MITU AMETIT ON TEIL OLNUD SÕJAVÄES OLLES(mis töid tuli teha)

[kalleb]

raisk mulle tuleb meelde must piginägu -armeenlane ja major veel

pandi Kaliningradi raketidivisjoni -zampotõl -iks

sellist lolli tegelast ikka andis otsida

vene keelt korralikult ei osanud aga kohalike tsurbannidega rääkis

oma kishlaki keelt küll (kui ohvitsere ligidal polnud)

divisjonis mitte midagi ei teinud,täitis ainult razvoodidel tühja auku

usun et oli oma auastme ostnud barannide eest

kui teised ohviserid saadeti teise kohta teenima divijoni ümberformeerimisel siis tema jäi paigale-kasarmut üle andma ja valvama

enam teda ei näinud ka-ju ostis uue koha kusagil kus midagi teha polnud

[Stjopa]

Teenisin Karjalas. Esimese aasta põristasin URALiga küdevat vedades aga teine aasta läks elu vene kroonus eriti heaks - sigalasse otsiti uut ülemat. Vana svinar sai koju ja vaja oli kippelt leida mees, kes midagigi sellest vallast teab. Taat mul jahimees ja käis küla pääl ka sigu torkamas. Temalt olin teist-kolmandat õppinud.
Ühel rivistusel zampotõl päris, et kes oskab siga külmaks teha. Ma olin ainumas, kes sammu ette astus. Nii sain svinarnikusse. Oi rsk, kus oli elu .... elasin väeosa alalt väljas, sigala terrritooriumil, mis oli eest ja külgedelt kõrge taraga piiratud. Öösi panin värava seestpoolt lukku - ei näinud patrull sisse, ei mina välja.
Tara sees oli sigala (40-50-le seale), hobutall ja ZILi päält maha kakutud furgoon. Viimane oli eluase.
Kahju, et sääl fotokat polnud, oleks hääd mälestused vähe erksamad aga noh, kõik muu vajalik oli seal olemas: petška sees, 2 tooli, laud akna all, koiku, nagi, kapp ... no kõik hädapärane. Koikule ehitasin kolmekordse põhja. Esimese peal oli kõik lubatu - riided jm. isiklik tavaar, teise pääl törts säänest kraami, mis sõduri meeleolu etemaks muutis ja kolmandal ikka väga keelatud stuff. Teise põrandani kaevas üks noor leitnant välja a kolmas jäigi puutumata.
Nuvot. Sigu tapsin palju. See vene taputava on teisem me omast. Meil lüüakse siga kuuma veega künasse ja kaabitakse karv maha a Venemaal (Karjalas vähemasti), seal oli vaja sea pealt leeklambiga ees kuumutada ja siis teise käega noaga järele tulles karv+naha päälmine kiht maha kaapida. Nii pidada parem kamar tulema. No ma ei tea, see kuradi nõuakaaegne leeklamp sülgas lisaks tulele kenasti ka küdevat ... bensiinimaiguline kamar ...
Kui oli seatapupäev, vooris igasugu tüüpe sigala mant läbi. Prapporid tegid asja, zampotõl tavatses kontrollimas käia ja laoleitnant kaes, et väga palju vasakule ei panda. No, see leitu ei saanudki aru, et igast seast 4-6 kilo vasakule panin ... no kui rümpa tükeldad, siis ikka üks kints ja teine ja kere läheb neljaks ja pea eraldi ... a pea lõikasin ma hästi kõrva tagant ja kere jälle võimalikult kaelast altpoolt - iga korraga sai miski 7-8 cm kaelaosa kõrvale pandud ja seda sai siis hiljem veidi ülemustele jagada, mõisatgi ise furgoonis zemljakkidega või üksi praadida. Krt, siiani maitseb.
Aga ega eestlane loll ole ... esimese nädalaga oli mul kohaliku talumehega kaup-kauba vasti diil tehtud - sisikonna selle osa, mida kroonu ei tahtnud, sai tema ning iga tapuga sain samaka pudeli mina. Parimatel päevadel oli mul kolmandal põrandal üle 20ne pudeli, mida omakorda muu vajamineva vastu vahetasin.
Ääküll. Ei lobise rohkem. Kui meenutama hakkad, siis pritsiks raamatu jagu juttu küll.

