www.militaar.net

Täna siis sai kinos vaadatud ja pole millegi üle kurta.Kartsin just seda Eesti ja Soome filmi omapära tõttu, kus tegevus venib alati nagu tatt.
Igatahes kõik oli selles filmis omal kohal ja kiitus tegijatele.

Lihtsalt puht värske vaatamise emotsioonid:
Sinimäed - ükski rünnak ei lõppe sellega et ründav pool jookseb ennast viimase meheni tõkketulle surma. Isegi 2 põgenevat tankisti ja taanduv tank ei muuda usutavamaks. Sinimägede lahingu sakslaste poolne tehniline teostus oli tasemel.
Tartu suund. Lahingu katkemine selle pärast, et korraga üks pool avastab, et vastas on eestlased ja siis laseb vastasel nö püstijalu ja avalikult taanduda ei ole reaalne.
Tallinn. Ükski õde ei lange mingisse romantilisse suhtesse suvalise vastaspoole sõnumitoojaga päeval, mil saab sõnumi oma venna langemisest + veel sügavalt emotsionaalse kirja/ülestunnistuse.
Saaremaa. Politruk, kes peab hakkama ennast ehku peale kehtestama nö olukorras (laske vangid maha) on täiesti läbikukkunud ja jobu. Sellised sõeluti välja juba paar aastat varem.
Kohustuslik positiivne venelane, kes politruki maha laseb. Integratsioonipoliitika.
Vanemsseersandid minu meelest ei olnud rühmaülemad - pigem ikka nooremleitnandid. Ja kaptenid ei olnud rooduülemad - pigem ikka vanemleitnandid. Võib-olla eksin - torkinud rohkem 42a.
Muidu ok, aga minu jaoks Sõdurisinelis jääb tugevamaks sõjafilmiks. Nii kogu süžee kandvuselt. Mitte, et seal ei oleks puudusi. 1944 ei jõua kuhugi. A'la oh sa vaene Tarto liin. Küll meid väntsutati vastu tahtmist ja ise virisesime aga sittagi ei otsustanud. Ja jäädigi väntsutama - lõpp. Oleks tahtnud midagi hinge kosutavamat.
Veelkord - värsk emotsioon. Võib-olla mõtlen ümber.

Vanemsseersandid minu meelest ei olnud rühmaülemad - pigem ikka nooremleitnandid. Ja kaptenid ei olnud rooduülemad - pigem ikka vanemleitnandid. Võib-olla eksin - torkinud rohkem 42a

Reegel, millel siiski palju erandeid. Näiteks 7. Eesti Laskurdiviisi 300. laskurpolgu luurerühma ülem, seersant Alfred Kivimägi, on saanud 1945.aastal 18.märtsil kiita.
http://www.rindeleht.ee/foorum/phpBB2/v ... &start=150

Kaptenid, jah reeglina ei olnud rooduülemad, kuid kui järgmine ausaste tuli mingi kampaania käigus, siis sageli edutati nad kuhugi edasi juba peale intensiivset lahingutegevust. Kas Evald Viires polnud mitte Avinurmes veel vanemleitnant üldse?

Eks neid politrukke oli igasuguseid. Mõnda jobu ei saanudki muudmood välja sõeluda kui "juhuslik kuul". Et aga mõni jobu veel peale sõda elas, siis ei jagunud neid kuule kõigi jaoks. Enamasti olid kõige hullemad organitega või šmersiga seotud tegelased, kes punased vähemalt VS ajast. Usun, et ükskõik milline pildil toodud meestest (eriti endine Võru Eesti Kommunistlikus Kütipolgus teeninud Johannes Tipner, kes ei saanud korpuse Šmersi ülemaks, mitte ilma põhjuseta) võis teatavas situatsioonis kehastuda "Kremli" prototüübiks.
http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=383021

