Suur tänu igal juhul, aga tegelikult oleks oodanud hoopis konkreetset vastust kahele konkreetsele küsimusele. Kas see pikk kirjatükk oli sinu ekspertarvamus, oletus, teooria või hoopis midagi muud? Või oli see ümberjutustus (või katkend) mõnest raamatust? Sel juhul tunneks huvi ka allikaviidete kohta. Kui seal oli nii üht, teist kui kolmandat, siis võiks lugemise hõlbustamiseks ikka faktid ja oletused eraldi paigutada. Kokkuvõtte USA ajaloost oleks võinud IMO üldse ära jätta -- see nüüd küll eksperthinnang ei olnud.
Kõigepealt jääb täiesti segaseks, mis perioodist sa oma vastuses õieti kirjutad. On see ikka praegune aeg, nagu oleviku kasutamise järgi arvata võiks? Või sa mõtled SALT 2 sõlmimise aega? Osa juttu käib kindlalt hoopis Teise ilmasõja kohta, nii et ma ei oska tõesti midagi pakkuda.
Alustaks omaenda küsimustest ja ühtlasi kontrolliks veel paar asja, mis mulle segaseks jäid.
Kas tõesti pole niitevlennuks avioonikat vaja? Nii sa väidad:
Kapten Trumm kirjutas:
Niitevlend avioonikat ei eelda (sellisel juhul saab lennata ainult valges ja hea nähtavusega).
Esiteks niitevlend
eeldab vastavat avioonikat, olgu siis puulatvade kohal lennates või mitte. Vanasti oli selleks spetsiaalne radarisüsteem (vanematel Tupolevidel minu mäletamist mööda RNV Sopka), praegu (nt Raytheon AN/APQ-181 puhul) on see funktsioon üks pardaradari integreeritud režiime.
Öine niitevlend on muide samuti täiesti võimalik. Päris lahingus on seda kasutatud viimased kuusteist aastat, täiesti võimalik, et juba kauem. Operatsioon
Just Cause, 19. detsember 1989 oli
Klassiker der Luftfahrt 6/2003 väitel esimene selline näide (lk 41).
Ah jaa, niitevlend pidi/peab toimuma
puulatvade kohal; kas sul on selle kohta vastav NL õhujõudude määrus ette näidata? Või on see sinu enda poolt kehtestatud piirang, mis kehtib ka teistes riikides? Lase aga oma allikas ja leheküljed tulla! Täpne tsitaat oleks muidugi veel parem. Samuti sa räägid "nähtavusest", nii et nagu ma aru saan, peab lendur ise kogu aeg vaatama, et kusagile otsa ei paneks? Järelikult on see radarivärk kõik niisama pardale võetud?!
Teiseks oli juttu tiibraketist, mis sinu arvates suudab lennukikandja uputada. Võrdlus Tomahawkiga on juba tubli samm millegi tõestamise poole, aga samas sa vaidled iseendale nii mitu korda vastu, et ei oska sellest enam midagi arvata. Sinu väitel kaalub Tomahawki lõhkelaeng "ca 250 kilo". Kas siin pole nagu midagi viltu? See number erineb tegelikust konventsionaalsest laengust, mis kaalub 454 kg. Tuumalõhkepead W80 sa millegipärast üldse ei maini. Samamoodi saaks väga edukalt tõestada ka seda, et päike tiirleb ümber maa, mille sees on teine maakera, mille ümber tiirleb teine päike ja nii edasi.
Kapten Trumm kirjutas:
X-22 puhas kineetiline energia on nt Tomahawkist umbes 100 korda suurem. Samuti on see suurem ca 750 kg kaaluvast lahingulaeva mürsust ca 10 korda.
See võrdlus kisub ka kahtlaselt arvudega manipuleerimise poole. Kui suur on "puhas kineetiline energia"? Kas jutt on soomustläbistavast või fugassmürsust? Kas sa lõhkeaine koostist ja mürsu / tiibraketi päisosa kuju ei arvestagi? Kas lahingulaeva mürsu kineetiline energia on tõesti Tomahawki omast
ca kümme korda suurem?
Sa lahmid ikka ühest servast teise, kusjuures ei proovigi mingit loogikat säilitada, vaid nimetad seda tulemust
tehniliste andmete kergeks võrdluseks. Siinkohal meenub mulle vägisi Tõnu Luik, kes ütles, et loogika pole küll kohustuslik, aga loogika puudumine välistab reeglina usutavuse.
Edasi teeb sinu tõestus (kui see on ikka tõestus) iseendale nii mitu ringi peale, et ei oskagi midagi kosta. Seda Falklandi väidet ma ei kommenteeriks, sest sa ise lükkad selle natuke hiljem ümber. Aga kui sa tunned, et pead konkreetset tiibraketti mainima, siis võiks selle nime õigesti kirjutada -- Militaarnet ju ikkagi.