[kalleb]

Svinarnik oli alati au sees amet,tsuurikud sinna ei tükkinud,ülemused vingus nägudega ei käinud-kui käisid siis ikka käsi pikalt väljas

ja olid omaette-tegid seda mida ise paremaks arvasid

[vanahalb]

Ma olin sigalas lühikest aega ja sedagi võõras väeosas. Tõsisemate tõbedega saadeti medsanbatti - eraldi haiglasarnasesse meditsiiniväeosasse. Sisse võeti sinna vastutahtmist aga väljapääsemisega oli veel keerulisem. Terveksravimine ei käinud ainult "suur aitäh ja head aega" eest, see tuli ausa tööga lunastada.
Kui mina jalad alla võtsin, oli medsanbatile igasuguseid spetsialiste vaja. Mõned päevad proovisin ühes protseduuride toas kus kardiograafiaga tegeleti. Siis suruti laboratooriumisse kusepudelite vahele. Arstiteadusega põhjalikumalt eksperimenteerida ei lastud. Meedikutele puges õudus hinge kui nende kallihinnaliste seadmete ja õrnukeste katseklaase vahel elupõlise proletaarlase kombel askeldasin. . Ühel päeval tuli hiiglasekasvu prappor, valget kitlit seljas ei olnud, pani käe õlale ja ütles, et lähme, sinu aeg siin haiglas on ümber saanud.

Prappor pakkus sootuks teistlaadset tööotsa. Medsanbati sigala oli mingitel segastel asjaoludel hooldajata jäänud. Lubati elu nagu vanajumala selja taga, ainsaks tingimuseks, et ma majandushoovist ninagi välja ei pista. Haigemajas ja üldse eesõues käisid vahel kurjad inimesed minu koduväeosast ja otsisid oma kadunud poegi tikutulega taga. Ja mina ei teadnud täpselt isegi kus ma haiglapaberite järgi peaks olema. Võib-olla koguni Moskvas Burdenko instituudis.

Praportshik rääkis oma sigalast nagu maapealsest paradiisist, aga päris nii roosiline asi ei olnud. Võrreldes meie pataljoni sigalaga oli see palju väiksem ja öösel seal magada ei saanud. Üks asi, et polnud ruumi ja teiseks tuli iga sea kohta vähemalt sada rotti. Mul olid välisukse kõrval korralikult riita laotud poolikud tellised rotivastaseks profülaktikaks. Uks tuli lahti rebida ja kohe, ilma vaatamata, tellis lähimasse söögikünasse virutada. 1-2 halli laipa võis peale seda labida peal välja kanda. Selliste jõuvõtete tõttu kerkisin kohalikus kogukonnas - sigade ja rottide seas, kiiresti toitumisahela ülemisse tippu, autoriteetide hulka ja võisin sigalas ringi käia nagu Kärbeste Jumal.

Mure hooldaja pärast oli suuresti sellest tingitud, et üks emis pidi sünnitama hakkama. Ei olnud jällegi igapäevane asi, sest prappori kogu edaspidine ajaarvamine sõltus sellest mälestusväärsest sündmusest. Enne ja pärast seda päeva kui põrsad sündisid.
Inimhingede insener ma ei olnud ja elusloodusega olin ka õite vähe kokku puutnud. Terase ja betooniga rinda pista tundus südamelähedasem. Praportshik instrueeris küll iga päev, aga asjalikku juttu kuulis ta suust vähe. Põhiliselt manitses, vaata, et maha ei maga. Ja kohe põrsad vaja teise sulgu tõsta ning kästi segada piimapulbrist rokka.

Nüüd on sellest mitu head aastat mööda ja kuritegu on vist aegunud. Või ei kuulu see Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla.
Prappori jutu järgi pidi oodatud hetke saabumine olema minutite küsimus. Esimese öö tukkusin kudagiviisi sigalas ära. Siis läksin kasarmusse magama , aga iga paari tunni tagant lippasin sigalasse olukorda hindama. Minu silma jaoks oli siga kogu aeg ühesugune. Juba hakkas pead tõstma kahtlus , et kas praportshik äkki midagi segi ei aja. Unelmate riik ja ihaldatud amet - siin võisid tegelikkus ja roosad unistused ohtlikult põimuma hakata. Paljud lao- ja kaptjorkamehed elasid mingis hoopis muus maailmas kus kõike oli külluses. Peagi lasin rihma üldse lõdvaks ja tulin edaspidi lihtsalt hommikul varem.

