www.militaar.net

Svejkis vist ôpetati et tuleb petrooliumi jalga süstida.Vôid ka endal muidugi nimetissôrme maha lôigata.Kuigi desertöörina tuleks sulle sôjakohtu otsusega jupp tugevat köit môôta.

Läksin ülikooli, nimelt vabariigi algusaastaist kuni kuskile ~2000. ani sai ülikooli astuja ajateenistusest priiks. Kõlblikuks mind igatahes keska lõpul tunnistati ning nüüd olen ma vist reservis? igatahes peale 1996. ad ple enam tylitatud...

Ja kroonusse pääsemisest... tean vähemalt viit inimest, kes on mingil ajahetkel, kõik komisjoni poolt kõlblikuks tunnistatud, soovinud vabatahtlikult Eesti armeesse astuda, kedagi neist vastu ei võetud...

Vahetevahel tuleb tõesti ette, et ei pääse armeesse. Minu puhul oli raskendatud KUP-i pääsemine. Öeldi lihtsalt, et kohad täis jne, õhtutõrjesse ei tahtnud ka nagu minna, teise Eesti otsa. Võru tunduvalt lähemal kui Tapa. Eks siis pidi tüütama mõningaid isikuid, et ikka saada sinna kuhu soov oli. RKO väitis, et võetakse ainult keskharidusega ja muidu tublisid inimesi, aga pärast ikka trehvas põhiharidusega ja erinevate paragrahvidega poisse. KUP-i on vist alati konkurss kõva olnud.

KUPpi kõva konkurss............nüüd jah, võrreldes sellega, mis seal 10a tagasi oli, on tänane Rebo KUP suvelaager.........nojah, kui Kasvandihärra välja arvata

Minu lahingpaarilisel oli kah häda, et teda ei tahetud sõjaväkke võtta. Arstlikust komisjonist läbi ei saanud, ise arvas, et küllap on see seotud sellega, et tal oli kunagi mingi põlvetrauma. Kuna talle ei tulnud kutset tulla 11 kuuks, siis läks ise uuesti proovima. Võttis kaasa mingi paberi, et põlved on korras ja, et kõik muu on kah korras, aga siis öeldi, et talle, et tal on lampjalad. Ta ise ei teadnud sellest midagi, tõenäoliselt oli hooliv perearst arvanud, et ta ei taha sõjaväkke minna ning mu lahingpaariliselt küsimata kirjutanud talle lampjalad. Ei jäänud tal midagi muud üle, näitas oma jalad ette - ei olnud tal lampjalgu ja ta ajas asjad korda ning lasi kohe endale kutse ka valmis kirjutada.
Suvel jäi ta veel NAKi ja nüüd on kupi kaadris.

KUPpi kõva konkurss............nüüd jah, võrreldes sellega, mis seal 10a tagasi oli, on tänane Rebo KUP suvelaager.........nojah, kui Kasvandihärra välja arvata

Kui ma tahtsin käia enne ülikooli minemist sõjaväes ära, oldi üllatunud, et miks ma tahan praegu minna - sul on ajapikendus järgmise aastani. Kohe pandi kupi nimekirja. Rühmakaaslastest said üldse väga paljud kutse ja ei ole seal minu arvates küll mingit konkurssi.

