Lemet kirjutas:Aastal 2007...
Iraagis ja Afganistanis teenijate palk ulatub keskmiselt 30 000 krooni kanti. Edaspidi kuulub tasustamisele vaid missioonil viibimise aeg. Määruse järgi lisandub kaitseväelase tavalisele teenistustasule ainult üks komponent – kalendripäevapõhine välislähetustasu, mille suurus sõltub auastmest. Sõduritele ja nooremallohvitseridele on ette nähtud 560-kroonine, noorem-ohvitseridele 680-kroonine, vanemallohvitseridele 630-kroonine ning vanem- ja kõrgematele ohvitseridele 730-kroonine täi-endav päevatasu.
http://www.epl.ee/news/eesti/missioonis ... d=51070188
Täiendav päevatasu peaks palgale lisanduma. Kokku siis väga jämedalt 50 000 kuus. Koos maksudega- 21% tulu ja 33% sotsmaks. Päevaraha peaks maksuvaba olema. Koos päevarahaga keskmiselt palgafond mehele 70 000 eeku kuus. 12 kuud jookseb paljalt palgakuludega ju pea mill välja. Lisame varustuse, relvastuse, laskemoona, toidu, kütusetranspordi jne jmt teenistuskohta, transportöörid(huvitav, kas neid kõrbes kasutusel olnud masinaid on üldse mõtet tagasi tuua)- kahtlane, kas selle milliga per nase üldse otseseid kulusidki ära katab...?
Ma proovisin ka neid palganumbreid kokku arvutada, aga kohe kuidagi ei saanud nii suurt summat kokku, mis vanas rahas miljonile või uues rahas siis ca 65 000 eurole ligineks. Seejuures võtsin aluseks reaalsusest pigem pisut suuremad numbrid ja sain umbes sellised tulemused. Suurema osa missioonikutest moodustavad paratamatult reakoosseis, kui lisada siia ka missioonidel osalevad ja mõnevõrra suurema palgaga ohvitserid, vanemallohvitserid ja suhteliselt väikene arv vanemohvitsere, võib ilmselt väita, et keskmise missiooniku n-ö põhipalga netokuupalgaks on ca 800 eurot, mis koos lisanduva tulu- ja sotsiaalmaksuga teeb ühe keskmise kaitseväelase palgafondiks ca 1350 eurot, aastas seega 16 200 eurot. Kusjuures üsna mitmes mõttes võiks selle summa üldistest missioonikuludest üldse välja jätta, kuna seda palka tuleb kaitseväelasele niikuinii maksta olenemata sellest, kas ta teenib Eestis või osaleb missioonil, sest eraldi n-ö puhtaid missiooni ametikohti meil ei ole, vaid kõik missioonidele minevad inimesed tulevad ikkagi mingilt tavaliselt RA-ametikohtalt (ja uut inimest sinna missiooni ajaks eraldi juurde ei värvata). Aga no hea küll, jätame selle siis sisse, kuigi sisuliselt on tegemist rahaga mis kuluks meil kaitseeelarvest ära isegi siis, kui me mitte ühelgi missioonil ei osaleks.
Sellele lisandub maksuraha päevaraha 32 eurot päevas, kusjuures uue KVTS-i järgi vist enam ohvitseridele, vanemallohvitseridele ja vanemohvitseridele kõrgendatud päevaraha ei ole. Küll aga võidakse seda summat olenevalt missioonipiirkonna ohtlikkusest koefitseerida, nt enamikule Afganistani missiooni meestest on see 1,8, rahulikumates piirkondades aga 1,0. Aga võtame keskmiseks koefitsendiks nt 1,5 ning saame tulemuseks, et ühe missiooniku päevarahadele kulub aastas keskmiselt 17 500 eurot. Koos n-ö tavapärase palgaga teeb see kokku 33 700 eurot aastas. Nii et kokku tuleb ikkagi nii, et sellest 64 000 eurost moodustab palgakulu umbes poole.
Ülejäänud teise poole sisse ongi ilmselt arvestatud väljaõppe, laskemoona ja jooksvad tegevuskulud ning mina ei kujuta ausalt öeldes hästi ette, kuidas suudab üks keskmine sõdur poole-aastase väljaõppe ja sama pika missiooni jooksul nt laskemoona keskmiselt rohkem kui poole miljoni krooni eest ära kulutada. Nii et kokkuvõttes pole mul põhjust arvata, et üks sõdur missioonil ühe aasta jooksul maksaks reaalselt rohkem kui miljon krooni / 64 000 eurot. Mis omakorda tähendab, et hinnang 2-5% aastasest kaitse-eelarvest on endiselt üsna tõene ja pädev arvutus. Kui keegi oskab paremini arvutada, siis arvutage konkreetsete numbritega, mitte ärge ajage mingit templirüütli jura nagu kaasfoorumlane rbl.