Ühel hommikul lonkisin jälle otse äratuselt sigalasse ja tohoh, olidki põrsad sündinud. Ja siga, vana raisk, kaks tükki ära maganud. Siis läks küll ilgelt kiireks. Püüdsin allesolevad kinni ja panin ammu valmis seatud sulgu. Piimapulbrist larbi segasin kokku, surnud põrsastega ei osanud muud teha kui võtsin tagumisest jalast ja virutasin laudpõranda alla. Peaaegu sekundipealt jõudsin, kohe oli prappor ka kohal ja nuuskis uudishimulikult ringi, et noh, kas põrsad olemas. Põrsaid oli olnud õnneks mõistlik arv. Minumeelest üheksa oli ja seitse jäi alles, asi seegi. Siristasin nagu linnuke, et siin ongi, seitse tükki., terve öö möllasin ja rapsisin, pole veel sõbagi silmale saanud.

Ühe matsuga kahekordistus sigudikkude arv ja üks hooldaja, leedulane, püüti suurest majast juurde. Temas oli põllumehe verd rohkem ja sea-asjanduses kõiksuguseid valgustkartvaid müsteeriume rohkem ei juhtunud. Nii hästi läks, et neid tuli lausa tapma hakata.
See sigala oli jälle eriline - kohapeal kedagi ei veristatud . Kui vaja viidi linna lihakombinaati. Seal olid oskajad mehed ja selletöö riistad. Asi tundus teenustöö moodi olevat, kuigi aastanumber seda veel ei lubanud. Kooperatiivide ja põrandaaluste vorstivabrikute laine ujutas ääretu Liidu alles mõne aasta pärast üle.

Prappor ise valis eluka välja kes hinge pidi jätma. Me leedukaga tegime õues laudtee otse autokasti. Et ajame sea välja ja ega tema aru saa, kõnnib nagu punast vaipa mööda. Esialgu läkski plaani järgi, seahing oli juba peaaegu kastis, kui märkas, et plaanid on kurjad ja tunneli otsast valgust ei paista. Pööras ringi ja ei mingi väega ei saanud enam sinnapoolegi. Katsusime hea ja kurjaga, aga siga oli tublisti üle saja kilo, kui vaja, võis kelle tahes jalust maha lüüa.
Praportshik kuulutas majandusõues üldmobilisatsioon välja. Võitlus oli hirmus, täidetud karjetega " haara jalast"; "raisk, tuleb käsa väänama" ja meeleheitliku ruigamisega. Elukas piirati ümber, suruti pikali ja visati lihtlabaselt autokasti. Me leedukaga hüppasime järele ja tagaluuk löödi kinni. Aga see polnud sugugi nii lihtne kui kirjapildist paistab. Hirm andis seale kohutava jõu ja paar venda läksid ennast haigla poolele plaasterdama.

Auto oli lahtine GAZ- 66, vaevalt põlvekõrguste poortidega. Esialgu lõõtsutas igaüks oma nurgas ja vahtis altkulmu. Varsti kogus elajaloom jõudu ja hakkas pead tõstma, ilmselge kavatsusega üle serva hüpata ja rahvarikkas kesklinnas põgeneda. Juba vilasid silmad mööda kangialuseid ja tagahoove. Ja kui läheb, siis meist enam püüdjat ei oleks. Ainuke võimalus, tagaluuk lahti tõmmata, et inimesed autonumbrit ei näeks ja katusele trummeldada, et kihuta nüüd, küüdimees!
Sea plaanide ennetamiseks kargas üks meist talle turjale ja teine klammerdus jalgadesse. Niimoodi sõitsimegi lihakombinaadi õuele.

Seal käis asi kähku, meie läksime ühest uksest sisse ja kohtusime vana sõbraga kes surnult konksu otsas vastu tuli. Vastutusrikas ülesanne, milleks meid üldse kaasa võeti oli kogu produktsiooni kokkukorjamine. Ja muidugi, et külma ei tehtaks. Kes neid kombinaadimehi teab. Meil oli ikka vägev loom, pekk turja peal kuue sõrme paksune. Annavad mõne niru kesiku vastu ja ütlevad, et see oligi. Läksime oma potte ja padasid ees lükates ja järel lohistades mööda liini ja mida täiemaks need said seda vähem konksus rippus. Õhtusöögilauas oli tunda küll, et seapidu peeti.

Sigalavärgile tuli äärmiselt filosoofiline lõpp. Võiks isegi kooliõpikusse panna - ainet mõtisklusteks: olla või mitte olla; hetk vabadust või ohutu vangipõli.
Kui ma koolis käisin, täitis raamatus seda kohta õpetlik jutt kotkast ja nastikust. Vist oli Gorki poolt kirja pandud, vaat et isegi enne revolutsiooni, aga aeg läheb ju edasi.