Vene kroonust viilisid kõrvale minu vanaisa, isa ja ka mina ise. Vanaisa sai tsaariarmeest tulema tuberkuloosidiagnoosiga, mille ta tekitas endale mingisuguse maisipaberi suitsu regulaarse sissehingamisega ja ainult kuivatatud hernestest toitumisega. Sümptomid olid nii veenvad, et kui ta Peterburis rongile läks, pandi talle üks vana soldat kaasa, et see laiba rongist maha tõstaks, kui vanaisa rongis peaks ära surema. Eestlased olevat olnud tollal tuntud simulandid, Peterburi sõjaväearstid olid rääkinud, et neile antakse kullast aurahad, kui eestlaste trikkidele jälile saavad. Järgmine kõrvalehoidja oli isa. 1940-41 ta lihtsalt varjas ennast kuni sakslaste tulekuni, 1943 läks Soome sõjaväkke. 1944 taheti teda jälle võtta vene kroonusse, siis läks metsavennaks.
Mina võtsin samuti sellise liini, et vene kroonu ma ei lähe. Kõige lihtsam oli minna ülikooli õppima ja nii ära pääseda (vähemalt esialgu). Ülikoolist sai kahjuks ka reservohvitseri pagunid ja sellega kaasnevalt hakkasid komissariaadist regulaarselt kaks korda aastas kutsed laekuma. Kahjuks ei võinud teada, kas kutse tähendab kahenädalast kordusõppust või kaheaastast teenistust kuskil Hiina piiri ääres. Hiljem lisandus sinna valikusse veel Tšernobõl. Kuna ma ühtegi kutset neilt isiklikult vastu ei võtnud ja allkirja ei andnud, siis ma kutsetele ka ei reageerinud. See kestis kuni 1989. aasta septembrini, kui meie asutuse kaadriosakonna ülema (endine sõjakomissar) abiga nad mu ükskord kätte said. Vahemärkusena niipalju, et see tüüp töötas üheksakümnendate keskel aastaid EV KJ Peastaabis. Sel korral oli mul aga vesi ahjus, kuna olin kutsele allkirja andnud. Kutse oli muide eriti uhke, punase diagonaaltriibuga. Otsisin siis üles endise malevakaaslase, kes töötas hulluarstina. See ütles, et pole probleemi, aitame hädast välja. Ja juhatas mind ühe arsti juurde, kes oli spetsialiseerunud sellistele juhtumitele. Too kirjutas mind fiktiivselt kaheks nädalaks hullumajja uuringutele, millede tulemusel selgus, et tervis on täiesti korras. Selleks ajaks oli aga rong läinud ja komissariaadile ma enam huvi ei pakkunud. Mul ei ole kahjuks mind aidanud arsti nimi meeles, aga see vapper naisterahvas vääriks ordenit. Ta oli KGB nina all (Seevaldi juhtkonnas istus ka üks kagebiit, kes pidi sel asutusel silma peal hoidma) aidanud paljusid inimesi vene kroonust pääseda.

Eesti Kaitseväega on selline naljakas lugu, et äraviilimine on lihtsam kui sissenihverdamine.

Tahtsin mina peale ülikooli aega teenima minna, aga võta näpust, ei tahetud võtta. Vahepeal olla mingusuguseid seadusi vastu võetud, mille tõttu paar aastakäiku automaatselt reservi määrati. Isegi minu pabereid polnud neil seal kartoteegikapis enam alles, kuhu need pikenduse andmise ajal torgati. Käisin neile nii kaua peale, kuni anti valge leht, kuhu sain avalduse kirjutada, et loobun privileegist automaatselt reservi minna ning palun lahkesti aastaks prii toidule ja seebile võtta. Kogu selle protseduuri ajal hoidus RKO personal äkilisi liigutusi tegemast ning naeratas malbelt nagu hulluarst eriti ohtliku patsiendiga suheldes.

Kena, järjekordse värbamise ajal sain kutse komisjoni ette ilmuda. Selleks ajaks olin juba leppinud, et psühhiaater praagib mu kohe peale selle avalduse nägemist välja. Katsusin siis olla nii kidakeelne ja morn nagu teised nekrutid ja läkski õnneks! Ainult kadalipu lõpus istuv ohvitser võttis avalduse kahe näpu vahele, nagu oleks see pasaga kirjutatud ning venitas mornilt, et seda ma tagasi võtta ei saa. Justkui oleksid nad mõne väejooksiku emme põllesaba tagant kätte saanud!

Üks teenistuskaaslane rääkis, et tema pidi arstiga "rääkima", et see ta terveks tunnistaks. Nimelt töötas ta enne ajateenistust maalrina ning seetõttu olid kopsud lahustist nii läbi ilmunud, et autoga enam sõita ei saanud. Nii kui politsei puhuma pani, jooksutasid promillid aparaadi hulluks. Tõesta siis, et pole mitte viina joonud, vaid päev otsa värvinud.

Samas oli meie väeosas teistest kuus (loe ja imesta:kuus) aastat vanem mees. Ta oli naise, lapse ja oma firma juurest aega teenima võetud. Tal lõikas ajateenistus küll elu pooleks. Miks teda automaatselt reservi ei määratud? Vabatahtlikke saadeti tagasi, sest polevat ruumi. N.ö. inimressurssi kasutatakse meil küll priiskavalt.

