Olukord: 300 hästi varustatud tanki liigub rinde joonena Võrust peale - hävitatdes kõik mis ees. Neid julgestab õhuvaatlus ja soojustundlikud vaatlused. Lisaks , ütleme, et 300 km kaugusel on mitukümmend raketti nupuvajutuse kaugusel, et lennata määratud sihtpunkti ja see hävitada.
Mis me teeme - heal juhul on meil võimalus mobilisatsiooniks. Umbes 70% rahvast( kui ma ei eksi ) on öelnud ( rahu ajal ), et on nõus haarama relva kodu kaitseks - paraku eeldan, et paljud on jutumehed ( siinkohal mainin ära, et mina ei kõhkleks - sureks kui vaja; eeldan, et ka paljud foorumlased haaraks relva ).
Siis sõidaks välja meie vaatlus kopterid - need kõrvaldataks ilma probleemideta. Jalavägi asuks kaitsesse - esimene kokkupõrge - kordinaadid - ja raketid ongi teel. Hea küll lüüakse tagasi esimene laine - mis sellest? Venelasel on pisut parem tehnika ja neid on rohkem. Tuleb teine - seda ehk enam ei suuda tagasi lüüa ja tee on valla. Alustatakse ka ida poolt. Liigutakse Tallinna peale - sinna on koondatud suured väed - need mis järel. Tallinna lähiümbrus pommitatakse jubedamal kombel läbi. Liigutakse peale just Tallinnale - tangid, soomukid jms. Linna saadetakse lõpuks ka jalavägi. Lahingud ja veelkord lahingud - olemegi korras.
Vaimusilmas see muidugi kergem kui reaalsuses aga siiski. Kordan see minu varjant.
Ootan põnevat vastukaja.
Seda temaatikat on siin foorumis ka varem korduvalt arutatud. Seetõttu tõstan siia lihtsalt kopi-peistiga endapoolse arvamuse ühest varasemast sarnasest teemast:
Minu arvates ei ole vaja targutada niisama lambist venelaste meeletust sõjalisest potentsiaalist, tuhandetest lennukitest jne. Pigem oleks targem vaadelda seda, milliseid REAALSEID sõjalisi operatsioone on Vene Föderatsiooni armee alates 1991. aastast läbi viinud, kelle vastu ja milliste tulemustega. Ja siis võrrelda seda Eesti olukorraga.
Kui jätta väljad mõned väiksemad etnilised konfliktid ja Vene rahuvalvajate veretud operatsioonid Balkanil, siis on Vene armee alates 1991. aastast osa võtnud kahest täiemõõdulisest sõjast: Esimesest Tšetšeenia sõjast (1994-1996) ja Teisest Tšetšeenia sõjast (1999-?).
Ma ei viitsi hakata aega raiskama mõlemas sõjas toimunud lahingute detailsele kirjeldamisele - iga huviline võib nende kohta netist piisavalt infot leida. Fakt on aga see, et venelased ei suutnud sellest riigist kahe-kolme päevaga üle sõita. Ei leidnud aset selline välksõja stsenaarium, millegaq mõned tegelased kirjeldavad Eesti võimalikku sõda Venemaaga. Ainuüksi pealinna Grožnõi vallutamine, kus käisid peamised lahingud, võttis mõlemal korral aega mitte kaks-kolm päeva, vaid kaks-kolm KUUD. (Seejuures olid venelased 1999. aastal juba nii ettevaatlikuks muutunud, et ainuüksi piiri ületamine ja Grožnõi ümberpiiramine võttis aega terve kuu).
Kui me hakkame nüüd kainelt võrdlema Eesti ja Tšetšeenia geograafilist, sõjalist ja poliitilist olukorda, siis mulle jääb mulje, et Eesti ja Eesti Kaitseväe olukord on mitmes suhtes Tšetšeenia omast mitte halvem, vaid parem:
1. Võimaliku lahingutandri suurus. Tšetšeenia territoorium on umbes 23 000 ruutkilomeetri suurune, Eesti on kaks korda suurem - 46 000 ruutkilomeetrit. Seega on eestlastel kaks korda rohkem ruumi manööverdamiseks, viivituslahingute pidamiseks jne. Elanikkonna suurus on seejuures umbes sama suur - mõlemal puhul natuke üle 1 miljoni elaniku.
2. Territoorium. Tšetšeenidest räägitakse tavaliselt kui mägedepoegadest ja nende edu mõlemas sõjas põhjendavad asjatundmatud inimesed sellesga, et "neil on seal ju need mäed..." Tegelikult esineb mägesid peamiselt vaid riigi lõunaosas (kokku vist 1/3 või isegi 1/4 riigi koguterritooriumist). Põhilised lahingud toimusid aga riigi keskosa suuremates asustatud keskustes, mis asuvad valdavalt tasasel ja metsata pinnal. Eesti territooriumist ligi poole moodustavad aga metsad, sood ja võsad. Partisanisõda ja metsavendlus ei anna tänapäeval enam eriti mingit tulemust, aga ükskõik millise konflikti puhul hakkavad potentsiaalse agressori armee varustusteed minema ikkagi läbi metsade, mis muudab need teed haavatavaks väikeste relvastatud sissigruppide poolt. Samuti kanaliseerivad need sood ja metsad vaenlase armee pealetungi paarile-kolmele peamisele maanteele, mistõttu ei ole vaja kaitsta tervet rinnet, milleks Eestil ei oleks piisavalt inimressursse. Piisab sellest, kui suudetakse efektiivselt kaitsta paari-kolme suuremat asustatud keskust, millest need maanteed läbi jooksevad, ja asustatud keskuste vallutamiseks pole vaja mitte 3-, vaid umbes 7-kordset ülekaalu elavjõus ja relvastuses. Vene tankid ja soomukid võivad asustatud keskustest küll hoogsalt mööduda, kuid ilma neid keskuseid vallutamata pole võimalik neid tanke ja soomukeid enam kütuse ja lahingumoonaga normaalselt varustada.