Eluaegsetel kindlusevangidel oli koos jalutusaiaga vist rohkem ruutmeetrid käes kui mul majandushoovis. Ühel hommikul tahtsin laia maailma näha ja läksin koos medsanbatiga hommikuvõimlemisele. Neil oli selleks traditsiooniline jooks ümber kvartali. Sealgi on palju vaadata, võib-olla on planke värvitud, võib-olla on putkas uus lehemüüja.
Jooksime mööda Nevski tänavat kui silm hakkas seletama vastassuunas jooksvat gruppi ja natukese aja pärast ka seda, et see on minu rood Kutuzovskij gorodokist. Selles firmas käidi niimoodi jooksmas umbes kord kvartalis, aga ju siis polnud minu päev. Nevski tänava põhiline häda oligi selles, et kõrged betoonaiad, ei ühtegi kangialust ega urgast mis mõni päev tagasi kesklinnas sigudiku silmad lootusrikkalt särama panid.
Pingutatud põgenemine poleks isegi stiilne olnud. Kui kaks gruppi vääramatult nagu ühel teel sõitvad rongid kokku said, moikasin lihtsalt, et "privet, tervisi teisest ilmast"

Lõunaks olin jälle autobatis tagasi. Nii kiirest sündmuste arengust võib otsida juuri ka selle saladuse lahendamiseks, et mis siis eelmise sigalamehega juhtus.

[kalleb]

meil käis zampoliit ise santsastist oletatavaid shlange püüdmas

ma olin ka kunagi seal ja tegin mingit tööd ,vist oli vaja santsasti medikamentide lao signalisatsioon korda teha ,no nägi mind koridori peal kui juhtmetega tegelesin,kukkus karjuma aga ma nihverdasin ikka kuidagi välja et jah ikka kui terve veel pole ei saa ka sluzbu tashit

[vanahalb]

Jahukottidega möllamine oli samuti meeldejääv töö. Selle otsa peale sokutas roodukas mind kohe esimesel poolaastal. Natuke aega pärast seda kui ma ta autol kummid tühjaks lasin ja vana oma tehnikapargi pärast tõsiselt kartma hakkas.

Töökoht oli nn grazdanka (tsiviilettevõte) ja nime järgi Kaliningradi leivakombinaat. Kui asjast esimest korda juttu tehti, kerkisid silme ette pehmed saiad, küpsised ja kreemitordid mis leivakombinaadis ei tohiks loetud olla. Vene keele väljendusrikkus mängis muidugi vingerpussi, kohale jõudes kõrgusid igal pool kotivirnad. Leib (hleb) võib vene keeles tähendada olenevalt kontekstist värsket saia, jahu või isegi vilja, mis alles põllul kasvab.

Sellegipoolest ei saanud kurta, töö konti ei murdnud. Tulime koos ühe esimese roodu eestlasega, lisajõuks. Leivakombinaadis olid ennast mõnusalt sisse seadnud leedukas, kaks armeenlast, turkmeen ja juut.
Leedukas oli neist vaieldamatult kõige tugevam ja töötas nendes ladudes kus 75 kiloste nisujahu kottidega rapsiti. Vana oli nagu blond Schwarzenegger, loendamatu arvu idamaiste võitluskunstide meister ja õppis parasjagu kung-fu saladusi. Proovis vahelduva eduga ettesirutatud sõrmi läbi kahemillimeetrise vineeri lüüa. Kui küsisin, et milleks see võte hea on, rääkis oma kodukandi traditsioonidest. Tema teises kodus, linna spordiklubis, ei tervitata ei põhjamaise külma käepigistuse ega breznevliku kolmekordse kallistusega. Kojusaabunud kadunud pojal lüüakse sõrmed läbi kõhunaha, haaratakse selgroost ja raputatakse tervituseks. No ei tea, mingid armid tal kõhu peal olid, aga minumeelest rohkem reha otsa kukkumise jäljed.

Hämmastaval kombel suutis temaga võrdselt rabada ja suuri kotte pilduda tükk maad kõhetum turkmeenlane. Turkmeen meenutas vana, kahvanägude poolt vangi võetud indiaanipealikut. Kogu olek ütles, et jah, seekord saite mu kätte, aga tuleb aeg kus.... ja toimetas omasoodu, täis rahu ja pikka meelt.

Lisajõudu oli leivakombinaadile vaja vist armeenlaste pärast. Armeenlased salabone ei puutunud, tööd ka ei puutunud ja üldse ei torkinud nad suurt midagi. Lebasid äraseletatud nägudega kotivirnal ja jälgisid päikeseratta veeremist taevavõlvil. Kui see puude taha kadus, ohkasid sügavalt, lõikasid kinzalliga puuroikale sälgu ja hakkasid ennast magama seadma.