Natukene vastuseid filmi kommentaaridele.
Filmis esitatud episoodid on suures laastus kokkupandud erinevate mälestuste kildudest. Kui rääkida sinimägede lahingust, siis selle filmi puhul ei ole tegemist dokumentaal kroonikaga. Olen palju vestelnud veteranidega, kes Sinimägedes võitlesid (Sinimägede lahingud on minu erihuvi) ja sealt on ikka välja tulnud see, et saksapoolel ei olnud sugugi kaevikutäied mehi ja tõepoolest punavägi oli rünnanud kuni kõik mehed langesid või haavatuna maha kukkusid. Ja nii laine, laine järel. Veteranide sõnul oligi see rohkem massitapmist meenutav sündmus.
Politruki prototüübiks oli enamvähem kurikuulus Trankmann. Kahjuks jäi see episood filmist välja kus ta noore allaandnud leegionäri maha laseb lasta. Sarnane juhtum leidis aset Avinurme lähistel. See on mälestuste raamatus ilusti kirjas.
Mis puutub Jüri Jõgi tegelasse ja Aino suhetesse, siis sarnane olukord leidis aset minu vavavanematega. Minu vanaema üks vend hukkus sakasa sõjaväes, teine korpuses ja kolmas pääses läände. Minu vanaisaga kohtus minu vanaema siis kui Eesti korpus Harjumaale jõudis. Minu ema sündis juba 1945 aastal.
Sellised need meie lood on. Ei ole must valget liini, on väga kirevaid elulugusi sellel ajastul.
1944 oli veel täiesti rinde sõja aasta, seetõttu ei tasu otsida sõjalises sruktuuris absoluutset täiuslikkust. Vastavalt olukorrale ja vajadusele anti auastmeid ja kohustusi. Nii saidki Pataljoni juhtida lahingus ka leitnandid ja suuremaid kohustusi ka seersandid. Pärast kui aeg rahulikum ja paraadide aeg saabus, siis korrastati struktuur selliseks nagu ettenähtud.

eleegion kirjutas:Politruki prototüübiks oli enamvähem kurikuulus Trankmann. Kahjuks jäi see episood filmist välja kus ta noore allaandnud leegionäri maha laseb lasta. Sarnane juhtum leidis aset Avinurme lähistel. See on mälestuste raamatus ilusti kirjas.

See juhtum ja see raamat...ehk saaks viite. Mul on oma arve Trankmanniga õiendada, aga ehk see lihtsalt aitaks pilti temast täiendada...

Selle Trankmanni poolse mahalaskmisega on see viga, et kord nimetab üks meenutaja mahalastuks Eesti soost leegioni poissi, teinekord nimetab keegi lihtsalt mingit 15.aastast noorukit. Mulle tundub, et siga ta oli, kuid tihti kaasnevad erinevate õuduste puhul kuulujutud, mis siiski võivad osutuda väljamõeldisteks.
Eestis on jätkuvalt väga palju kuulujutte ja väljamõeldisi, mis üha uute ristviitamistega on hakanud elama oma elu.

Aga tore oleks teada küll, et mis allikas seekord Trankmanni säärast käitumist kirjeldas?

See Trankmanni lugu on võetud Valdo Kallion-i mälestus brošüürist. Minu paberkandjal variant jäi Elmo Nüganeni kätte aga kogu see materjal koos palju muuga mis juhtus Avinurmr kandis on ära toodud ka siinsamas foorumis. Panen siia konkreeetse vang mahalaskmise lõigu ja lingi kogu materjali kohta:

21. juulil 1993 ja 3. – 4. septembril 1994 Avinurme külastamise ajal õnnestus mul veel elusolevatelt kohalikelt elanikelt talletada mõningaid täpsustavaid andmeid. Öises Kõveriku lahingus oli Saksa poolel langenuid ligikaudu 30 sõjameest, kes maeti külaelanike poolt lahingupaiga lähedusse. Avinurme kirikus tapetuid oli kümnekonna ümber, kes kõik maeti lähedalolevasse kruusakarjääri. Lahinguväljal langenuid oli jõe ääres kui ka kruusaaugu kõrval mäel kokku 8-12 meest.
Punaarmee poolel langenud maeti ühishauda ja tehti peale betoonist sammas. Kui loodi Mustvee rajoon, toimus nende ümbermatmine Peipsi kaldale, „Leinava ema“ mälestusmärgi ette. 1964. a püstitati kiriku ette mälestussammas 1940. a äraviidud Lohusuu Vabadussõja samba kivist. See seisab praegu sellel kohal uute kirjadega: „Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel. 20.IX 1944.a“
Saime ka täpsustuse polkovnik Trankmanni poolt sooritatud mõrva kohta. Sellest rääkis meile üks kohalik, tollal Avinurme lahingust osavõtnud laskurkorpuse 27. polgu võitleja. Haavatu mahalaskmine toimus Avinurme – Tudulinna tee ääres Savi talus. Mees, kellel haavatu palus endast punaarmeelastele teatada, oli tollal perenaisele abiliseks olnud Alfred Raja – sõja ajal ärimees, hiljem Avinurme valla täitevkomitee aseesimees. Kui viimane oli väljendanud hämmeldust ja masendust Trankmanni poolt sooritatud julmuse kohta, olevat Trankmann, nagaan peos, käsutanud Raja oma hobuse ette jooksma kuni selle hingetult mahakukkumiseni. Hobune muidugi hüppas üle kukkunud mehe ja „suur väejuht“ sörkis ise hobusel Tudulinna poole edasi.
Öölahingu ajal kõrval metsas redutanud kohalik elanik Alma Pihlak viibis järgmise päeva õhtupoolikul purustatud Saksa autokolonni rusude juures. Tema jutu järgi olevat selles külas mõni päev hiljem punaarmeelaste poolt maha lastud veel kaks kohalikku noormeest: Voldemar Lepp ja Eduard Püü. Peale nende olevat seal maha lastud veel üks 13-14-aastane poiss ja paarikümneaastane noor sõdur.
Endise kirikuteenri Helgi Kase jutu järele (21.07.1993) olevat lahingupäeval kiriku kellatornis olnud peidus tolleaegne kirikuteener. Ta oli kuulnud, kuidas haavatud eesti keeles palunud: „Poisid, poisid, ärge laske!“

