Blaniku start slepis oli ka väga äge, alguses ju juhisega tiibade asendit ei hoidnud kuidagi horisontaalis, harktelikut ju pole, üks peamine ratas vaid kõhu all, samas oled paela otsas kinni ja ei tea ju täpselt kuidas vedava lennuki piloot ruleerib, või mis ebatasasuste otsa sõidab. Kui ruleerimiseks läks, siis jooksis alati mingi vend kaasa tiivaotsast horisontaaltasakaalu hoides, et tiivaotsaga maad ei künnaks, kuniks kiirus koguneb, et tiib tööle hakkab üla ja alarõhu erinevusega ja piloot eleronidega asja tasakaalus saab hoida.
Blaniku maandamine oli absoluutselt müstiline protsess, mis võtetega piloot asja tasakaalus hoidis kui oli touch-down kuni STOPP, siis kukkus vaikselt viltu, kolaki, emba-kumba tiiva peale, aga see ei teinud plaanerile mingit häda, öeldi, et nii ongi normaalne.
Samamoodi on see AN-2 täiesti uskumatu aparaat, puuraamid sees ja tiib ka põhimõtteliselt "paberiga" kaetud, et ära kõvasti näpuga torka
teed augu sisse Juba väga vana disain, aeglane kah, aga näed, lendavad siiamaani igalpool, ja päris hea hulga rahvast võtab peale. Lärmakas on küll üksjagu see tähtmootor seal peal, salongis eriti ilma karjumata rääkida ei saanud.Wilga tankimine tekitas ka korra huvitavaid emotsioone, tal ju bensiinimootor, mitte petrooli, 90 liitrit oli vist kummaski tiivapaagis. Vaatad värki kõrvalt, mingi vene Tolik ronib üles, propka maha ja karjub teisele Tolikule, et prinesi kanistrõ blää, siis võtab taskust rahulikult suitsud ja tikud, pläru ette ja püüab kätteloobitavaid kanistreid ja solistab nendega, ise juba bensiiniaurude keskel oma tikumänguga. Sel momendil tekkis küll tunne, et kuramus, kas niimoodi litakat ära ei pane kogu see operatsioon