Juudist polnud ka suurt tegijat. Nisujahu kott, millest leedukas ja turkmeen jagu said oli temast kui mitte kõrgem siis igal juhul raskem. Üldse, juute elab mitmes maailma nurgas. Odessa masuurikutega peab kogu aeg silmad lahti hoidma, Moskva omad olevat juttude järgi tahtnud Stalinit ennast kotti ajada. Leivakombinaadi juut oli perekonnanime järgi Poolast ja kinnipüüdmiskoha järgi Valgevenest. Temasugused mängivad Lääne-Ukrainas õhtuti restoranides viiulil südantlõhestavaid lugusid mustadest silmadest, sunnitöölistest ja Baikalimaa hulkuritest. Sellest, et Nõukogude võim sundis teda kotte laadima, võib veel jama tulla. Kedagi ei unustata ja midagi ei lähe meelest. Vist oli see ainuke juut keda ma armees nägin. Aga päris kindlasti ainuke, keda ma nägin kotte tassimas.

Leedukal ja turkmeenil oli oma raske töö. Eestlased , armeenlased ja juut olid tangainete laos. Seal olid kotid kergemad, üldise reegliga - mida võikam parasha, seda kergem kott. Hernekott andis 70 kilo välja, teisest otsast odrasodi ja hirss vaevalt 40 kilosed. Juudile parajad kangutada. Kuigi neist ladudest minuteada sõjaväele midagi ei viidud, sai hiljem, väeosa sööklas, hirsiputru või nisukörti nähes alati juuti kirutud. Muidugi, kui aus olla, siis tatra kott oli ka üsna kerge, juudile jõukohane ja tema haldusalas.

Tavaliselt tulid hommikul mõned väikesed veoautod ja esitasid saatelehe a'la 6 kotti odrakruupi, kott tatart ja teine hernest. Seda veeti poodidesse. Lõunaks oli kõik ja peale sööki võis juba koos armeenlastega rändavaid pilvi vahtida. Punkt kell viis pandi taba ette. Nõukogude Liidus kehtis tol ajal laias laastus 8-tunnine tööpäev. 8 tundi 12 minutit oli vist täpne number, aga neist minutitest kogunes mingi aja tagant leninlik laupäevak.

Ühel laupäeval proovisime leeduka leiba. See ei olnud Leniniga seotud tööpüha, niipalju lisaminuteid polnud veel kogunenud. Lihtsalt jahuvagun oli tulnud hilinemisega , aga leedukas oli premeerinud ennast ilusa sügispäeva puhul lühiajalise puhkusega kodumaale. Armeenlasi keelas laupäeval töötamast mingi lapsepõlves antud tõotus. Juuti selle töö peale panna - süüdistust uues holokaustis ei tahtnud küll keegi. Turkmeenlane tuli ka laadima ja mingi hulk kohalikke laadijaid kes parasjagu kained juhtusid olema. Enamik tülpinud näoga, igavesti hõõguv poolik "Priima" suunurgas rippumas , aga kotte sadas nagu rahet. Leeduka huvi võitluskunstide vastu võis hoopis jahulaost pärit olla. Kui mina tõstsin neid kotte toore jõuga siis Võssotski näoga elukutselised suunasid virna otsast kukkuvaid kotte tabamatute randmeliigutustega kuni nad transportöörilindile prantsatasid.

Sotsialistliku isamaa kaitsmine läks sootuks meelest. Leedukas käis kodus nagu vabakäiguvang. Turkmeenlasele tuli isegi isa külla. Vana oli tulnud otse kõrbest, värviline halatt seljas, tübeteika peas ja võrgust kott inimese peast suurema meloniga näpus. Niimoodi läbi terve Nõukogude Liidu sõita oli tõsine julgustükk. Raudteemiilitsaid oli igas vaksalis, piirkonnavolinikud kontrollisid tänavatel dokumente ja Kiievi joonest ülevalpool oleks sellise kostüümiga vabalt võidud põgenenud hullu pähe tsemendi peale viia. Tõesta siis, et heade kavatsustega ja pojale külla. Väljas oli septembrikuu ja inimesed käisid juba pintsakutega.