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3660

Jah. Need jutud korduvad selliselt erinevates allikates. Ka Erich Pukk on seda sama asja meenutanud ja ta kasutab üsnagi sarnast teksti ning isegi samasid väljendeid. Võitles ta aga sakslaste poolel.
Oleks tore, kui kunagi keegi võtaks vaevaks analüüsida, et kas on võimalik tuletada algallikas ja kas on tegu tõega. See, et Trankmann oli ilge v..t, ei tähenda et talle osundunud teod ka kõigis aspektides tõeks osutuvad. On nimelt teada asjaolu, et Trankmann lahingute ajal ja ajaliselt väga lähedal lahingute toimumisele eriti (kui üldse) hobusega ei sõitnud. Kasutas enamasti vist vähe moodsamaid vahendeid. Oli pisut hobustehull nagu Pärn ja mõned teisedki "vana kooli mehed", aga oma armsakesi hoidsid need tegelased lahingutest eemal kas kaugemas vooris või võimalusel veelgi kaugemal. Trankmann kimas peale Emajõe ületamist pea Tallinnani välja kas mõnes eesmises (mitte muidugi päris esimeste seas) motoriseeritud rühmas või oli liikumas oma motoriseeritud polgu staabiga.


Kellatornis peidusolev kirikuteener on aga selle Avinurme kiriku veretöö puhul stamplugu. Kahjuks kellatorni sellel ajal enam polnud. Olid mõned sarikad ja püstpalgid. Torn oli juba päevi varem purkus lastud. Lausa pildid on olemas, päev või paar hiljem ning kahes või kolmes erineval ajal erinevate isikute poolt kirjutatud memuaarides mainitakse sama asja lahingupäeva kontekstis. Seega on vähetõenäoline, et keegi end nelja tuule poole avatud kohas peidab... Ilmselgelt Avinurme kirikusse granaate loobiti ja tuli peale pandi (jäljed on siiani olemas), kuid mis hetkel ja kuidas sündmused täpselt kulgesid on samuti tegelikult täiesti uurimata teema.

Kõik ülaltoodu ei tähenda, et Avinurme kirikus ei võinud toimuda, seda mida väidetakse või et Trankmann ei lasknud noormeest seal Savi talu juures maha. Samas on osad lugude detailid sellised, mis panevad teatavas osas jutus kahtlema. Kahtled juba mingis osas, tekivad kahtlused ka muus.

Film vaadatud ja muljed on veidi segadust tekitavad. Kindlasti parim eesti sôjafilm lahingustseenide ja efektide pärast. Samas hinnanguid on loos rohkem kui küll. Aga eks me peamegi neid hinnanguid meeles hoidma, et järgmine kord võitleksime oma mundris oma riigi eest. Filmi esteetika on hea, kõlbab naisega vaatama minna. Ei näita sõjakoledusi, nt mida tehti tsivilistidega ja lahingtegevus on igati konventsionaalne.

Aga tunne on selline tühi. Kunstiline taotlus see vist oligi, et vaataja nii tunneks. Sest võit polnud meie võit. Ja siit edasi nüüd järgmisena, tahaks üht eesti filmi, mis annab edasi selle poweri, kuidas me järgmise sõja võidame. Kuidas kõik me oleme ühel poolel. Krdi naljakas tunne, võibolla igatsen meie oma kangelaslikku propagandafilmi, umbes nagu usa v venemaa oma koduturule toodavad.

