www.militaar.net

hk siis suhteliselt see, mida ma välja pakun?
KLi võimekus langeks "oma metsas tegutsemise osas" kogu Eesti piires maksimaalselt 2 pataljoni võrra (kui üldse mitte ajateenijaid kaasata), mitmes Eesti punktis oleks koheses valmisolekus suhteliselt heade relvadega inimesed. Kui tuleb kunagi Javelin, või Spike või misiganes, siis vahetab või täiendab ta olemasolevat süsteemi. Või on mingi viis peale üliväikese palgalise armee, kuidas saada endale täna suures koguses maailma tippklassi kuuluvaid rakette, mida vist Kaptne Trumm "piisavalt heade relvade" all silmas peab? Ja kas me tahame ainult neile lootma jääda?

Ei ole sama.
See, mida sa välja pakud, oleks Eesti oludes pidevalt kasarmeeritud palgalised üksused. Maakeeli palgaarmee. Et saada kokku tõkestamiseks vajalik 1-2 pataljoni ja pidada neid 24/7 kasarmus, kulub meil enamvähem kogu eelarve neile palkadeks ära. Seega pole see teostatav ei majanduslikult ega sotsiaalselt (ei saada ühtainsatki palgalist pataljoni täna kuidagi kokku).

See on üks külg.

Teine külg on selles, et nende asukoht (arvestades peasuundade arvu on neid otstarbekas pidada max 3-4 baasis) on oluline "raskuspunkt", mida sõda alustav vastane üritab iga hinnaga tabada (nagu ka ladusid, muid baase, tehnikaparke, sildasid või esimese asjana vallutada. Sellest, et FH-70 patarei või poolpatarei liikumine maastikul on samuti üks tore asi, mille vastu vastane jõupingutused koondab - ei ole vist vaja rääkida.

Siin astubki mängu territoriaalkaitse, mis üldjuhul koosneb vabatahtlikest/reservlastest, kes asuvad omades kodudes (mida vastasel hävitada on võimalik üksnes massihävitusrelvadega terveid regioone rünnates), kes omavad kodust/hajutatud relvastust/lahingvarusid ja kel on tänasest suuremad volitused vastupanu alustamiseks (tänases omaenda elanikkonna ebausaldamise õhkkonnas on miskipärast kaadri seersant pädev vastupanu käsku andma, aga reservi kapten pole).

Ja kui nende meeste käeulatses on piisavalt võimsad kerged relvad (selleks pole ei kustid ega klikeaegsed kahurid), siis nendest saab märksa suurem probleem vastasele kui mõned kiirkorras kokku aetud logisevad ja eksterritoriaalsed (loe: sõltuvad autotranspordist peateedel, mis sõja korral hoobilt ummistatakse põgenikega ja mida vastane õhust kontrollima hakkab) KV reservpataljonid, mis sündmuste kiirema arenguga kokku suudetakse ajada.

Kui vastane hakkab 10-20 km takka kurat teab kust toimunud ootamatute rünnakute läbi kaotama 4-5 soomukit koos täiega, siis Mäo risti jõuab vastane juba kirsade kolina saatel. Või hüppab soomukitelt maha ja hakkab meeterhaaval läbi käima kõiki teeäärseid soometsi (sundides sellega varitsejad põgenema), see tähendab liikumiskiirust ehk 1 kmh ja kiiremates stsenaariumites on see juba esimene võit (vastasel ei õnnestu kiiresti peale suruda lootusetut sõjalist olukorda). Käigult neid sadu ruutkilomeetreid teeäärseid metsi läbi paugutades lõpevad nende suurtükkide moonavarud ammuilma enne Tartut ja järelevedu saab samasuguse rappimise osaliseks (vastase mööda minnes jäävad grupid vastase tagalasse, kus asuvad ahistama teedel toimuvat).

See ongi kogu loogika.