Kuumade liivade saadik tõi peale meloni ka muud hüva kraami . Armeenlased tõttasid teed keetma, aga vanamees peatas nad hoiatava käeliigutusega. Kärsitud mägede pojad tahtsid tee keema panna ilma loputamata kannuga. Vana jutustas pika ja õpetliku loo kuidas nendekandi kišlakis oli ürgmürgine ämblik kannu pugenud, samasugused kannatamatud juhmid olid ta ära keetnud ja kus siis sai alles peiedeks oinaid veristatud ja liha sisse vitsutatud. Siiamaani annab magu tunda.
Armeenlastel oli Kaliningradi loomariigist küll ülevaade olemas, aga nad ei hakanud tüli kiskuma. Loputasid kannu ära, et sinna pugenud oletatavad karakurdid, gürsad ja eefad välja uhuda. Leedukas vaatas äsjase instruktaazi mõjul igaks juhuks kapi taha, et seal karu ei oleks, melonile löödi nuga kõhtu ja lasti kõigil sellel mis Allah andnud, hea maitsta.


Ühtegi ohvitseri-prapporit kupjaks polnud pandud. Mingil päeval siiski sõitis keegi prappor õuele. Tuli vaatama kas armeenlased on veel hinges. Täitsa olemas olid, üks tõstis korraks pea nagu boamadu ja lasi selle jälle rinnale kukkuda.
Praportshik oli sellise tervitamisviisiga täitsa rahul. . Ühmas, et nojah, elus-terved. Ma siis läksin. Aga, seesamune et... kui kirjutaks koti tatart laost välja.... muidugi kui tüli ei tee. Ja seda , et ... ärge sealt virnast võtke.
Abivalmis juut oli juba hakanud kinni kotist, mis oli vett saanud, kopitama läinud ja ootas tegelikult mahakandmisakti.

Järgmine kõvemate pagunitega külaline oli minu väeosast. Ei tulnud niisama vaatama ega hernekotti üle lööma vaid palju hullema kavatsusega. Vana ja hall praportshik oli nagu anekdoodis - "Võ kto takoje? Ja tvoi pizdets."
Autobatis oli tõsine jama juhtunud. Kõik otsiti üles, nii maa alt kui maa pealt ja käsutati staabi ette rivvi. Leivakombinaati pärast seda enam ei sattunud.

[kalleb]

ma olen käinud kahes Kaliningradi leivatehases ja mõlema koha pealt head mälestused

üks asus kesklinnas(suure keskplatsi kõrval staadioni poole minna) ühe elektroonika sõjatehase kõrval (käisime seal pikka aega tööl)
tehas kandis keerulist nime -kaliningradgazspetsavtomatika

kohe tehase konstrueerimisbüroo juurest üle soboori ja sattusid maailma kus olid igal pool rõngikud

seal olid ka lahked noored tädid kes oma tooteid tasuta soldatitele jagasid

kusagil sealsamas tehti ka põrandaleiba

rõngikud olid soojalt pehmed ja sai nagu saia süüa


teine asus praktiliselt meie väeosa naabruses ,nii kilomeetri kauguses ma usun

sealt sai sarvesaiu ,pähkleid ja isegi anti kreemitort

jube magus ja kreemi täis aga keerasime ta pärast elektroonikatehase sööklas kolmekesi nahka nii et polnud asigi (ega linna peal poodides torte praktiliselt näha ei olnud ,seal sööklas vahtis rahvas ka meid na imelikult et näe kus asja kätte saanud)

selised head mälestused neist kohtadest

seal tööl olla ei õnnestunud

ei oskagi arvata kuskohas sa seal tööl olid ,äkki neid tehaseid veelgi

[metssiga]

Kas sa, vanahalb, ka raamatusse ei tahaks oma lugusid raiuda?

[vanahalb]

See mida ma leivakombinaadiks nimetasin oli ainult väraval oleva kirja järgi leivakombinaat. Võib-olla oli vastaliste eksitamiseks niimoodi nimetatud... need ju ei maga. "Kaliningradgazspetsavtomatika" on ka selline nimetus et esmapilgul kerkivad vorstigrillid silme ette. Alles asjasse süüvides võib ipriidipuhureid aimata.

Leivakombinaat oli tegelikult jahuladu ja sel territooriumil päris kindlasti midagi ei küpsetatud. Enamus hoonetest olid saksaaegsed gooti stiilis laod (pikad, kitsad ja kõrged). Juba algselt jahukottidele mõeldud. Kui viiendalt korruselt kott alla visata, ei kukkunud see lõhki vaid sõitis mööda plekist spiraalteed nagu ameerika mägedes ja potsatas esimesel korrusel ootavale solbanile õrnalt õlale.