Samas oli meie väeosas teistest kuus (loe ja imesta:kuus) aastat vanem mees.



mix mitte? mina olin oma 19-20a vanusega RÜ-ks 26-aastasele magistrikraadiga fotograafile ja lendurile;)

Ma pretendeerin ühele kõige visama vene armeest äraviilija kohale. See oli mul tolal elu eesmärgiks. Minu jaoks polnud tegu mingi teenimise vaid iga sügisese ja kevadise küüditamisega.

Esmalt, 18-sena, läksin ma tööle Lasnamäele "Dvigateli" tehasesse. Ma olin seal 5. tsehhis 3 aastat puusepp. Praegu näen paljusid seal kohatud nägusid teleekraanilt ja ajalehtedest. Tean, et veel rohkem isikuid on pärast Eestis kaugele jõudnud.

Tehasetöölisena tulnuks mul olla seal 27. eluaastani, et lõplikult vabaks saada. Hakkasin pürgima ülikooli, sest teadupärast vabastas ka ülikool küüditamisest punaarmeese. Tahtsin õppida väga nõutavat eriala ja läks 3 aastat, enne kui sisse sain.

Ülikoolis juhtus minuga midagi müstilist. Distsipliin kadus ja kukkusin jooma. Peale II kursust visati välja. Selleks ajaks olin saanud 23 aastaseks. Nüüd olin võimule igatpidi kättesaadav. Kevadel nad mind veel ei leidnud, sest tekitasin segaduse kohaga, sügisel väänasin korvpallis jala välja, see pandi kipsi. Jälle läks mööda. Järgmisel kevadel ei näidanud lihtsalt nägu. Nii muutusin tagaotsitavaks. Mingid jõud üritasid minu kohta teateid saada kodunt, vanematelt, aga ega nemadki ei teadnud kus ma olen. Nõnda sain 24 täis. Jäi veel 3 aastat.

Hakkasin uurima vene sõjaväe seaduste kogu ja avastasin sealt paragrahv 34: kui vanemad on pensionärid ja peres on üks laps siis vabastatakse isik sõjaväest. Ema oli saanud suvel 56., isa oleks mais saanud 60. Jäid vee sügisene ja kevadine küüditamine üle elada. Kui vastane oli asunud otserünnakule. Võimalik, et olin kuskil purjus peaga oma avastuse välja lobisenud.

Sügisese küüditamise ajaks olid mu asjad nii kaugel, et praegune abikaasa ootas 7. kuud last. Ühel päeval novembrikuus võeti naine autosse ja viid sõjakomissariaati. Sõjakomissar oli Peeter Prants, hilisem tegelinski Eesti Vabariigi struktuurides. Prants läks endast välja, tagus rusikatega lauale, nii, et telefon põrandale lendas ja ütles; mees olgu siia saadetud. Naine ehmus nii hirmsasti ära, et sünnitusveed läksid sealsamas ukse juures liikvele. Samal öösel sünnitas ta 1700 gr poja, kes kasvas ilusti üles ja on nüüdseks ülikooli lõpetanud tehtud mees.

Ma ei andnud veel alla. Läksin tuntud psühhiaater Jaan Olari juurde ja ütlesin. Tahavad küüditada, aita. "Paneme Tartu hullumajja", ütles Jaan.
Istusingi seal 2-3 nädalat ja lootsin, et pääsen, aga ei. Olin juba märgitud mees. Tuldi Staadioni tänavale järgi ja viidi otse Lasnamäele. Seal muutus olukord kriitilisemaks. Võimalused vähenesid tublisti. Mängisin sealse arstliku komisjoni ees veel mingi stseeni maha ja oli ka veel üks tutvusteliin aga asi käis niivõrd kiiresti, et kõrvalised jõud ei pääsenud mõjule.

Sattusin Kostromaasse Volga äärde. Ajasin asju niikaugele, et sain seal sõjaväeosa raamatukogu juhatajaks. Nüüd oli mõtlemisaega. Võtsin seaduse uuesti pihku ja tegin taotluse Jõgeva komissariaati, et peale isa sünnipäeva, so 4. juunit vabaks saada. Väeosa posti sorteerimine toimus raamatukogus. Ühel päeval märkasin kirjade hulgas Jõgevalt saabunud sõjakomissariaadi pitsatiga kirja. Aimasin halba. Kõrvaldasin kirja ja lugesin läbi. See oli saadetud väeosa komandörile, kus nimetati mind paadunud simulandiks, kes taotleb endiselt sõjaväest minemasaamist. Kirja toon oli selline, et mind oleks seal väeosas öösel ära lintshitud. Ema oli näidatud 3 aastat nooremana, et ma seaduse alle ei läheks.

