KOMANDIR TSASTI vs NATSALNIK STABA vs ZAMPOLIT vs OSSOBIST
Meil täiskohaga osobisti ei olnudki. Mingi iseenda koostatud graafiku alusel ta väeosas käis, aga polnud vaesel mehel eraldi kabinettigi. Kui solbanitega juttu tahtis ajada, löödi mõni kaptjorka klaariks ja improviseeriti sinna pihitool.
Mul oli kaks korda õnne osobistiga soojas ja südamlikus õhkkonnas vestelda. Teine kord ei olnud eriti huvitav. Kogu väeosa sihitult ringi tolknev koosseis tõmmati ükshaaval letti ja uuriti, kas keegi teab kedagi, kellel on raadio. Mitte saatja, vaid vastuvõtja - selline, mida suvalise Kaliningradi kultuurikaupade poe letilt raha eest võis osta. Millegipärast oli geniaalse leiduri Popovi looming päevapealt põlu alla sattunud. Keegi oli vist kesklainelt vaenulikke hääli kuulanud ja sealsed uudised ka osobisti kõrvu jõudnud. Jutule kiire lõpu tegemiseks ütlesin, et ei oska kellegi peale näpuga näidata. Isegi kodus ei ole raadiot, käisime isa-emaga laupäeviti kultuurimajas ajalehte lugemas.
Esimesel korral oli asi sisukam. See oli päris alguses kui usbekkidest tsurkad märkmiku kätte said. Midagi eriti tarka nad sellega teha ei osanud, lehitsesid niisama ja otsisid tuttavaid tähti. Ja kes otsib, see leiab. Märkmikus oli kirjas Mr. Roland Reagan. Kohe samas oli ka kurjakuulutav sõna "Washington". Toodi juurde tarku päid ja tuvastati, et see on aadress. Lisaks Reagani aadressile olid märkmikus Saksa liidukantsleri, Suurbritannia peaministri ja Prantsuse presidendi aadressid. Need viimased äratasid ainult linnanimedega tähelepanu, aga Reagan oli 80-ndate keskel selline korüfee, kelle olemasolu teati isegi üksikutes kõrbeoaasides kuhu raadiolainedki ei ulatanud. Paljasjalgsed palverändurid tõid suurelt maalt teateid tumedate jõudude isandast kes paiskab viljakandvad kõrbesaarekesed tagasi kiviaega kust alles loetud aastad tagasi töörahva võimu abiga välja rabeleti. Ja turbanites vanamehed saatsid oma parimaid poegi kaitsma laia kodumaa piire mitte mingite ähmaste ideaalide nimel vaid konkreetse kurjuse kehastuse - Reagani eest.
Reagani aadressi leidmine niigi kahtlase fashisti ja kuraadi märkmikust pani kõrbepojad arvama, et elus diversant on väeosasse imbunud ja kavatseb neil juba lähipäevil kõrid une pealt läbi lõigata. Lintšimisest päästis see, et kinnitasin , et märkmikus on tõesti USA presidendi aadress ja oleme pidevas kirjavahetuses. Impeerium võib anda vastulöögi.
Aadressidega oli tegelikult niimoodi, et soliidsetes ajalehtedes - "Rahva Hääles" ja "Noorte Hääles" avaldati nende kõige kurjemate aadressid. Täpsete kuupäevade kindlakstegemiseks peaks arhiivis kaevama, aga umbkaudu oli see 1986 aasta alguses. Mingi kampaania a'la "Käed eemale Nikaraaguast" oli käimas ja lehtedes olid üleskutsed saata vaenulikele riigipeadele postkaarte vastava tekstiga, Eriti laiskade või juhmide jaoks oli vist isegi vastav flaier ära trükitud. See tuli lehest välja lõigata, postkaartile kleepida, mark peale ja kollasesse kasti. Eelajalooline küberrünnak. Kui terves Liidus oleks iga põlvepikku poisike oma kaarti ära saatnud, oleks sihtkohariigis vähemalt postitöötajate streik toimunud. Paarsada miljonit kirja nädala jooksul ühel aadressil.
Mina kuhugi Bonni või Pariisi kirjutada ei viitsinud ja teiseks oli sellise kaarti saatmine sinna ilgelt kallis, vist oma 30 kopikat. Kümme korda odavamalt, kolme kopika eest võis teise maailma otsa, Vladivostokki tervisi saata. Aga aadressid kirjutasin märkmikku. Internetti siis polnud ja iga saadud infokild vääris talletamist. Nüüd ähvardas töörahva ridadest kerkinud algatus mind seina äärde panemisega.
