseks operatsiooniks Peipsi järvel kujunes 16. kuni 19. augustini toimunud Punaarmee dessant üle Lämmijärve.
Juba 19. juulil asusid nõukogude väed ette valmistama dessanti Rannapungerja ja Lohusuu piirkonda, ilmselt seoses kavandatud pealetungiga Narva rindel. Esimeses järjekorras pidi üle viidama 8. armee 191. laskurdiviis, seejärel 268. diviis.
Usina ettevalmistustöö käigus suurenes vene Peipsi laevastiku ujuvvahendite arv peaaegu kahekordseks, Peipsile toodi täiendavalt üks soomuskaatrite ja üks tendrite divisjon, lisaks veel mõned alused. Seejärel aga otsustati kavatsetud dessant maale saata hoopis lõuna pool – Mehikoorma piirkonnas.
12. augustil moodustas 3. Balti rinne dessantvägede grupi kindralleitnant Aleksei Gretškini juhtimisel. Sinna kuulusid 191. ja 128 laskurdiviis koos suurtükiväe- ja muude abiüksustega (sealhulgas ka 20 liikursuurtükki). Maaväeüksused jõudsid Peipsi idakaldale ja koondusid Mehikoorma vastu 16. augusti hommikuks. Õhust katsid dessanti tugevad lennuväeüksused, üle järve viimiseks oli ette nähtud 25. üksik soomuskaatrite divisjon, kes saabus Oudova juurest Remda ja Želtsa jõe suudmesse 15. augusti hommikuks. Kokku oli divisjonis 12 soomus-, 4 miini-, 6 traaler- ja 2 valvekaatrit, lisaks veel 21 tendrit.
Eestipoolsel kaldal olid kaitsel 207. julgestusdiviisi üksused – põhiliselt 5. piirikaitserügemendi kaks pataljoni. Kaitsepositsioonid Jõepera-Mehikoorma piirkonnas koosnesid laskurkaevikutest ja lahtistest kuulipildujapesadest, kohati oli pandud ka miiniväljad ja rajatud okastraattõkked. Piirissaarel olid sakslaste õhutõrjepatareid.
11. augustil asus 25. üksik jõelaevade brigaad mööda järve idarannikut teele lõuna poole. Esilagu sõideti Raskoppelisse, kuhu koondati kõik kaatrid, tendrid ja parved. 12. augusti õhtul liiguti edasi. Piirissaarest möödumine tekitas probleeme, sest sakslased valgustasid sealt prožektoritega järve. Algav tugev vihmasadu ja lainetus võimaldas venelastel Piirissaarest märkamatult mööduda. 15. augusti õhtul võeti Želtsa jõe suudmes peale jalaväelased ja suunduti Eesti ranniku suunas. Ka seekord mööduti probleemideta Piirissaarest ja Segoviiski neemest, kust pöörduti lõunasuunas. 16. augusti hommikul kell 4.30 maabus esimene dessant Laane piirkonnas.
Tuld oli lubatud avada nii kaatritelt kui ka suurtükkidest idakaldalt vaid siis, kui vaenlane on dessandi avastanud.
.Eesti rannikul avastati laevad müra tõttu alles siis, kui nad olid vaid 1,5 km kaldast eemal. Dessandi ette tõmmati suitsukate, mis võimaldas läheneda kaotusteta. Saksa-Eesti väheste suurtükkide ja miinipildujate tuli suruti laevadelt ja järve idakaldalt võimsa vastutulega maha.
Venelased maandasid Laane-Jõepera-Mehikoorma vahel kaks laskurpolku koos suurtükkidega – kokku 2110 meest, lisaks 56 kuulipildujat, 35 tankitõrjepüssi, 11 45mm suurtükki, 13 76mm suurtükki, 82mm minipildujaid oli 20 ja 120mm miinipildujaid 8. Hõivati platsdarm ja asuti vägesid juurde tooma. Päeva teisel poolel löödi tagasi mitu eestlaste vasturünnakut. Samal ajal pommitas Saksa lennuvägi (kuni 30 lennukit) kuuel korral vene vägesid ja aluseid ja tekitas suurt kahju. Vene lennuvägi toetas dessanti tõhusalt.
Peale dessandi algust evakueeriti ühel ööl saksa garnison Piirissaarel. Kahurid ja muu varustus pandi dessantlaevadele, 200 meest asusid reisilaevale “Võitja” (enne sõda olevat sõitnud Narva jõel). Evakuatsioon läks segamatult, hommikul Emajõel jäi aga “Võitja” õhurünnaku alla. Laev aeti kaldasse, mehed jooksid metsa. Lennukid tikkisid laeva kuulipildujatulega läbi, paar aeglasemat meest said surma. Venepoolsetel andmetel aga arenesid sündmused hoopis teisiti. 17. augustil pommitasid venelased Piirissaart. Saare lõunaserval avastati 15 praami ja kaatrit. 2 praami ja 3 kaatrit koos laadungi ja vägedega uputati, ülejäänud vigastati ja hajutati. Nii et see küsimus tahab veel selgitamist.
18. augustil anti käsk lõpetada dessantgrupi vägede ületoomine. Osa üksusi viidi maad mööda 1. löögiarmee juhataja käsutusse. Dessantgrupp ise allutati 67. armeele.