3. Maapiir Venemaaga on Eestil mitu korda lühem kui Tšetšeenial.
4. Pealinn Tallinn asub erinevalt Grožnõist mere ääres, mistõttu ei ole seda praktiliselt võimalik täielikult ümber piirata. Pealegi on Vene Balti mere laevastik vaid hale vari oma Nõukogude-aegsest suurusest.
5. Armee. Kuigi EKV tänanen seisukord ja relvastus on kaugel perfektsusest, on EKV minu arvates siiski paremini relvastatud kui Tšetšeenia armee nt 1994. Viimane koosnes mitte niivõrd varem välja õpetatud regulaar- ja reservüksustest, vaid väikestest sõprade puntidest, kes relvastasid ennast peamiselt sellega, mida nad peale lahingut surnud venelastelt võtta said. Sellistest relvaostudest ja -annetustest, mida Eesti on saanud (mis muidugi ei ole veel piisavad) võisid Tšetšeenid vaid unistada.
6. Eesti on kogu maailma poolt tunnustatud suveräänne riik, EL-i ja NATO liige - kõike seda, mida Tšetšeenia ei olnud.
Seega ei näe mina otseselt põhjust, miks peaks Vene armee olema võimeline vallutama Eesti kahe-kolme päevaga, kuinad ei saanud kahe-kolme kuuga jagu Tšetšeeniast, mille olukord oli mitmes suhtes Eesti omast hulga nadim.
Muidugi võib väita, et tšetšeenid on palju kartmatumad sõdalased kui nahahoidjatest eestlased, kuid ma olen veendunud, et häda korral leidub ka eestis piisavalt inimesi, kes oleksid valmis oma riiki ja kodu kaitsma. Lõppude lõpuks ei olnud ka tšetšeenide toetus Dudajevile ja iseseisvuslastele nii monoliitne, nagu räägitakse. Tšetšeenide hulgas oli palju neid (eriti riigi põhjapoolses osas), kes jäid neutraalseks või isegi võitlesid venelaste poolel.
Potentsiaalset vaenlast ei maksa muidugi alahinnata, aga mõne aasta eest ilmus kuskil ajakirjanduses (ei suuda enam ülesse leida) artikkel Vene lennuväe tegevusest teises Tšetšeenia sõjas. Sellest selgus, et puuduliku väljaõppe (ei jätku raha kütuse ostmiseks jne) ja vene lendurite paanilise hirmu eest saada allatulistatud (kuigi tšetšeenide õhutõrje oli veelgi algelisemal tasemel kui EKV oma) andsid Vene lennukid ja tihti ka lahingukopterid oma tulelöögid mitte madalamalt kui kahe kilomeetri kõrguselt, mistõttu 50% pommidest ja rakettidest läks kas sihtmärgist mööda või tabasid oma vägesid.
See viis nii esimeses kui ka teises sõjas suuremate linnade, eelkõige Grožnõi totaalse maatasandamiseni (suurtükivägi andis ka veel omad paugud), millest oli pealetungivatele venelastele aga pigem kahju kui kasu, sest massiliste tulelöökidega muudeti muidu üsnagi terved linnad varemeteks, mida on aga mõneti kergem kaitsta kui linnasid, millede infrastruktuur terve on, tänavad sodist puhtad jne. (Sama vea tegid sakslased 1942. aastal enne kui nad alustasid tormijooksu Stalingradile). Sellistest täpsuslöökidest, mida ameeriklased Iraagis ja Afganistanis sooritasid, võivad venelased vaid unistada. Silmapaistvaks erandiks, mis kinnitab reeglit, oli Tšetšeenia presidendi Dudajevi tapmine raketilöögiga esimeses sõjas.
Pealegi ei alga sõjad peaaegu kunagi n-ö üleöö. Sinu poolt kirjeldatud operatsiooni läbiviimiseks tuleks venelastel Eesti piiri äärde koondada üsnagi suur väegrupeering ning seda on võimatu teha märkamatult ja vähem kui kuu ajaga. Seega jõuaks Eesti ilmselt sellise olukorra tekkides mobilisatsiooni rahulikult läbi viia. Iseküsimus on muidugi see, millist lahinguvõimet omaksid mobiliseeritud resevistidest moodustatud EKV üksused, aga ma ei usu, et see oleks eriliselt nigelam Vene ajateenijate omast. [/quote]
Arme unusta, et ka Euroopa liigub sinna suunas.