Kombat või zampolit kõrberahva erutatud vadistamist kuulata ei viitsinud ja käitusid põlise muhulase kombel. Ära kuula hülge möla, pane aeruga. No mis spioon nüüd tema ja mida siin üldse spioneerida?
Läbi külatelegraafi jõudis jutt osobisti kõrvu ja tõenäoliselt suurte moonutuste ja liialdustega. Staabis pildistatakse dokumente ja öösiti on kuulda lennukimüra ning väejuhatus oleks nagu pimedusega löödud.
Osobist ei võtnud samuti asja eriti traagiliselt ja püüdis mulast olulist välja filtreerida. Rääkis algatuseks ilmast ja tänavusest õunasaagist ning mainis siis, et tal on usaldusväärsetest allikatest teada, et pean välismaaga kirjavahetust. Ütlesin, et jah, Reaganile kirjutasin, aga kuivõrd seda kirjavahetuseks saab pidada... president veel vastanud ei ole. Osobist küsis lahkelt , et mida ma siis kirjutasin ja ütlesin, et "Vabadus Nelson Mandelale!". Täpselt seda, mis kommunistliku partei häälekandja käskis.
See postkaartide saatmise algatus vist ikka ei olnud üleliiduline idee. Vähemalt osobistile näis üllatusena tulevat, et Eestis on igal laternapostil Reagani aadress ja kõik võivad talle oma muresid kurta. Lubas asja kontrollida. Tallinnast Pagari tänavalt vastati talle vist, et "kõik on õige, ole rahul", sest rohkem selleteemalisi jutuajamisi polnud.
Usbekkidega ei saanud ma enam aegade lõpuni läbi, kogu aeg oli mingit ütlemist. Et mahalöömata kontra ja kuidas küll maa selliseid kannab. Ma jälle omalt poolt proovisin pisikesi musti mehi sobival momendil trepi peal õlaga müksata.
Mul oli kaks korda õnne osobistiga soojas ja südamlikus õhkkonnas vestelda. Teine kord ei olnud eriti huvitav. Kogu väeosa sihitult ringi tolknev koosseis tõmmati ükshaaval letti ja uuriti, kas keegi teab kedagi, kellel on raadio. Mitte saatja, vaid vastuvõtja - selline, mida suvalise Kaliningradi kultuurikaupade poe letilt raha eest võis osta. Millegipärast oli geniaalse leiduri Popovi looming päevapealt põlu alla sattunud. Keegi oli vist kesklainelt vaenulikke hääli kuulanud ja sealsed uudised ka osobisti kõrvu jõudnud. Jutule kiire lõpu tegemiseks ütlesin, et ei oska kellegi peale näpuga näidata. Isegi kodus ei ole raadiot, käisime isa-emaga laupäeviti kultuurimajas ajalehte lugemas.
Esimesel korral oli asi sisukam. See oli päris alguses kui usbekkidest tsurkad märkmiku kätte said. Midagi eriti tarka nad sellega teha ei osanud, lehitsesid niisama ja otsisid tuttavaid tähti. Ja kes otsib, see leiab. Märkmikus oli kirjas Mr. Roland Reagan. Kohe samas oli ka kurjakuulutav sõna "Washington". Toodi juurde tarku päid ja tuvastati, et see on aadress. Lisaks Reagani aadressile olid märkmikus Saksa liidukantsleri, Suurbritannia peaministri ja Prantsuse presidendi aadressid. Need viimased äratasid ainult linnanimedega tähelepanu, aga Reagan oli 80-ndate keskel selline korüfee, kelle olemasolu teati isegi üksikutes kõrbeoaasides kuhu raadiolainedki ei ulatanud. Paljasjalgsed palverändurid tõid suurelt maalt teateid tumedate jõudude isandast kes paiskab viljakandvad kõrbesaarekesed tagasi kiviaega kust alles loetud aastad tagasi töörahva võimu abiga välja rabeleti. Ja turbanites vanamehed saatsid oma parimaid poegi kaitsma laia kodumaa piire mitte mingite ähmaste ideaalide nimel vaid konkreetse kurjuse kehastuse - Reagani eest.