Tegelikult kestis vägede ülevedu siiski kuni 19. augustini. Selleks ajaks oli Eestisse üle Lämmijärve veetud 7000 sõdurit, 170 suurtükki ja miinipildujat, 137 hobust, 27 autot, 312 tonni laskemoona ja 40 tonni muud varustust.
Kolm päeva kestnud lahingutes võtsid dessantlased vangi 157 eestlasest-sakslasest sõjaväelast.
Arvestamata inimkaotusi järvel, kaotas dessant juba maismaal võideldes 187 meest surmasaanute ja 554 haavatutena. Saksa lennuvägi uputas 2 ja vigastas 11 kaatrit ning 12 tendrit. Vigasaanud alustest umbes pooled said kergeid vigastusi. Saksa lennuvägi tekitas dessantlaevastikule suuri kaotusi, tekkisid raskused toidumoona ja laskemoona veoga.
Kindlasti soodustas dessant vene vägede kiiremat edasiliikumist Tartu poole, kuigi vägede edasiliikumine oli soistel ja metsastel aladel plaanitust aeglasem. Side- ja järelveoraskuste tõttu kadus dessantgrupi keskne juhtimine ning väeosad pidid tegutsema omapäi. Kuid nii või teisiti tekitas Lämmijärve dessant segadust eesti kaitsjate hulgas ja soodustas 67. armee üksuste kiiremat edasiliikumist Tartu poole.
Saksa laevade katsed dessanti segada nurjusid täielikult. Juba 16. augustil lahkusid saksa miinikaatrid Kastrest Tartusse, kuna Punaarmee üksused lähenesid. Järgmisel päeval saabus teade kolme suure vene kaatri ilmumisest Emajõe suudmesse (juttu oli ilmselt vene dessandist). KM 4 ja KM 29 sõitsid Tartust Praagani, kuid venelasi ei leidnud. Kavandatud edasine operatsioon koos suurtükipraamidega tuli ära jätta, sest tugevas õhurünnakus Praagale sai mitu laeva vigastada. Hävitanud kõik leitud aerupaadid, loovutasid saksa laevad Praaga ja pöördusid tagasi Tartusse. Viimaseks tegutsemiseks jäi patrullimine Emajõel 19. augustil. Morozovi andmetel tulistasid veel 16. augustil siiski kaks suurtükipraami ja veel 5 laeva vene positsioone Lämmijärve idakaldal. Tõenäoliselt ei võimaldanud Punalennuväe suur üleolek õhus sakslastel teha katsetki läheneda maabumiskohtadele (Praagalt Mehikoormani on ca 25 kilomeetrit) ja seal dessantlaevu rünnata.
23. augustil, vahetult enne Tartu langemist, jõuti neli säilinud miinikaatrit aegsasti lahti võtta, raudteeplatvormidele laadida ja Tallinnasse saata. Ülejäänud Tartusse jõudnud Peipsi flotilli alused, mis rasketes õhurünnakutes veel terveks olid jäänud (ühe saksa allika järgi 4 suurtükipraami ja 9 erineva otstarbega paati) uputati või õhiti tõenäoliselt oma meeskondade poolt. Mõnedel andmetel oli saksa mereväelasi ka Tartu kaitsjate hulgas maapealsetes võitlustes.
Lõppvaatus
2. septembril saadeti vene jõelaevade brigaad Pnevosse, et Eestisse toimetada 2. löögiarmee üksused (sealhulgas ka Eesti laskurkorpus). 5. septembril algaski ülevedu. Seekord oli Saksa lennuväe tegevus väga nõrk ja Punaarmee lennuvägi tõrjus katsed ülevedu takistada juba eos.
Kokku vedas brigaad (22 tendrit, 7 soomuskaatrit, 5 kaatertraalerit ja 3 vahikaatrit) 5.-19. septembrini üle Lämmijärve ligi 100 000 inimest, 47 reaktiivmiinipildujat koos laskemoonaga, 167 miinipildujat, ligi 4500 autot, 6200 hobust, 3200 veokit, 7500 tonni laskemoona ja 6800 tonni muud varustust.
Saksa laevastik oli selleks ajaks juba praktiliselt hävinud.
Augusti lõpus olid kõik saksa suurtükipraamid ja muud laevad pommidest hävitatud või meeskondade poolt Tartus ja Mustvees uputatud. Meeskondade jäänused osalesid maismaalahingutes (sealhulgas ka Eesti laskurkorpuse vastu) Mustvee kaitsel 19. septembril 1944. Laskurkorpuslaste andmetel olid saksa meremehed visad võitlejad. Mustvee lahingu ajal oli sadamas veel seitse suurtükipraami, neist osa vigastatud ja pooluppunud. On andmeid, et pealetungiva Punaarmee vastu kasutati ka laevasuurtükke. Vastastikuses suurtüki- ja reaktiivmiinipildujatules sai Mustvee raskelt kannatada ning lahingu lõpuks said eesti laskurkorpuslased sõjasaagiks viimased 7 vigasaanud suurtükipraami ja sõjavangide hulgas olid ka viimased Peipsi flotilli meremehed.
Sellega lõppes 1944. aasta sõjategevus Peipsi järvel.