Edasi on veel küsimus, mis segab seda tänaste vahenditega tegemast. Põhimõtteliselt taolise suunitlusega (võitlusgrupid) üksuste nappus (1 rühmasuurune seltskond per maakond - st 70-100 km teid on selgelt vähe) ja tegelikult ka juhitava relvastuse vähesus - täielikult puuduvad meil kaasaskantavad ÕT raketid.

Meie arusaama mõistest "hajutamine" näitab väga ilmekalt rootsist abina saadud nn hajutuspunkrite kasutamine. Kuidas neid täna kasutatakse? Vastake iseenda jaoks. Rootsis asusid nad nt kuskil külalähedases metsas konkureetsele rühmale teadaolevas kohas ja seal oli sees kogu rühma nänn, mis peeti vajalikuks kätte anda. Vastasel (NSVL) polnud vähimatki lootust nt õhurünnakuga oluliselt vastupanuvõimet kahjustada, sest sihtmärke oli tuhandeid ja vaevalt nad kõigi asukohtagi teadsid. Selleks, et sedasorti vastupanu neutraliseerida, tulnuks vist kõik vene spetsnazi ja VDV üksused dessanteerida üle Rootsi, rühma varustuspunkreid saboteerima. Niiet tegelikult on meile isegi infra niisama kätte antud, puudu on vaid tagumikku endal liigutada.

Kokkuvõtteks: miks antud teemal territoriaalkaitsele panustada?
1. nad tunnevad kohalikku olustikku, kaugelt paremini kui suvaline KV ohvitser kaarti uurides seda teha eales saaks, seetõttu on neil ka suured shansid vastase tagalas hakkama saada (kaugelt suurem kui laiali pekstud KV üksustel).
2. neid hävitada (korrektse korralduse puhul) on samahea kui võimatu - nii nagu pole suudetud likvideerida tsiviilelanike vahel tsiviilriietes kondavaid Talibani asjamehi, ei suudeta neid nii naljalt leida.
3. nende vastu on vastasel (vajalike relvade olemasolul gruppides) vägagi keeruline kasutada oma eeliseid (tulejõud, soomus, liikumiskiirus), sest puudub sootuks konkreetne märk, kuhu seda koondada.
4. neid ei ole võimalik keskse korraldusega või selle puudumisega (juhtimise hävitamine) välja lülitada

Kokkuvõttes - asudes 45-kilosena poksima Tysoni vastu saab varem või hiljem lõuga. Kui Tysonit ründab aga 45 kilo jagu herilasi, palju siis tema rusikatest kas oleks? OK, 5 kilo jagu taob surnuks ja siis on ta ise juba paiste nõelatud.

Ei ole sama.
See, mida sa välja pakud, oleks Eesti oludes pidevalt kasarmeeritud palgalised üksused. Maakeeli palgaarmee. Et saada kokku tõkestamiseks vajalik 1-2 pataljoni ja pidada neid 24/7 kasarmus, kulub meil enamvähem kogu eelarve neile palkadeks ära. Seega pole see teostatav ei majanduslikult ega sotsiaalselt (ei saada ühtainsatki palgalist pataljoni täna kuidagi kokku).