Nüüd oli selge, et ma Jõgeva kaudu asju ajada ei saa. Kuid mu vanemad elasid sel ajal Rakvere rajoonis. Käskisin neil teha taotlus sealsele sõjakomissariaadile. Asi läkski käima. Praegu on õige aeg õelda aitäh Rakvere sõjakomissarile (aasta 1982), kes ei hakanud pikemalt järele pärima vaid tegi vabastusdokumendid valmis. Paberid seiklesid 3 kuud ringi ja augustis 1982 olin vaba. Nad olid saanud mind nussida 8 kuud ja 9 päeva.

ARVAKE, MISSUGUNE OLI NENDE NÄGU JÕGEVAL, KUI MA SAABUSIN JA TEATASIN, ET MIND ON SÕJAVÄEST VABAKS LASTUD.

Abramis kirjutas:Esmalt, 18-sena, läksin ma tööle Lasnamäele "Dvigateli" tehasesse.

Welcome to club!

Ka mina läksin peale ebaõnnestunud ülikoolikonkureerimist Dvigateli tööle. See oli 1977.a sügisel ja töökohaks 6. tsehhi (= katlamaja ja muu soojavarustusega seonduv) masuudipumbamaja, eriti peene ametinimetusega "slivštšik-razlivštšik mazuta po tšetvjortomu razrjadu" ehk maakeeli "4. kategooria masuudi väljalaskja/laialijagaja"

Aga minu väeteenistusest viilimine seal kestis vaid järgmise aasta kevadeni. Kuulsin ühelt klassikaaslaselt, et ta oli ankeedis maininud oma tollal Rootsis elavat tädi ja seetõttu teda Dvigateli tööle ei võetud. Vaikisin enda Rootsi tädi maha ja smugeldasin end sedasi pettusega sõjatehasesse sisse...

Kutsealusena arvelevõtmise ajal ma aga nii "ebateadlik" ei olnud ning sõjakomissariaadi ankeedis oli mu välismaatädi ausasti sees. Ilmselt jõudis see inf kevadeks mu ülemusteni, samuti polnud ma Dvigatelis mingi mustertööline. Kolasin sageli seal, kuhu mul asja poleks pidanud olema, samuti õnnestus mul umbes kuu aja jooksul iga päev tund aega tööle hiljaks jääda! Ma nimelt ei teadnud, et ühevahetuselise töö korral (s.t. kui katlamaja ööpäevaringselt ei tööta) algas tööpäev tund aega varem kui 3-vahetuselise töö korral päevane vahetus (seega vist kell 7.00, mitte 8.00). Asja arutati isegi tsehhi komsomolikoosolekul...

Ühesõnaga mais 1978 saadeti mind NA-sse distsipliini aluseid omandama .

meil utsebkas sai sõjaväest priiks üks Tallinna venelane või juut ,igaljuhul vene keelt rääkis aga mõistis ka eesti keelt midagi

see tüüp kirjutas iga päev 1 kirja koju

ja kirjas oli igakord seesama tekst

----kõik mõnitavad ja peksavad,mul on elust villand

ma poon ennast varsti üles

head aega ja ega me vist enam ei näe----

kirjad olid kirjutatud trükitähtedega ja vene keeles

ilmselt oli keegi nii teha soovitanud ja vanemad kellele kirjasid lähetas olid

ka teadlikud

ükskord oli mingi värk

sõitis kohale ossobiste + mineid med. teenistuse polkovnik

viisid tüübi minema

2 nädala pärast oli suur rivistus ja väeosa ülem-polkovni lõugas ja sõimas meid seal