[stg44]

näed sa siis, ega siis muidu ei kiidetud lääneliitlaste poolt venelase efektiivsust dessantide läbiviimisel.

[andrus]

Sõjategevus Peipsi järvel 1944. aastal

J. Meister kindlasti rõõmustab, et tema 50 aastat tagasi ilmunud raamat on põhiline allikas kirjutisele 1944.a. Peipsi sündmustest isegi veel 2008.aastal

mõned viited, mis on abiks teksti parandamisel:

Artikkel ida poolt (saksa allikaid kasutav), rõhuga lennuväel:
http://www.airwar.ru/history/av2ww/sovi ... dskoe.html

Randolf Kugleri poolt kokku pandud Feld-Wasserstrassen-Abteilung 4 kronoloogia:
http://forum-marinearchiv.de/smf/index. ... l#msg43579

MAL 14 oli veel 16.sept. tulevahetuses Emajõe suudmes nõuk.laevadega, sakslased uskusid, et üks vastane õnnestus uputada:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 939#100939

[Arnold]

Pika jutu vahele üks pilt. Välja näeb küll nagu oleksid mehed vähemalt Põhjamerel, aga pilt on tehtud Peipsil Pildistajale oli tänavune aasta paraku viimaseks meie keskel. Võib lugeda ka foto esmapublitseerimiseks - kui üks foorumikeskkond selleks kvalifitseerub.

[Prinz Eugen]

Tänud Andrusele!
Nagu ikka, saan peale teksti militaarnetti saatmist teada mitu väärtuslikku lisaallikat, mis tohutult uut andmestikku annavad. Loodame, et lõplikul avaldamisel on Peipsi laevastiku lugu tunduvalt täpsem ja parem.
Arnoldile-kas on teada, kes on pildil või mis alusega tegemist on?