Sorry, aga kisub nüüd jah-ei vaidluseks. Enne mainiks veel ära, et kuna ma olen viibinud 2 mehelises jaos ja 60 mehelises rühmas, siis sel põhjusel tunnen ennast mõnevõrra mugavamalt rääkides numbritest, mitte kompaniidest pataljonidest. Aga mõte oli selline, et viies eri Eesti punktis oleks igast mastist x+5min. väljasõiduvalmis kolm relva. Laias laastus õnnestub kuskil paari(kümne) kilomeetri kaugusele viia 3x3 relvasüsteemi 20 mehega. Ja siis saaks kohe üks valves olev meeskond (vahet pole, kas ajateenijad või palgalised, aga peaasi, et nad oskavad asja oskuslikult kasutada) asuda igat relva kasutama. Ehk siis umbes 20 mehega saab peale maastikule hajumist võtta igast relvasüsteemist ühe komplekti ja seda kasutada. Kui 24/7/365 valmisolekuks on vaja kolme sellist meeskonda kokku viite eesti punkti, siis räägime me kahest kompaniist (300) meest, mitte 1-2 pataljoni. Kui on vaja nelja meeskonda iga punkti peale, siis umbes 400 meest. Neid kattev jalavägi koosneks kas ajateenijatest, kelle saab panna kaasa kohe väeosast minnes või kui ajateenijaid ei ole mingil põhjusel võimalik võtta, siis on see ju ometigi varem teada ning selleks ajaks antakse KL mingile üksusele käsk nendega x punktis kohtuda. Ülejäänud maastikule viidavad relvad saab võtta kasutusse kohe, kui jõuavad vabalt päevalt tagasi teised valvemeeskonnad.
Jah, sellega jääb risk, et kui nad häire korral metsa tormavad, on juba "värava taga" pandud püsti varitsus, aga selle vastu aitab oluliselt ka see, kui teha plaanidesse territooriumilt kolm erisuunalist võimalikku väljumist.
Plusspoolest see, et nendest 300-400 palgalisest mehest on igaüks oma eriala asjatundja (siin foorumis on vist sõnale proff mingi tõsine allergiline reaktsioon) ja seega on nad ilmselt võimelised õpetama ka ajateenijaid, kes sedasama süsteemi õpivad.
Ehk siis piltlikult panevad nad vahetuse alguses oma rakmed autodesse valmis, teevad päeval või öisel vahetuse ajal oma muid töötoimetusi (õpetavad) ja kui näiteks on vaja minna maastikule, et õpetada suurtükile positsiooni valima, siis läheb suurtükimeeskond oma relvaga maastikule ning ajateenijad võtavad ülejäänud 2 valmisolekus suurtükki kaasa.
Ma usun, et tänasel päeval on paljud pädevad mingi eriala inimesed nagunii valmis kiiresti vähemalt osade oma relvadega maastikule minema, aga sel viisil saaks üle Eesti kiiresti hakata valima, kas soovitakse sihtida tanki Milani, CG või 155mm otsesihtimisega või hoopiski pannakse teele ette mõni autos ootav miin. Ja samuti oleks olemas juba mingisugune õhukaitse. Ja ka vaenlane teaks seda.

Rahaliselt rääkides. Siin on kirutud seda, et Scoutspatalajon ei suuda tänasel päeval piisavalt kiiresti ja võimekalt reageerida. Oma silmaga olen näinud, et sel teemal on muretsemiseks põhjust küll, eriti veel siis kui rünnak toimub ebasobival kellaajal. Seega kas meil on riigikaitselises plaanis Scoutspataljonist palju kasu? Nad ju võivad rühmaga kuskile Paldiski lähistele kiiresti jõuda, aga kui rünnak toimub meie mõistes valel ajal ja vales kohas, siis jõuavad nad sõtta ikka väga suure hilinemisega.
Ma rääkivat siin sellest paljukirutud palgaarmeest, aga kas seesama Scouts pole siis palgaarmee või? On küll, ainult selle vahega, et Afgaanis on nad küll väga tublid, aga kas meil on esmase iseseisva kaitsevõime jaoks justnimelt sellist palgaarmeed vaja?

Mis puudutab territoriaalkaitset, siis ma ei kahtlegi selle vajalikkuses. Ma ütlesin ainult seda, et kui mitte üldse ajateenijaid kasutada, siis oleks selle süsteemi puhul vaja kuni 2 pataljoni võtta ära KL võimekusest (neid arve ma küll täpselt ei tea, aga see jääb siis ilmselt halval juhul sinna 20-30% KL sõjalise võimekuse vahepeale). Siiski tuleb rõhutada, et need on mehed, kes satuvad ilmselt väga vara kontakti ehk siis saavad hakata vaenlasele peale suruma meie plaane ja ega metsas passimisega me edu ei saavuta. Meil on tarvis sõjas kaitsta 3500 taristuobjekti, mida kõike nagunii ei jõua valvata. Ja kui sellest jääb veel midagi alles, mehitatakse sellest ilmselt tühjasid kohtasid.
Seega kustkohast võtta veel see raha ja vabatahtlikud, et igasse maakonda panna lühikese VOOT (Vaatle-Orienteeru-Otsusta-Tegutse) ringiga meie plaane pealesuruv ja seeläbi edu saavutav moodsate relvadega hunter-killer teamidel põhinev kompaniisuurune üksus? Ja kui me teeme igasse malevasse rühmasuuruse üksuse, sõidab vaenlase soomus igasse suurde linna välja ja Eesti on vallutatud ning tulebki hakata taliibe mängima. Ehk siis tsiviilisikud jäävad vaenlase kätte!
Meie mobilisatsioon ei toimu ju piisavalt kiiresti, et suudaks kasvõi paar vähegi tõsisemat reservpataljoni õigeks ajaks nende teele ette sokutada, eriti veel, kui lao tõstukil on akud parasjagu tühjad