et kuradi lollakas kirjutab kirjasid

ja et kes teid on peksnud ja mõnitand

ju siis kirjad loeti läbi ja kanti ossobistile ette

see kandis mujale

vanemad olid tal kirja ka sõjakomissariaati viinud ja vingunud sõjakomissariga

tüüp igal juhul saadeti koju ja kirjutati talle mingid hullupaberid vist

igaljuhul lasi ta jalga ja irvitas

jõudis olla kusagil 3 kuud

eriti kaval tüüp oli jah

Tuleb ausalt üles tunnistada, olen ka sõjaväest nn.ära viilinud.Ega see lihtne ja nii kerge ka ei ole.Kui kõik möödas ja võid nüüd suu lahti teha ja huraa hõisata,et tulin võitjana välja.See NLiidu aeg oli selles suhtes päris karm.Võeti sõjaväkke kaks korda aastas.Sügisel ja kevadel.Kohad võisid ka olla üle Liidu ja päris karmid.(Ametliku dokumendi järgi olen mina viis korda käinud NÕUKOGUDE ARMEES,kui täpsemalt,siis vabastatud töölt seoses N armeesse minekuga)JA mida vanemaks sa said, seda raskemaks ja probleemsemaks olukord muutus.N armeese võeti 27da eluaastani.Kui olid juba mitu korda minemata jätnud,siis tuldi töö juurde järgi või saadi kodunt kätte.SEal kommissarjaadis tegeldi sellega väga aktiivseltEga minul ka kippus andekusest ja hädavaledest puudu tulema.Igatahes välja ma vingerdasin.Niipalju võin lisada,et viimases hädas tuli lasta pimesool ära opereerida aga siis sain vanusega reservi.Nüüd see ÕIGE pigistamine alles algas.Igasugused uurimised,seletuskirjad,kui palju kellelegi maksid,kuidas ikka nii ja nii Minu miinuseks olika see,et ma olinväga mitmekülgne spordipoiss ja mis seal salata,füüsiliselt ka igati arvestatav kuju.Mõned miilitsad teadsid seda väga hästi.Ükskord siiski lennujaamas mind võeti kinni.Siis saadeti mind NN PARTISANINA N LIIDU ARMEESSE.SEE tähendab lahti seletatuna kordus õppustele SEEoli ilus aeg ja kestis45 päeva

speedsta kirjutas:Vahetevahel tuleb tõesti ette, et ei pääse armeesse. Minu puhul oli raskendatud KUP-i pääsemine. Öeldi lihtsalt, et kohad täis jne, õhtutõrjesse ei tahtnud ka nagu minna, teise Eesti otsa. Võru tunduvalt lähemal kui Tapa. Eks siis pidi tüütama mõningaid isikuid, et ikka saada sinna kuhu soov oli. RKO väitis, et võetakse ainult keskharidusega ja muidu tublisid inimesi, aga pärast ikka trehvas põhiharidusega ja erinevate paragrahvidega poisse. KUP-i on vist alati konkurss kõva olnud.

Teenisin 95 aastal seal ja võeti sinna siis igasuguseid,pargrahvidega oli neid päris palju ei seganud see seal kedagi,ainult seerukursustele ei saanud,kesharidusega mehi nõuti millegipärast A kompaniis,või mulle tundus nii igatahes kõik kes seal olid olid keskharidusega aga kuna mehi oli puudu kõvasti võeti ka põhiharidusega,sellist asja nagu kohad täis polnud seal olemas kogu aeg oli puudu isegi rühmad ei olnud komplekteeritud näiteks A kompani 2 rühmas oli ainult 14 ajateenijat püsivalt jooksus oli meil inimest 17 kompani peale

Paljud siinkommenteerijad on omanud suurepärast ettenägelikkust , võetud ette riskantne tee- ajateenistusest kõrvalehiilimine. Ja nagu näha- jätkub uhkust tehtu üle siiani. Mul sellist tahtmist ei olnud- olin 1968.a.kevadel täie mõistuse ja tervise juures ja kuidagi nõme oleks olnud hakata end jobuks tunnistama. Kogu eelneva elu olin olnud terve nii vaimselt kui füüsiliselt ja seetõttu ei olnud armeeteenistusse minekus midagi koledat ega mõistusevastast. Nii enne mind kui minu aastakäigu mehed (poisid) lugesid loomulikuks, et kui kõrgkooli ei astu, siis tuleb kroonusse minna. Jämejala patsiendid tekkisid veidi hiljem, kui hakati end vabadusvõitlejateks kujutlema.
Aeg on näidanud, et see oli debiilsuse nõrgem vorm. Ka hiljem pole olnud neist meestest mingeid tegijaid, olid ja jäidki elu rentnikeks.

Nu komandir paren ahuitelnoi