Täpset aadressi küll ei tea. Viidi kinnises kongis ja nii alguses ei osanud kohta millegagi seostada. Või kui siis ainult raudteega , sest kohe kõrval oli suur komplekteerimisjaam ja sealt lükati uusi jahuvaguneid ette.

Aga raamat ei ole vist hea mõte

[kalleb]

selge ,meie käisime ikka õigetes leivakombinaatides mida kergelt leidis hea värske leivalõhna järgi suht kergesti

läksime ikka kusagilt -tserez sobor - nagu soldatitel ikka kombeks ja peaväravast ei teadnud midagi

seal spetsavtomatikas tehti rahvale juurviljakaste ja muud sellist vee segamiseks

aga tegelikult olid suht sõjatööstuslikud jubinad mida vandid seal hunnikute viisil välja treisid ja teised igasugu imelikke aparaate kokku panid


seal nägin imelikku monstumit mis tegelikult oli SS-21 raketi pea elektroonikaplokk , kapustin jaris korjasime selliseid allakukkunud rakette mitmeid ülesse ja täpselt sama pajebenn oli sees

sisse sai rangelt proopuskitega ,kui meil parajasti seda polnud ja oli vaja tööle minna siis ronisime muidugi üle mingi saksaegse raudaia ja olimegi sees

tehases oli ka oma 7 otdel kes igasugu asju tehases jälgis

elektroonikajubinaid oli igatahes navalom-sai kunagi isegi staabiülema käest 2 ööpäeva uvalneniet kaubeldud (olin narjaadis kui keegi külla tuli)

ja see läks mulle maksma 20 rohelist+ 20 punast+ 20 kollast vene valgusdioodi

vot sellised ajad olid ...

[Ingvar]

....Aga raamat ei ole vist hea mõte

Miks mitte! Raamatau pealkirjaks "Seilkused võitmatus nõugokude armees".
Pole ise selle aasta mees et teenida suurt ja punast armeed aga loen sinu jutte ja munad on märjad. :p (silmamunad)

[willy01]

Utshepkas viidi ükskord hauda kaevama ühele eraisikule.

'Semjorkas' tuli ühel päeval pataljoni zampoteh või kes iganes ta oli ja küsis: 'shtukaturit umeesh?'. Kuna elu oli sitt roodus ja iga võimalus eemal olla oli teretulnud siis ütlesin, et oskan. Ise ei teadnud, mis see sõna tähendabki. Aga kedagi oleks appi veel vaja. Esitasin sama küsimuse ukrainlasele ja see vastas, et on teinud.
Viidi 'strelbishile'. Seal oli angaar, vist kolm BMP-d sees llikuvatel platvormidel mis simuleerisid masina rappumist sõitmisel ja siis lasti märki. See selleks.
Tagumise seina sisse oli tehtud ukse ava ja see tuligi siis ära stukatuurida. Siis sain aru küll, et krohvimine.
Küljed tulid enam-vähem aga üleval oli nii suur auk, et sittagi ei jäänud midagi pidama.(Krohvimisteadus oli pehmelt öeldes nõrk ka) Toppisime augu osaliselt kättesaadavat jama täis, panime lauajupile hunniku nn stukatuuri ja üles augu ette. Kaigas alla toeks. Oletasime, et kui ära kuivab, jääb pidama.
Nädalapäevad hiljem käisime seal ise laskmas. Üleval oli auk, ja maas lauajupp koos meie krohviga. Ei tea, kas ei lastud kuivada või ei saanudki see kinni jääda.

[Nats]

Viimasele "shtukaturit" loole sarnane minu juhtum: klubis hakati ansamblit moodustama, kandideerisin muidugi ka sinna hea elu peale. Nahaalselt, sest kuni tänaseni ei valda ma mitte ühtki pilli. Motiveerivaks asjaoluks oli udune mälestus, et vanaema vend oli Laskurkorpuses ellu jäänud tänu korpuse orkestris osalemisele.
No muidugi pidi igaüks oma oskusi proovis näitama. Järjekord lähenes, vaatasin erinevaid instrumente aukartusega. Lõpuks võtsin koha sisse trummikomplekti taga, tagusin viimsepäeva hirmus kõiki trumme, vajutasin pedaale ja huilgasin hirmsa Gunnar Grapsi raudmehe häälega justkui see trummari kohustuste hulka kuuluks. Kui lõpetasin küsisid seltsimehed täiesti tõsiselt, mis stiili esindaja ma olen. Seletasin, et pole nõukogude estraadis päris kodus ja esitasin seetõttu hevi metalli stiilis pala.
Asi lõppeski sellega, et jäin varumeheks trummide peale, ülesandega aja jooksul omandada sovetskii sovremennõi repertuar.
Orkestri liikmed ei osalenud õhtustel rivistustel vaid tegid klubis proovi, mis oli ajateenistuse alguses päris hea vaheldus öistele nöökimistele. Hiljem kui kombineerisime Moskvast pärit kamraadiga endale klubi võtme, oli klubi ka heaks erariiete ja postipakkide peidikuks.

