www.militaar.net

EKV sai ikka lastud küll. MItte eriti suurtes kogustes, kuid siiski. Kõige paremini jäi meelde õhutõrjekahuri zu-23-2 laskmine. Külma oli pea 30 kraadi ja laager kestis 3 päeva. Laskmine võttis mul aega 3 - 4 sekundit ja 50 mürsku. Suurema osa ajast laadisime ja passisime. Külm tahtis erinevad kehaosad küljest võtta. Siis läks soojemaks, kui kahurile sain. Kuid lasta said kõik, nii autojuhid, luurajad, laadurid jne. See oli arusaadav, sest mürsud olid pärit aastast 1969, laskmine ise toimus 2004. aastal. Tõrkeid eriti ei olnud, kuigi enne laskmist lubati neid meile päris palju. Mürske üritasime ära lasta nii palju kui võimalik. Pärast laagrit käisime laskevälja korrastamas. Päris pikad sihid olid metsa sisse lastud.

Kui lugeda kui palju keegi lasi, kas 3; 6 või 15 padurunit siis EKV-s saab tõesti palju rohkem lasta.
Esimene laskime jäi hästi meelde, oli 6.nov.2006, hommikul olid väljas miinuskraadid, mis lõunaks juba plusspoolele kiskusid, see oli ka esimese metsalaagri esimene päev. Lasketiir asus 6km kaugusel ja sinna läksime jala, kohale jõudes hakkas lörtsi sadama ja nii tihedalt et vahepeal 25m kaugusel olevat sihtmärki näha ei olnudki. Esimesel korral anti kätte vist 10 lahingpadrunit, meelde jäi üritus just ilma pärast, sest peale seda toimus laskmisi iga nädal kuni noorteaja lõpuni välja.
Ja lõpuks, 3 päeva enne lõpurännakut ka eksam, kus pidi 12 padrunist 8 märgile pihta saama, selle sain tehtud alles teise korraga(pool tundi peale esimest ringi), esimeseks tulemuseks jäi 7 ja teisel korral tuli 8 ikka ära.

Allüksuse kursuse ajal sai juba hoopis rohkem lasta, minimaalne oli vist 7+3 partull-laskmisel, hiljem alla 40 enam ei saanud. Aga kõige meelejäävam oli Laskelaager Keskpolügonil, mis kestis 9 päeva ja sisaldas kaitset ja rünnakut, nii valgel kui ka pimedal ajal. Kaitselahingus sai ühe laskmise kohta 40 padrunit(toimus kaks laskmist päevas, valges ja pimedas) ja 2 Carl Gustavi lahinggranaati(üks valges ja teine pimedas).
Rünnakus sai 2 Gustavi õppegranaati laskmise kohta.
Kuna see oli ka viimane laskelaager siis pidin ikka ära proovima automaatrežiimi ( vaata ja valangut ), olime koos abiga maa-aluses kuulipilduja punkris ja mõlemad lasime ainult valanguga. Kuna see oli kuulipilduja punker siis oli laskeava selline madal ja kui 10 trasserivat valanguga anda siis oli näha kuidas need taeva poole läksid ja viimased hoopis laskeava kohal olnud palki

Kokku sain 8 kuulise ajateenistuse jooksul lasta umbes 300 lahingpadrunit, 3 Carl Gustavi granaati ja väga palju paukpadruneid, Kevadtormil oli mul neid lausa 1300 tk korraga käes.

Kes aga tahab veel rohkem lasta, peaks minema eelkutsega ja NAK-i seal olid võitlejad saanud ühe laskmise kohta 700 lahingpadrunit.

Olin vene mereväes ja automaadi sain kaks korda kätte:
vande andmine ja mingid kolm lasku ja kõik. Ahjaa, siiski meenus, et tegu oli konserveeritud automaatidega ja pidime need eelnevalt puhastama ja siis mingi aja pärast konserveerisime nad uuesti ja läksid kastidesse mingisse lattu.

Kokku sain 8 kuulise ajateenistuse jooksul lasta umbes 300 lahingpadrunit, 3 Carl Gustavi granaati ja väga palju paukpadruneid, Kevadtormil oli mul neid lausa 1300 tk korraga käes.

Ma sain aastase ajateenistuse jooksul lasta max 30 padrunit. Ja 10 paukpadrunit. Tekkib küsimus millest selline vahe? Kus teenisid?

Meil ikka öeldi, et tsingitäie peab ära laskma aasta jooksul,aga tegelikult sai isegi rohkem lasta,paukpadruneid oli nii palju et sai neid metsa maha jäätud ja isegi koju veetud,samuti ka lõhkepakettidega ja signaalrakettidega,teenisin Kupis 95-96

Ogre kirjutas:

Kokku sain 8 kuulise ajateenistuse jooksul lasta umbes 300 lahingpadrunit, 3 Carl Gustavi granaati ja väga palju paukpadruneid, Kevadtormil oli mul neid lausa 1300 tk korraga käes.

Ma sain aastase ajateenistuse jooksul lasta max 30 padrunit. Ja 10 paukpadrunit. Tekkib küsimus millest selline vahe? Kus teenisid?

Teenisin KUP-is 2006/2007.