Et olgu meie poliitikud mis nad on, aga kui aeg on käes, oleme me õige lipu all, ja torud õiges suunas. Naiivne mõte, endal ka imelik. aga filmina oleks mõjuv. Võibolla peaks see olema pealkirjaga "2018." Krt teab. Kes näinud pole, vaadake 1944 kindlalt ära.

Selle filmi taotlus ongi panna mõtlema meid toimunu üle. Minu enda arvamus on , et film on eelkõige hoiatus meie poliitikutele, kui ei tehta õigeaegselt otsuseid, ka raskeid otsuseid, siis jällegi võivad sattuda eestlased kahele poole või üldse hävitatud. Leo Kunnase peamine sõnum on 1939 aasta alistumine ja selle tagajärjed, mis mõjutavad meid siiamaani. Minu meelest on põhiline see, et tänu 1939 aasta otsustele sattus rahvas kahte leeri, rahva hing jäi haigeks ja kaotasime igasuguse austuse idanaabri silmis. Soomlasi idanaaber austab kuigi soomlased ka kõvasti vatti. Ehk venelane austab ainult seda, kes enda eest seisab ja vastu hakkab olgu see siis nii lootusetu ja raske kui tahes.

Eesti rahva traagika - idanaaber ei austa teda. Vaat kui austaks, nagu soomlasi, siis oleks... siis oleks... Aga mis siis ikkagi oleks? Arvan, et mitte midagi olulist ei oleks teisiti. Kahju küll, et leidub neid, kes end täisväärtuslikuna ei tunne, kuna idanaaber teda ei austa, aga see välismaalaste suunast meeleheitlik tunnustuse otsimine on tegelikult üks mage asi.

Teiseks võiks aru saada, et idanaabri see segment, kes väidetavalt eesti rahvast põlgab, ei tee seda 1939. aasta tõttu. Mitte mingit austust ei "kaotatud" 1939. aasta tõttu. Nende jaoks on see kümnendajärguline teema. Põlguse aluseks on ikka eelkõige muud arusaamad ("natsid", "russofoobid", "vene vähemuse kiusajad", "NSVL/Venemaa vaenlaste tallalakkujad"). Kui neist keegi 1939. aasta teema ka üles võtab, siis ikka seetõttu, et neis on juba varem see põlgus olemas ja "1939. aasta" annab võimaluse lihtsalt veel ühe nurga alt "ära panna".

Kunnase sõnum kõlbab küll kaitsetahte arendamiseks, aga jääb mulje, et pigem on tal selle 1939. aastaga ja idanaabri austusega mingi isiklik kompleks, mis sunnib teda ikka ja jälle teemat emotsionaalselt ja ühekülgselt üles võtma (pean eelkõige silmas ta viimaseid kirjutisi).

Reigo kirjutas:Kunnase sõnum kõlbab küll kaitsetahte arendamiseks, aga jääb mulje, et pigem on tal selle 1939. aastaga ja idanaabri austusega mingi isiklik kompleks, mis sunnib teda ikka ja jälle teemat emotsionaalselt ja ühekülgselt üles võtma (pean eelkõige silmas ta viimaseid kirjutisi).

..selline "isiklik kompleks" on igal missioonitundega eesti kaadrisõjaväelasel.. mis tuleneb sellest, et 1939.a jäi pall ikka räigelt meie väljakupoolele.. ning ka aastad 1941-44 ei aidanud seda palli sealt korralikult minema lüüa

Selline "isiklik kompleks" on tegelt hea asi.. sest igal õigel professionaalil peabki olema tugev negatiivne refleks sarnaste lõpetamata asjade suhtes (loe: oma väljakupoolele mahajäänud pallide vastu)

Loodan, et see (pisut) segasevõitu mõttearendus on siiski piisavalt mõistatav ka tsiviilerialade inimestele

Paistab et eleegion on tabanud kümnesse, väites et me kaotasime oma hääletu alistumisega 1939 idanaabri silmis igasuguse austuse.

Hea asi on välja tulnud, aga kindlasti pole tegu mingi kerge vaatamisega.

..selline "isiklik kompleks" on igal missioonitundega eesti kaadrisõjaväelasel..

Arusaadav, kuid peaasi, et see "kompleks" ei sunni ikka ja jälle rumalusi rääkima, nagu Kunnase ja mõne teise "kaotasime-austuse"-tegelase puhul.