---
Mulle küll meeldib mõte hajutamisest, väga meeldib. Aga Eesti on territooriumilt palju väiksem kui Rootsi ning meil on palju rohkem inimesi, keda võib igavest au ja kuulsust lubades saata ülesandele märkida ära metsas olevad betoonbunkrid. Võibolla mängib kohalik Naši haru maastikumängu, mille ülesandeks on kammida läbi kõik metsad ja märkida GPSile "pärandkultuuri objektid". Ning ega seda punkrit ikka keset soosaart kah ei pane, autoga on vaja ikka ligi pääseda. Ja jällegi tõenäoliselt on VF poolse soovi korral üpriski kerge saata nende lähedusse kasvõi kaks matkajat, kes on juhtumisi varustatud paari granaadi ja automaadiga. Kuigi jah tõsi, on ka väga suur tõenäosus selline infiltreerumine avastada, aga siis võib olla juba liiga hilja.

Üks vana teema.

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ufre#52686

Allatah - su kogu mõte on kaotada:

- igasugune motivatsioon, tänu 24/7 üksustele.
- sotsiaalne sidusus, Eestimaal elavate noormeeste sulatusahi eesmärgi nimel. Tagasiside rahvale saab olema uue lahendusega väga suure miinusega.
- mingisugunegi sammas, selle asemel tekib kordades õhukesem riik.
- isolatsioon, suurem eraldumine ja koostöö võimekus ühiskonnas, läbipaistvatum kapitali kasutamine.
- tühine hulk kergelt relvastatud üksusi, kuna uus op. struktuur on väike ja enam ei vaja kaartule võimekust jne paljusi teisi võimekusi või paljusid teisi tugevale armeele omaseid relvaplatvorme.
- 24/7 üksused on keskselt juhitavad, nad on piiratud ja seega omavad ideaalse sihtmärgi tunnuseid, mis teevad nad kergesti hävitavateks. Kuna rahvast jätab külmaks nende hävitamine. Nad on umbisikustatud rambod - mõjub vaenlase enesekehtestamine rahvale valutult ja kergelt ega ei tõmba rahvast kaasa.

Wow, ma teen oma edaspidiseks eluks järelduse sellest, kuivõrd eri nurkade alt võib ühte asja näha.