[Arnold]

Arnoldile-kas on teada, kes on pildil või mis alusega tegemist on?

Pildi autor on aastakümneid hiljem veidi luuleliselt kirjutanud:" Murelike nägudega sakslased Peipsil Tartu-Mehikoorma vahelisel mootorlaeval. Nad aimasid ette nurjuva sõjakäigu lõppu. Peipsil 1943."
Selles seerias on veel kolm fotot, kus kahel on näha ka minimaalselt dekidetaile ja jupikest päästerõngast, millelt paraku ainult kodusadama nimi äratuntav. Laev võis Mehikoormast ka edasi seilata - Mehikoormast oli Tartus raudteel teenival Ericul lihtsalt kõige lähem tee isakoju Kõnnu külla (Räpina khk.). Sigariga mehel ju merimehe müts uljalt nupu otsas, kuigi näiteks 22.sept. 44 Heltermaa sadamast lahkunud mootorpurjeka "Möwe" kapten oli hoopistükkis wehrmachti veltveebel!
Panen need kaks pilti ka igaks juhuks, ehk saab mõne Hintzeri pildiga võrrelda.

[Arnold]

Prinz Eugeni tekstile mõned kommentaarid

Kindlasti soodustas dessant vene vägede kiiremat edasiliikumist Tartu poole, kuigi vägede edasiliikumine oli soistel ja metsastel aladel plaanitust aeglasem.

Kuigi pole selle dessandi planeerijate hulgas viibinud julgeksin sellise väite siiski kahtluse alla seada. Dessandi algus oli kohati vägagi kiire arenguga - Jõepera küla taga olevasse metsavahikohta jõudsid venelased loetud minutid peale esimesi miiniplahvatusi, mis olid ainukesed märgid alanud lahingutegevusest. Koht on linnulennul 2 km kaugusel rannast! Tegemist võis olla muidugi ka juba varem meie kaldale saadetud diversantidega, sest majas oli mingilaadne staap ja väliköök. Diversantide kohalolust oli märke, näiteks kuuseladvast kostnud "linnulaulu" peale avastasid kohalikud poisid radisti, keda nähes nad jalga lasid. Tagasi tulles oli "pesapuu" maha jäetud. Kohaliku eestlase arvates oli diversantidel elu Mehikoorma kandis lihtne - veri paksem kui vesi ja sõja kulg hakkas juba kõige juhmimalegi kohale jõudma.
Kuna mingit sügavuti rajatud kaitset polnud, siis rannas vastupanu murdmisega oli asi otsustatud. Mingit soodes ja metsades sumpamist polnud vaja harrastada, sest saksa lennuvägi oli väikesearvuline (kuigi suutis vähemalt ühe punakotka dessandipiirkonnas alla võtta ja ka maanteed rünnata) ja Mehikoormat Tartuga ühendab korralik maantee. Mehikoormast Aravuni kulgeval teeosal jäid taganevad sõjaväelased põhjasuunas olevast metsamassiivist lähtuva rünnaku alla, paljud langesid, osad hajusid lõunasuunas olevasse sohu. Hulgalistest haudadest on leitud ainult kaks 13 mehe säilmetega. Veel väike meeleheite esitlus Rasinal - tagajärjeks tapetud eestlased Rasina kirikus (mäletatakse veel põlenud reisibussi ja mingilaadset "tanki", Rasinalt suutis dessandi nina alt läbi lipsata 1. PKR., et 19.septembril suu mulda täis võtta).

Saksa lennuvägi tekitas dessantlaevastikule suuri kaotusi, tekkisid raskused toidumoona ja laskemoona veoga.

Sõjas on ikka kaotused, aga see lause võrreldes samas tekstis toodud numbrilisi suurusi, ei ole eriti sisenduslik - alla kahesaja mitte kunagi loetud vandi 7000 pealise tirtsuparve kohta kaotatud Selle eest sai keegi kindlasti suure särava ordeni. Rääkimata transporditee avamisest otse "kubemesse".

