krizz kirjutas:
PS! Eesti võtab viimase Euroopa riigina bareti kasutusele. Oh jah...
Ja mille poolest siis meie kaitseväe võitlusvõime oli seni barettide puudumise tõttu teistest Euroopa riikidest halvem? Ja muutub nüüdsest paremaks mismoodi?
Ega iseenesest selles „baretinduses“ midagi väga halba ei ole – sõjaväelaste jaoks ongi keskmisest natukene olulisem väliste eristavate tunnusmärkide olemasolu. Aga kui juba mindi Kaitseväe mütsimajanduse väikestviisi ümberkujundamise juurde (nagu ma aru saan, siis Maaväe tavavormi juurest peaks bareti kasutuselevõtuga ära kaduma n-ö pilotka), siis oleks mul maksumaksja ja reservväelasena olnud hea meel, kui enne bareti-suguse nice-to-have asja kallale minekut oleks korda tehtud mõni selline asi, mis lahinguväljal on natukene praktilisem asi. Nagu näiteks leitud normaalne ja toimiv asendus või asendused sellele 1990. aastate lõpust järjepidevalt ja väga laialdaselt välja jagatud, vist nn kiivrialuseks mütsiks (mis teatavasti mahub ja sobib ükskõik kuhu, aga mitte kiivri alla!) kutsutud jõletule soolikale, mis pole ei mugav, praktiline ega lõpuks ka esteetiliselt ilus. Aga loodan, et kunagi jõuab aeg ka nii kaugele.
Kui see kõrvale jätta, siis tõepoolest, baretimärgid näevad tõepoolest soliidsed ja stiilsed välja, pole midagi halba öelda. Aga kui ma juba virisema hakkasin, siis olgem ausad – kole kirjuks kipub see asi kõikide nende väeosade erimärkidega minema. Pisut kurioosne ongi see, et meil on Kaitseväes tekkinud nii palju „erilisi“, tegelikult aga sisult tavalisi jalaväeosasid, kellel kõigil peab oma eriline baretimärk olema. Kuigi tavaline jalavägi („lahinguvälja kuningas“!) peaks igas normaalses kaitseväes moodustama lõviosa Maaväest, kipub meil vaid vaene Viru pataljon selle märgi kandjaks jääma. No hästi, KRK/JvBr staabid ning KVÜÕA kah (aga milleks neile siis veel see eraldi KVÜÕA märk?) siis kah, aga teades mõnede kaitseväelaste ihaldust selliste kurinate ja igasuguste käiseembleemide vastu, siis ma üldse ei imestaks, kui paari aasta pärast „võitlevad“ ka jalaväebrigaadid endale oma baretimärgi peale – ja küll siis tulevad ka Jõhvi seltsimehed järele.
Nii et mõnes mõttes oleks äkki olnud kuidagi soliidsem, kui Maaväes oleksid kõik relvaliigid jäänud kandma mingit ühtset Maaväe baretimärki, seda enam, et konkreetne väeosa on nii täna kui ka tulevikus väga selgelt eristatav ju niikuinii käiseembleemide pealt.
Aga nagu öeldud, ega selles kõiges kokkuvõttes midagi halba ei ole – mõnes mõttes on ju positiivne, et enamikel väeosadel ja relvaliikidel on välja kujunenud oma selge identiteet ning rohkem või vähem traditsioonilistest tunnusmärkidest kinnihoidmine – see on heas mõttes hea märk unit cohesion’ist.
Kerget kummastust tekitab ka KVJ-le tehtud individuaalne baretimärk – sümboolikaeksperdid oskavad mind ehk parandada, aga nii Eestis kui ka mujal Euroopas on see minu teada suhteliselt harvaesinev juhtum, kus KVJ mingi eraldi ja unikaalne vormielement välja töötatakse. Kergelt göringlik maik on sellel minu jaoks juures, mina isiklikult näeksin KVJ-i kui esimest võrdsete seas, kes peab sellest põhimõttest kinni ka vormi juures ning kannab uhkusega selle väeliigi „kurinat“, kust ta algselt pärit oli. See ju ka eelneva teenistuskäigu selgeks tunnusmärgiks ja „taustainfoks“.