[Janka]

Piletis seisab mitmeteljeliste masinate spetsialist ehk siis ikkagi veoautode sõber ja roolikeeraja, aga...

...enne kui autorool minusugusele nolgile päriselt kätte usaldati tuli vedada rohkem kui pool aastat narjaade ning tegeleda muu huinamuinaga, kaasaarvatud teiste autojuhtide abistamine mõningatel remonditöödel.
Ei kurda, eriti nende remontide kohapealt, sest nii hangitud praktilised oskused tulid hiljem vaid kasuks. Ja igatahes õlis solberdamine meeldis kordi rohkem kui kasarmus tolgendamine - teadagi...

Üks eksklusiivsemaid ja siin teiste poolt nimetamata "amet" oli kindlasti lapsehoidja.
Ja-jaa, just nii oligi! Uskumatu, kuid tõsi.
Zvoodikas, vanemleitu, viipas mu ühel päeval teel parki lihtsalt teiste hulgast kõrvale viidates mingile eriülesandele. Kole familiaarselt ja sõbralikult suhtus ja nii ei oskanud ma mitte kui midagi kahtlustada. Vaid zampoliit oleks suutnud sellist mesimagusat nägu pähe teha, kuid polnud too leitjohha ei zampol ega eriosakonna tegelane. Oli lihtsalt üsna leebe kolme tärni kandja, kes iial kapteniks ei saanudki - läks glasnosti käigus ühel päeval erru, ostis auto ja hakkas korralikuks läti kodanikuks. No nii korralikuks, et muutus meie bensuäri püsikliendiks . Aga aitab etteruttavast infost, teemaks olid hoopiselt ametid.

Niisiis võttis too ohve mul kuuesiilust ja tiris kõrvale. Ütles, et paar päeva olen tema käsutuses ning suundusime DOS-ide poole.
Teel päris pere kohta, kas õde-venda kah on jne...
Põlnd mul suurt kedagi - vanem vend minuga samal ajal punariiki orjamas, nooremaga polnud jõudnud suurt tegemist teha, vanaema hoolitses enamjaolt ja nii jäi meil, vanematel, rohkem aega külalolluste sepitsemiste jaoks...
Siis selguski, et tal kaks toredat poissi, kes mõned päevad olude sunnil üksinda koju jäävad ja keegi nende järele ei vaata. Sellised aasta ja nats peale põnnid, kaksikud.
Mul muidugi süda saapasääres. Ikkagi teine rahvus, keelega oli nagu oli, sest suurt rääkida nad ei oskanud ja katsuge ise välismaalasest koera enda juurde meelitada sõnadega 'kutsu-kutsu' või 'tule siia'
Sai siis need päevakesed tolles korteris veedetud. Jõnglastele igatsugu putrusid keedetud, püksegi vahetatud ja sitta roogitud. Õnneks oli lihtne - kraanist soe vesi jooksma ja dushiga tagumikud taas puhtaks, kui nad õigel ajal potile ei jõudnud. Paras jama oli jah selle potitamisega. Ega ikka ei tee neile pudikeelsetele midagi selgeks, kui nad kõnest aru ei saa.
Aga tundidel, kui nad oma päevast uinakut pidasid, ei lasknud minagi ajal asjata kaotsi minna. Tuntud kõnekäänd "soldat spit - sluzhba idiot" kehtis igal ajal igas kohas. Ka tolle starlei korteris

Muidugi, peab mainima, et tolle ohvega said noist päevist alates meievahelised suhted teise suuna. Ei kiusanud ta mind kunagi mingite lollide kroonuülesannetega ja tervituseks surusime teineteisel kätt. Nagu normaalsed inimesed. Mõni slaavlasest sõjakooli lõpetanu oskab ka tänulik olla. Ja naine oli tal kena, Odessast pärit. Vaat nõnnaviisi siis.

[Tapper]

Tohhoo kurat pidi sul alles usaldusväärne silmnägu olema.



Ei kujutaks praegu küll säänest situatsiooni ette.