[andrus]

järgmine paranduste voor:

1943. aasta sügisest kuni 1944. aasta suveni saadeti raudteed mööda Tartusse kokku 24 suurtükipraami.

esimesed MAL saabusid Tartusse aprilli teisel poolel. Meister kirjutab arvuks ligikaudu - etwa, mitte kokku (venekeelne tõlge sisaldab samuti seda nüanssi). Sellest võib järeldada, et ta ei tea nende koguarvu. Igatahes on 24 kindlasti vale, põhiliselt räägitakse 12 MAL.

Juuni lõpus olid need kokku monteeritud.

Kokkupanek algas mai alguses. Esimene MAL astus rivvi 23.mail, [esialgu?] ilma kompassi ja raadioseadmeteta.

Lisaks neile aeglastele alustele kujunesid laevastiku olulisemaks löögijõuks 4 kiirekäigulist 2 raskekuulipildujaga relvastatud KM-booti (Küsten-minenleger ehk kaatrid-miiniveeskjad, edaspidi miinikaatrid).

Üldiselt plaaniti lisaks MAL-le kasutada 8 KS-Boote', KM-Boote tulid rohkem nagu juhuse peale - 31.Minensuchflottille'le http://www.wlb-stuttgart.de/seekrieg/km ... m31-46.htm
nad ei sobinud, põhjuseks liigne sõltuvus ilmastikutingimustest ja suur bensiinikulu. Siis tekkis kellegil mõte tuua nad Peipsile. 2 raskekuulipildujat - mul andmed, et tegu oli 1,5 cm MG, aga see peaks olema siiski kahur (MG 151 ?), sakslastel ilmselt seal üleminekupiiril segadus tähistamisega MG või MK.

Väegrupp “Nord” saatis järvele veel lisaks Feldwasser-Abt 4

nagu üleval selgus, oli Feldwasser-Abt 4 juba pikemat aega Peipsil.

Piirisaarel paiknes 94. Saksa julgestusrügemendi pataljon koos õhutõrjesuurtükkide patareiga. Õhutoetust loodeti Tartus paiknevalt pommituslennukite eskadrillilt ja mõnedelt hävituslennukitelt.

Üldiselt, pole mõtet neid mingil hetkel Piirissaarel ja Tartu lennuväljal paiknenud üksusi siin nimetada, kindasti seis muutus mõne aja möödudes, eriti lennuväe koha pealt - Luftflotte 1 siples Heeregruppe Nord alal nagu tumm leilis.

Vaatamata suurele aluste arvule ei õnnestunud sakslastel Peipsil peremehetseda

siis võib välja lugeda, et peremehetsemise eelduseks on suurem arv - aga kui laevaklassid on erinevad, kas siis see ka kehtib ? Ja kas saksa üksustele üldse anti ülesanne Peipsil peremehetseda?

Edaspidi teeme juttu Kriegsmarine Peipsi flotillist, sest maavägede laevad täitsid põhiliselt transpordifunktsioone(?).

ilmselt on siiski juttu mereväe üksustest sellepärast, et nendest jutustab meile J. Meister ? Tasub muuseas tähele panna, et ka Meister ei tee juttu sõjalaevastikust tervikuna, vaid põhiliselt mõnedest laevukestest. Maavägede üksusest räägitakse (suhteliselt napilt) ülevalpool märgitud Randolf Kugleri raamatus "Das Landungswesen in Deutschland Seit 1900", rohkem pole mina kuskil midagi näinud. Peipsil valitses üldse suur segapuder - Landungs-Btl.772 oli operatiivselt allutatud 4.Artillerie-Trägerflottille ja viimane operatiivselt omakorda uuesti maavägedele - kas 18.armeele või mõnele sealkandis olnud armeekorpusele. Ja maavägede laevad ei täitnud põhiliselt transpordifunktsioone.

mida juhatas kapten Aržavkin

auaste peaks olema: 2. järgu kapten ja nimi: A. F. Aržavkin, guugeldades leiab tema kohta ka eluloolised andmed.

Raudteeplatvormvagunitel veeti kaatrid Leningradi kaudu Peipsi järve äärde

see vedu käis ikka keerulisemalt - omal jõul Leningradi ja sealt raudteed mööda.