Olin vene ajal jalaväes. Seal oli küll laskmist väga palju: öösel, päeval, soomuki laskeavast, joostes puusalt... Kõiki laskeharjutusi ei viitsitud ettenähtud mahus läbi viia ja palju rohelisi plekist padrunikarpe loobiti laskevälja ääres olevasse veeauku. Minu põhirelvaks oli (vale suupruukimise eest) roodu kuulipilduja. Sellel oli kaks rauda. Ühte, millega laskmas käisin, hoidsin relvakapi all ja teine kapis siis ei vajanudki eriti puhastamist

Galil. Pauk oli ehmatav. Tuli palju suitsu ja tuld.. Mõtlesin, et mingi tõrge, aga tuli välja nii see tukk pauku teebki. Kord juhtus üksiklaskude asemel valangu peale riiv, sai kah palju "nalja"... Enne sõjaväge polnud suurt pauku teinudki, va. Makarovist, sport- ja õhupüssist. Aga inimene harjub kõigega, hiljem oli lausa nauding laskmas käia. Puhastada aga ei meeldinud. Vot tak. Sündmuspaik Männikul. Vahipat.

Seoses eelmise postitusega avastasin, et varasemas postituses jäi mainimata mis automaadist ma lasin.

Minu teenistusrelv oli AK4, millegi pärast oli minu ja veel mõne kaasvõitleja relv roheline ja nägi välja nagu uus(aga lukuvärk oli vana). Ülejäänud võitlejatel olid aga mustad või hoopis kasutamisest värv maha kulunud. Mõned teenistuskaaslased teadsid rääkida et need pidid alguses kaitseliidule minema aga jäid hoopiski ajateenjatele.

Esimene harjutus, Galil AR, 100 m tiir, lamades laskeasend. Väike instruktaaz ja laskmine. 74 silma 100-st, automaati polnud enne lasknud, kooli ajal sportpüssi ainult (20 a tagasi).

Ärra sa märgi mette - trumm om püssi ka lassnud

Aga ise, sorry, esimest korda küll ei mäleta - oli nii ammu...

See-eest mäletan viimast korda. Sõitsime Kabulist välja ANA treeningalale. Kaasas Galil SAR-id ja HK USP-d. Moona ka üksjagu. Laskealaks lage kivitolmune väli, taga kuulipüüdevalliks kõrge kalju - anna aga minna.

Määrasime laskejoone ja iga mees ehitas omale kividest-paberitükkidest-plastpudelitest sihtmärke - niipalju kui viitsis ja niikaugele kui tahtis. Ning siis anti minna - küll püstolist, küll automaadist.

Ise alustasin USP-st. Püstiasendist plastpudeleid kivisel maapinnal 10-20m, siis kivikuhilat 25-30m. Pärast põlveltasend ja ligi 100m pealt nii umbes meetrikõrgust kivikuhilat... sai pihta küll.

Automaadist harjutasin ainult põlveltasendit. Märk ikka sama - paar väikest kivikuhilat nii 100m peal. Valangutega valdavalt... mõnna. Kivikuhilad said tükk maad väiksemaks. Pärast nii valangute kui üksiklaskudega lagedal silmahakanud üksikuid kive - nii 50-60m peal... mõnna. Päike tagus lagipähe oma 40 kraadi... peale paari-kolme salve intensiivset tuld Galili raud tulikuum - kui ettevaatamatult rauast rabasid, oi raisk kus kõrvetas...

Aga tore päev oli. Pärast ilmnes - relvaõli, kurat, pole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - võtsime LandCruiserist plastpudelisse mootoriõli... ajas asja ära ilusti.

Tore päev oli

Esimene kord oli aega teenides, 2001. aasta sügisel, Männikul, 100m tiirus, Galil ARiga. Relvade sisselaskmine - igale matsile anti algul ainult kolm padrunit, kusjuures minu elu esimesel laskmisel andis teine padrun tõrke. Miskipärast oli enne esimest laksmist päris tugev "närv" sees, käed värisesid kergelt. Meelde on jäänud ka see, et automaadi pauku polnud pea üldse kuulda, selle asemel kostus relvast päästiku vajutamisel sellist metalset heli.

Meelde on jäänud ka esimene tiirulaskmine M-14ga. Olin juba harjunud Galili üsna tagasihoidliku tagasilöögiga ning enne esimest lasku liibusin näoga diopterisihikule nii lähedale kui vähegi andis. Tagajärg - tagasilöök lõi huule veriseks.

Hiljem hakkasime padruneid, nii 5,56 kui ka 7,62 MG-3 jaoks, nii tiiru kui lahinglaskmistel sadade kaupa kõmmutama. Siis enam käekesed ei värisenud, kõik muutus rutiinseks ja tavapäraseks.

Meil kõrvatropid jagati, aga kõrvapanekut ei kontrollitud. Mina mõtlesin, et näeh, sõjafilmides ei panda ka. Ei pannud. Esimene lask oli nagu puuga pähe ja terve nädala kuulasin ööbikuid. Järgmine kord olid tropid kõrvas.

Üldiselt on vist nii, et kui paaril korral troppe mitte panna, kõrvad "vilisema" lasta, siis pärast seda polegi neid troppe enam eriti vaja. Kõrvadele see muidugi hästi ei mõju.

Sõjaväes sai lastud vast 100 patti aastaga, koht oli piirivalve.
Aa kõrvatroppidega oli endal ka huumor, KL laskelaager , õine laskmine.
lammutamiseks anti rootsi kuuliprits ja posu linte vist 6korda 150 sed, paarimehega hakkasime linte siis usinalt täitma, seeaeg muidugi ak-4 mehed ootasid. Paaril mehel viskas lõpiks üle ja tulid meile appi, moon lindis ja siis kiiresti kiiresti laskma, ise imestan, et seeru kisab ( suu liigub) aga ise mmigi ei kuule. Olin unustanud nii tropid kui ka klapid , pool päeva oli kõrvakuulmisega jama pärast