Jah, mida tõenöoliselt selle summa sees ei ole, on missioonidel kasutatava varustuse hanke- ja ülalpidamiskulu (mida ilmselt ongi keeruline eraldi missioonide jaoks lahti lüüa ja kokku arvutada, eriti pika ajaperioodi peale mille käigus relvastus-varustus käigus on). Kuid igal juhul arvan mina, et need kulud on võrreldes ülejäänud kaitse-eelarvega ja Kaitseväe relvastuse-varustuse varudega üsna marginaalsed, kuna:
1. Praktiliselt kogu missioonidel kasutatav varustus on praktiliselt sama, mis Eestis, hangitud eelkõige Eestis kasutamiseks ning eraldi missioonide jaoks pole mingit n-ö missioonispetsiifilist varustust hangitud. Erandiks on võibolla vaid kõrbevärvi riidevarustust ja rakmed, aga need moodustavad paarsada komplekti aastas moodustavad tühise osa n-ö rohelise varustuse iga-aastastest hangetest, mille partiid on alati tuhandetes.
2. Missioonidel kasutatav varustus moodustab üsna tühise osa kogu kaitseväe kasutuses olevast relvastusest-varustusest; see, kas see kogus varustust on kriisi hetkel Eestis või välismaal suures plaanis mingit rolli ei mängi. On taaskord üks suhteliselt lühiajaline erisus – teatud aastatel (enne teist, Hollandi Paside hanget) oli Afganistanis tervelt neljandik meie soomukitepargist, aga taaskord, olgem ausad – suure sõja korral Venemaaga poleks ilmselt suurt vahet olnud, kas aastatel 2006-2010 oleks nende vastu saaadetud 45 või 60 Pasi. Teiseks oleks ma tahtnud näha seda geeniust, kes oleks 2006. aastal Afganistani suunduvale esimesele Estcoy’le pisanud esinema sisuliselt järgmise sõnavõtuga: „Poisid, meil on olemas üsna korralikud ja hea kaitsetasemega soomukid, mida võiksime teile Afganistani kaasa anda ning mis ilmselt igas rotatsioonis päästaksid vähemalt paar elu. Aga me laseme neil parem Eestis laos kopitada, kui anname teile reaalsele lahingoperatsioonile kaasa. Nii et ehk õnnestub teil endal kohapeal liitlastelt midagi kerjata nagu 1990. aastatel Balkanil või saate ehk prügimäel paar mahakantud veokit kokku klopsida ja käepäraste vahenditega ära soomustada nagu 2003. aastal Iraagis.“
Me oleme nende „kohutavate missioonikahjude“ kõrvalt suutnud Eesti reservstruktuurile hankida muuhulgas tuhandeid veokeid, kahe pataljoni jagu korralikke soomukeid, vähemalt kahe pataljoni jagu haubitsaid, sideseadmeid, väga korraliku õhutõrjeraketisüsteemi, tankitõrjeraketisüsteeme, ehitada-arendada ajateenijate kasarmuid, harjutusvälju, mobilisatsiooniladusid ja Ämari lennubaasi, tagada ajateenijatele enamvähem korraliku varustuse ja väljaõppe jpm. Kui lüüa kokku kõik 15-17 aasta välismissioonide kulud, siis saaksime ilmselt summa, mille eest saaks teha võibolla ühe suurvõime arendamise jaoks vajaliku hanke, ainult et vahe on selles, et missioonide kulud jaotuvad ära 17 aasta peale, samas kui suurhanke jaoks pead sa välja käima suure hunniku raha maksimaalselt 3-4 aasta jooksul, mitte 17 aasta peale pisikeste summadena jupitades.
Kui me saadame oma paarist tuhandest veokist missioonidele kümmekond, kümnetest tuhandetest automaatidest ja kuulipildujatest paarsada, 140 soomukist 15, paarisajast miinipildujast 3-4, paarist tuhandest käsitulirelvade optikakompklektidest paarsada jne, siis ei maksa rääkida, et missioonid neelavad kohutava osa meie ressurssidest või on meie kaitseväe oma arengus 10 aastat maha jätnud. Kui keegi arvab vastupidist, siis võiks seda vähemalt üritada mingite numbritega toetada. Aga numbreid (selliseid, mis poleks konrekstist välja kistud või võrreldamatud) on siin teemas seni üsna vähe nähtud.