Olgu kohe öeldud, et madala veesügavuse tõttu ei kasutanud võitlevad pooled Peipsi järvel miine ega ka torpeedosid.

20. märtsi paiku informeerisid TEK ja T Wa kedagi sellest, et KS- ja LS-Boote'lt välja lastud torpeedodel on eriti sügav "kott". Tundub, et varem seda ei teatud, kui planeeriti KS-Boote'de kasutamist Peipsil. Igatahes kästi peale seda KS-Boote kasutada valve-, luure- ja patrullteenistuses.

raske on ette kujutada 2 raskekuulipildujaga relvastatud kaatri kasutamist suurtükipaadina

kuulipildujate kohta vaata ülal.

10. juunil julgestasid KM-d 12 maaväe Siebel-praami retke Lämmijärvele.

peaks ütlema "üleviimist", tegemist siis sellesama maaväe Landungs-Btl. veesõidukitega.

kohe seejärel asusid tulistama ka 6-8 rannakaitsesuurtükki. Sõjaajaloolane Miroslav Morozov kinnitab, et mingeid suurtükke rannakaitses ei olnud. Võimalik, et selle mõtlesid sakslased välja selgitamaks oma allajäämist kahele vene kaatrile ja ühe laeva kaotust (võimalik, et õhutõrjepatereid).

siin mingi segadus - ma pole kindel, et sakslased (ja Meister) väitsid, et neid tulistasid just rannakaitsesuurtükid. Teksti võib tõlkida minu arvates ka kui lihtsalt maalt/rannast. Ja kuskohas see Morozov seda väidab, et polnud ühtegi rannakaitsesuurtükki - ma ei leidnud seda kohta Meisteri venekeelsest väljaandest üles.

Samas oli selge, et ilma suurtükkideta kaatrite pääsemine suurtükkidega relvastatud vene soomuskaatrite käest oli võimalik vaid kiire põgenemisega.

liiga palju on sellest jutust üles ehitatud nendele raskekuulipildujatele - otsime lihtsaid lahendusi ? Põgenemine vastase kaatrite eest - kas juhtnöörid vaenlase laevadega kohtumise puhuks on teada ? Äkki polnudki plaanis ette nähtud vastasega duelli pidamist? Mõni lõik eespool on ju ära toodud Meisteri tõlgendus valvelaevadele antud juhtnööridest.

Need olid Balti mere laevastiku kaks ründelennukite diviisi (ühte juhtis Nikolai Tšelnokov, teist polkovnik Dmitri Manžossov).

minu eelmises postituses olnud viitest peaks selguma, et Peipsile suunati vaid üks ründelennuväe diviis.

september “Uku” Tartu jõesadamas oma meeskond?

metsavennad tegutsevad Tartu sadamas ?

ps.
veel üks tore viide, sealt saab MAL 13-24 elulood:
http://historisches-marinearchiv.de/mar ... eibung.php

[kapral]

pedaspää all oli madalikule jooksnud väidetavalt 50meetrine alus.sakslased olid selle maha jätnud ja punakotkad seda veel kaks nädalat pommitamas käinud.olen ise seal madalikul käinud ja kuiva suvega on jalad kuivad.on ka völlijupp mis pärineb selle aluse öhutörjekahuri kyljest(väidetavalt).kysimus arnoldile-kas ka punaväe langenute säilmed sobivad?

[andrus]

natuke sellest, kuidas punane vägi 1944.a. Peipsi järvele tekkis:

Краснознаменный Балтийский флот. 1944 - 1945, Наука, 1975 г.
artikkel ИНЖЕНЕРНОЕ ОБЕСПЕЧЕНИЕ БОЕВЫХ ДЕЙСТВИЙ КРАСНОЗНАМЕННОГО БАЛТИЙСКОГО ФЛОТА В 1944-1945 ГГ.
autor А.И.КУЗМИН, PBL inseneriosakonna ülema asetäitja sõja ala.

Muudatus 07.06.2014.a. uuendatud leheküljed raamatust.