Ainus, mida ma tahtsin teha, oli see, et võimalikult palju ärakasustades olemasolevat süsteemi ja relvastust teha mõned kiireminireageerivad üksused.
Kas ma tahtsin kuidagigi moodi ajateenistust ära kaotada? Ei, ainult seda, et võibolla kui tõsta mõndade keerulisi relvasüsteeme kasutatavate kaadrite arvu, siis vähendada sama süsteemi õppivate ajateenijate arvu. Ehk siis laias laastus, kui oleks ühele relvasüsteemile väljaõpetatud üle Eesti kokku 15 (5 kohas 3 ühesugust valmisolekus relva)meeskonda, siis (va. MAPATSI puhul) oleks nagunii kõigile asjadele vaja juurde õpetada ajateenijaid. IMHO tõstaks see tohutult inimeste soovi saada nendele erialadele, sest see oleks justkui see "väljavalitute" koht. Meil oli küll ajateenistuses nii, et paar erilisemat kohta said ikkagi päris suure konkurentsi osaliseks (ja siis valiti umbiropsu mingi arusaamatu valemi alusel ).
Mis motivatsioon ja kellel see siis kaoks 24/7üksuste tõttu? Mulle meenub pigem anekdoot: Enne teenistust magasin ma rahulikult, sest teadsin, et kaitstakse. Teenistuses olles ei saanud magada, kuna pidin ise kaitsma. Peale teenistust ei saa enam üldse magada, kuna tean, kuidas kaitstakse.
Jah, meil on jaanuarist kuni juunini üle terve riigi SUHTELISELT hea kiiresti väeosast väljumise võimekus. Eks igaüks teab, kui kiiresti tema kodus suudaks kasvõi lahingvalmis jalaväerühm minema saada. Aga juuni keskel? Või aprilli lõpus, kui suurem osa inimestest on linnaloal ja VÕKis olevatest inimestest oskavad autot juhtida nii paljud, et nendega saaks vaid veerandi masinatest laoplatsilt minema viia?

mingisugunegi sammas, selle asemel tekib kordades õhukesem riik

Peale raketimeeskondade on meil ju vaja sõjas ühte või isegi kahte inimest ka moona vedama, laipu matma, toitu tegema, jalaväeüksustesse alasid kontrollima, tõkkeid ehitama jada-jada-jada. Kust otsast ma tahan õhemat riiki, sest nagu ma aru saan, siis see väide tulenes eeldusest, et ma tahan ajateenistust kaotada. Kui ajateenistust lühendada, siis seda tõesti VÕIBOLLA mõnel erialal. Aga nagu me siin oleme aru saanud, siis kuluks meil ära pidevalt valmisolev väljaõppinud odavalt ülalpeetav reserv, keda kähku vastasele vastu paisata. Seega tõenäoliselt ei annaks kellegi jaoks teenistust lühendada.

isolatsioon, suurem eraldumine ja koostöö võimekus ühiskonnas, läbipaistvatum kapitali kasutamine.

Jah, olen kuri imperialistlik kapitalist.

- 24/7 üksused on keskselt juhitavad, nad on piiratud ja seega omavad ideaalse sihtmärgi tunnuseid, mis teevad nad kergesti hävitavateks. Kuna rahvast jätab külmaks nende hävitamine. Nad on umbisikustatud rambod - mõjub vaenlase enesekehtestamine rahvale valutult ja kergelt ega ei tõmba rahvast kaasa.

Nende 24/7 üksuste tuumik peaks ilmselt vähemalt mingil määral koosnema elukutselistest (mis siis koheselt välistab igasuguse kontakti tsiviilmaailmaga). Aga minimaalselt oleks vähemalt sellest ülejäänud 24/7 üksusest neid kattev jalavägi ikkagi "rahva baasil".
Jah, nad omavad ideaalse sihtmärgi tunnuseid. Selleks, et nad suudaksid ellu jääda on vaja seda, et meie õhuseireradarite taga oleks olemas telefon (häire nupp), mis on otseühendusega iga VÕKi korrapidajaga. Teeme kasvõi iga nädal ühe häire korras väljasõidu, kui nende lennukid lähedalt mööda lendavad. See meid pankrotti ei vii. Ja kui nad neid sihtmärke maa-maa rakettide tulistavad, siis on nendepoolne kulu suurem ning 5 gruppi on küll hävitatud, aga ülejäänud sama tüüpi relvad on veel kuskil olemas ning nendele relvadele on PEALE AJATEENIJATE olemas veel kaadrikaitseväelased, kes olid löögi hetkel kodus ning on nüüd elus ja valmis neid relvi kasutama. Neile ei ole vaja isegi mingit poolepäevast meeldetuletuskursust, vaid võtavad relva ja asuvad kohe tööle.

Kaurile tänud, oli silmaringi laiendav lugemine.

Riputasin skännitud Beafre koos skeemidega pdf'ina üles siia.

http://www.webfilehost.com/?mode=viewupload&id=671892