Kapten Trumm kirjutas:
Võiks eksju jutustada, et pole proovitud jne. Samamoodi pole ameeriklased ka proovinud ühte tolleaegse lahinguplaani järgi toimuma pidanud Tu-22M reidi tagasi tõrjuma. Me räägime rünnakust, kus väikese laevade grupi vastu lastakse välja 70-100 tiibraketti korraga, mis läbivad sekundis rohkem kui kilomeetri.
Tüüpiline USA operatiivkoondis ja "väike laevade grupp" on ilmselgelt kaks eri asja. Sedasorti ebareaalseid stsenaariume, kus üks pool aina paugutab ja teine pool aina taganeb, ei tasu küll tõsiselt võtta, veel vähem harjutada. Tõe kriteerium on praktika ja praktikas tuleb selliseid juhuseid liiga harva ette. Nõustuks siinkohal FW 190G Würgeriga, et Tom Clancy
Red Storm Rising pole mingi moodsa meresõja õpik. Vaata, millal su raamat välja on antud ja kõik saab selgeks.
Kapten Trumm kirjutas:
Lennukikandjal piisab 900 kg lõhkepea plahvatusest lennuteki all angaaris, et see ikka väga pikaks ajaks ühel pool on. Lennukid, mis on angaaris, hävivad plahvatuses/tulekahjus ning lennutekk on õhus olevatele maandumiseks kõlbmatu.
Selle väite kohta tahaks ka allikaviidet näha, sest venelaste endi katsetused sinu sõnu ei kinnita. Võta näiteks Taifun 3/1997, artikkel Graf Zeppelini kohta (1. jrg kapten V.P. Kuzin ja insener D. J. Litinski). Graf Zeppelinile puuriti isegi augud starditeki sisse, et pommid sellest kenasti läbi läheksid, üks tonnine FAB-1000 lõhati korstnas ja teine angaaritekil. Vene raportit tsiteerides:
"Saare" pealisehitised ei saanud kannatada ning õhulaine ei suutnud korstnat deformeerida. Kateldes rõhu tõusu ei täheldatud ning soomustatud ventilatsioonivõrelt avastati terveksjäänud ämblikuvõrk".
Meenutaks, et kaks NL kaardiväe pommitajate polku ei suutnudki Graf Zeppelini uputada, kuigi ta oli juba korra põhjas ära käinud, meeskond puudus, vaheseinad olid avatud ja laev seisis paigal ega tulistanud vastu. Kui Anthony Prestoni lennukikandjate ajalugu uskuda, on seda tüüpi laevade kaitse vahepeal paremaks muutunud, mitte vastupidi (The Military Book Club, London 1998, lk 162-182). Ameeriklaste katsetused tuumapommiga näitasid ka midagi muud, kusjuures siis oli nende lennukikandjatel rohkem lennukeid peal kui lahingutingimustes.
Nagu lõpuks välja tuleb, on sinu põhiline argument, et sa usud mingeid arvutusi, mis näitavad, et kaks X-22 võivad lennukikandja uputada. Mina usuksin sind ka, aga veelgi rohkem siis, kui ma vastavaid arvutusi näeksin. Ma loodan, et kineetiline energia pole ainuke näitaja, mida seal kasutatakse?
Kui sul vastavaid arvutusi käepärast pole, siis Facehardi või
USN Empirical Limiti võid ju ise ka alla laadida ja kontrollida, kas see asi on ikka nii lihtne või mitte. Mis puutub venelaste arvutustesse, siis nad ise pole nendega sugugi rahul. Tsiteeriks Taifuni sama numbrit:
"ANIMI (mereväe teaduslik-tehnilise uurimisinstituudi) metoodika osutus arvutuste teostamiseks täiesti kõlbmatuks: "vaenlase" soomust oli tegelikkuses reeglina raskem läbistada kui arvutuste kohaselt."
Kapten Trumm kirjutas:
Üksainuke tabamus ja lennukikandja põleb. Teine ja läheb põhja.
Kas see oli nüüd ekspertarvamus, tsitaat või järjekordne teooria? Nii julge väide eeldab, et sul on mingi andmebaas taga -- kui nimetaksid mõne lennukikandja nime, mis kahe pommitabamusega põhja lasti, olen jälle meelsasti valmis sind uskuma.
Ma olen TU-22M peal teeninud päris pikalt ja tean seda masinat üksipulgi. X-22 toetus põhiosalt kokkuvolditud pommiluugi pooltele, ainult raketi nina jaoks oli eraldi väike kahepoolega luuk eespool pommiluuki (nina kuju järgi), et rakett poolest saati kere sisse mahuks. Raketi stardiks lasi tüürimees selle pesast välja. Aga kus ja kuidas TU-22M-l kuskil mingi relvastus käis ma võin sulle terve roomaani kirjutada 
Vene lennuvägi ei kasutanud tavaoludes üle 500 kg, erioludes ka 1x1000 kg. Mis lasti lendu kuskil vähem kui 5000 meetri kõrgusel. Selliselt lendu lastud pommid ei tungigi läbi tekisoomuse, samas minu mälus ei ole andmed, et venelastel oleks soomustläbistavaid pomme üldse olnud.