[Arnold]

Mõned dokumendid 1941-st
http://www.obd-memorial.ru/Image2/getimage?id=76628635
http://www.obd-memorial.ru/Image2/getimage?id=76562363
http://www.obd-memorial.ru/Image2/getimage?id=76562368
http://www.obd-memorial.ru/Image2/getimage?id=76628601
http://www.obd-memorial.ru/Image2/getimage?id=76630095

Ja mis vahepeal "Ukust" ka saanud on?

[Kapten Trumm]

Peipsi väidetavast madalast sügavusest - trummi "eksperthinnang" - kuna ma suviti liigun sealkandis kajaloodiga varustet kiirpaadiga, siis ca 2 km kaldast on sügavus stabiilselt 10 meetrit ja põhi tundub täiesti lauge.

Näiteks Väinameres annab juba otsida 10 meetrisi kohti, nt Rohuküla-Hiiumaa laevateel Rukkirahu juures on nii 6 meetrit.

Sestap tundub mulle, et jutt torpeedode ja miinide mittekasutamisest madala sügavuse tõttu on jama.

[aero+]

Peipsi väidetavast madalast sügavusest - trummi "eksperthinnang" - kuna ma suviti liigun sealkandis kajaloodiga varustet kiirpaadiga, siis ca 2 km kaldast on sügavus stabiilselt 10 meetrit ja põhi tundub täiesti lauge.

Näiteks Väinameres annab juba otsida 10 meetrisi kohti, nt Rohuküla-Hiiumaa laevateel Rukkirahu juures on nii 6 meetrit.

Sestap tundub mulle, et jutt torpeedode ja miinide mittekasutamisest madala sügavuse tõttu on jama.

2002 aasta juulis, varnja piirivalvekordoni patrullkaatriga 2,4 kilomeetri peal veesügavus napilt üle 40 sentimeetri. kohati on kindlasti sügavamaid alasid kuid esineb üsna suuri liivamadalike. tõsi, ninaküla kandis on nö. rannikuala sügavam.

[andrus]

Peipsi väidetavast madalast sügavusest - trummi "eksperthinnang" - kuna ma suviti liigun sealkandis kajaloodiga varustet kiirpaadiga, siis ca 2 km kaldast on sügavus stabiilselt 10 meetrit ja põhi tundub täiesti lauge. [...] Sestap tundub mulle, et jutt torpeedode ja miinide mittekasutamisest madala sügavuse tõttu on jama.

Naljakas on vaadata, kuidas väide madalast veest muutub väiteks "ca 2 km kaldast on sügavus madalam kui 10 m", mida siis suure hurraaga asutakse ümber lükkama, ja sedagi, kui uskuda aero+ väidet, siis lihtsalt valetades (sügavus stabiilselt 10 meetrit).

Ma räägin natuke teooriat - miine ja torpeedosid kasutatakse vaenlase vastu, mitte ei otsita piisavalt sügavat vett, kuhu neid niisama pilduda. Ründava kasutamise korral seal, kus vaenlane liigub, kui kaitseotstarbel, siis seal läheduses, kus ise liigutakse. Vaenlane nähes, et tema vastu üritatakse kasutada antud relvi, üritab teha kõik, et nende relvade mõju minimiseerida - näiteks suunab oma laevateed madalasse vette, kasutab väikese süvisega ja/või puidust aluseid. Võib oletada, et umbes sellised tegurid mõjutasid saksa poolelt otsuse langetamist torpeedode mittekasutamise kohta (täpne tsitaat saksa dokumendist on selline: Nach Mitteilung TEK und T Wa haben von KS- und LS-Booten geschossene Torpedos ungewöhnlich tiefen Niedergang. Torpedoverwendung von KS-Booten auf Peipussee ist daher nicht möglich.). Meremiinide kasutamise võimalused on laiemad ja ma pole kindel, et Peipsil miine ei kasutatud.

Praktikast on meile teada veel üks viis enda kaitsmiseks vaenlase laevade ja võimalike miinide/torpeedode eest - ründelennuväediviis, mis tegi õhust vaenlase laevadega sotid klaariks.