Mis puudutab Kapten Trummi poolt korduvalt toodud näidet pataljonisuuruste SA-üksuste õppekogunemiste väidetavast odavusest (jättes kõrvale loogikapuuduse Trummi arvutustes, kus ametlikud missioonikulud on raudselt mitmekordselt vähendatud, aga RÕK-ide kõik kulud kindlasti ausalt ja maksimaalselt ära toodud), siis kipun mina arvama, et pigem on need RÕK-ide kulud avalikes õigusaktides tegelikkusest tunduvalt suuremad. Esiteks ei osata meil RÕK-ide kui suhteliselt uute nähtuste tegelikke otseseid ja kaudseid kulusid veel täpselt kokku arvutada. Teiseks, kui need tõesti oleksid nii odavad ja vähe ressurssi (eelkõige kaadrikaitseväelaste ajakulu) nõudvad, siis korraldataks neid ka rohkem ja tihedamini. Ja kolmandaks, kui RÕK-ide korraldamine on tõesti nii odav ja neelab ülipisikese osa kaitse-eelarvest võrreldes vastu saadava efektiga, siis miks küll sellised eeskujulikud reserv-armee riigid nagu Soome ja Iisrael (ja nendes riikides osatakse raha kindlasti meist paremini lugeda) on kõikide majanduskriiside ja eelarvekärbete korral esimese asjana just RÕK-ide mahud miinimumini kokku tõmmanud? Järelikult nõuab see asjandus kokkuvõttes ikka päris palju ressursse.
Kui see arvutamine kõrvale jätta, siis tahaks ma ka vastu vaielda siit teemast läbi kumavale primitiivsele suhtumisele nagu oleksid välismissioonid vaid üks põhjatu kulude ja hädade allikas, millede täieliku kaotamise korral midagi halba ei juhtuks. Ma ei taha siin üldse hakata rääkima sellisest elementaarsest asjast, et NATO liikmena on missioonidel osalemine iseeensestmõistetav ja vältimatu asi, ilma milleta poleks meid ilmselt NATO-sse võetudki. Rääkimata sellest, et „miskipärast“ müttavad aktiivselt või isegi väga aktiivselt missioonidel ringi ka enamik NATO-sse mittekuuluvatest riikidest nagu Soome või Rootsi. Välismissioonide mõttes on kaitsevägi lihtsalt üks paljudest instrumentidest, mille abil riik oma välis- ja julgeolekupoliitilisi eesmärke täidab. Ning aktiivne osalemine missioonidel, panustamine lahingüksustega ohtlikesse piirkondadesse ilma igasuguste jaburate „rahvuslike piirangutega“ on meie julgeolekule toonud ilmselt rohkem kasu, kui mitu kodumaist reservpataljoni (mitte, et neid vaja ei oleks) – seda ei sea ilmselt keegi kahtluse alla.
Samuti võiks rääkida sellest tegelikult väga suurest praktilisest kasust, mida saab missioonidelt mitte ainult Eesti välispoliitika, vaid ka Kaitsevägi ise. Minu mäletamist mööda oli see Leo Kunnas ise, kes kunagi ühes ajaleheartiklis ütles, et ilma Iraagi ja Afganistani lahingukogemuseta oleks Kaitsevägi 2000. aastate esimesel poolel stagneerunud ning tänaseni ei saadaks meil aru, miks on vaja sõdurile kuulikindlaid veste, kaasaegseid sideseadmeid, optikat ja öövaatlusseadmeid. Iraagi ja Afganistani kogemus on andnud paarile tuhandele kaitseväelasele (sh nendele, kes täna reservis on) reaalse lahingukogemuse – jah, mässulistevastane assümeetriline konflikt pole sama, mis konventsionaalne sõda, kuid jaotasandil toimuvad manöövrid ja vilisevad kuulid ikka samamoodi. Kümned, kui mitte sajad staabiohvitserid on saanud praktilise kogemuse sellest, kuidas liitlastega reaalses lahinguoperatsioonis luuret, operatiivtööd, logistikat ja sidet korraldada. Sõda aitab kõige paremini eristada tõelisi lahinguohvitsere rahuaegsetest administraatoritest, jne.
Kui tulla nüüd lõpuks tagasi kogu selle teema ajendiks olnud Poola presidendi „originaalse ja geniaalse“ mõtte juurde, siis tegemist on paljuski isetäituva ennustusega, kuna on ilmselge, et ühtegi suurt maavägede osalusega välisoperatsiooni NATO tõenäoliselt enam lähiaastatel ette ei võta, mistõttu ega kaitsekuludega suurt muud polegi ette võtta, kui seda omaenda territooriumi kaitsesse taguda. Teiseks pole Komarowski ka eriti originaalne, sest NATO avalikud ja ametlikud deklaratsioonid ennustasid sellist „stsenaariumit“ ette juba paar aastat tagasi.