Reagani aadressi leidmine niigi kahtlase fashisti ja kuraadi märkmikust pani kõrbepojad arvama, et elus diversant on väeosasse imbunud ja kavatseb neil juba lähipäevil kõrid une pealt läbi lõigata. Lintšimisest päästis see, et kinnitasin , et märkmikus on tõesti USA presidendi aadress ja oleme pidevas kirjavahetuses. Impeerium võib anda vastulöögi.
Aadressidega oli tegelikult niimoodi, et soliidsetes ajalehtedes - "Rahva Hääles" ja "Noorte Hääles" avaldati nende kõige kurjemate aadressid. Täpsete kuupäevade kindlakstegemiseks peaks arhiivis kaevama, aga umbkaudu oli see 1986 aasta alguses. Mingi kampaania a'la "Käed eemale Nikaraaguast" oli käimas ja lehtedes olid üleskutsed saata vaenulikele riigipeadele postkaarte vastava tekstiga, Eriti laiskade või juhmide jaoks oli vist isegi vastav flaier ära trükitud. See tuli lehest välja lõigata, postkaartile kleepida, mark peale ja kollasesse kasti. Eelajalooline küberrünnak. Kui terves Liidus oleks iga põlvepikku poisike oma kaarti ära saatnud, oleks sihtkohariigis vähemalt postitöötajate streik toimunud. Paarsada miljonit kirja nädala jooksul ühel aadressil.
Mina kuhugi Bonni või Pariisi kirjutada ei viitsinud ja teiseks oli sellise kaarti saatmine sinna ilgelt kallis, vist oma 30 kopikat. Kümme korda odavamalt, kolme kopika eest võis teise maailma otsa, Vladivostokki tervisi saata. Aga aadressid kirjutasin märkmikku. Internetti siis polnud ja iga saadud infokild vääris talletamist. Nüüd ähvardas töörahva ridadest kerkinud algatus mind seina äärde panemisega.
Kombat või zampolit kõrberahva erutatud vadistamist kuulata ei viitsinud ja käitusid põlise muhulase kombel. Ära kuula hülge möla, pane aeruga. No mis spioon nüüd tema ja mida siin üldse spioneerida?
Läbi külatelegraafi jõudis jutt osobisti kõrvu ja tõenäoliselt suurte moonutuste ja liialdustega. Staabis pildistatakse dokumente ja öösiti on kuulda lennukimüra ning väejuhatus oleks nagu pimedusega löödud.
Osobist ei võtnud samuti asja eriti traagiliselt ja püüdis mulast olulist välja filtreerida. Rääkis algatuseks ilmast ja tänavusest õunasaagist ning mainis siis, et tal on usaldusväärsetest allikatest teada, et pean välismaaga kirjavahetust. Ütlesin, et jah, Reaganile kirjutasin, aga kuivõrd seda kirjavahetuseks saab pidada... president veel vastanud ei ole. Osobist küsis lahkelt , et mida ma siis kirjutasin ja ütlesin, et "Vabadus Nelson Mandelale!". Täpselt seda, mis kommunistliku partei häälekandja käskis.
See postkaartide saatmise algatus vist ikka ei olnud üleliiduline idee. Vähemalt osobistile näis üllatusena tulevat, et Eestis on igal laternapostil Reagani aadress ja kõik võivad talle oma muresid kurta. Lubas asja kontrollida. Tallinnast Pagari tänavalt vastati talle vist, et "kõik on õige, ole rahul", sest rohkem selleteemalisi jutuajamisi polnud.
Usbekkidega ei saanud ma enam aegade lõpuni läbi, kogu aeg oli mingit ütlemist. Et mahalöömata kontra ja kuidas küll maa selliseid kannab. Ma jälle omalt poolt proovisin pisikesi musti mehi sobival momendil trepi peal õlaga müksata.
Meil oli tegelik võim käes praporšikkudel,kuna nende kaudu liikus kõik elutähtis trään.Siis olid järgmisel real staršinaa ja seerud.Aga oli ka üks aga ,üks ülespumbatud vanemleitu.See ei hellitanud kedagi.Kui lollusi tegid,siis pikki kõrvu said.Tema sõna maksis tegelikult üle kõige.Kuigi praporeid ta austas,või lihtsalt puges neile,et üht teist kukuks.
kõik on võimalik,vaja ainult tahta
Minu väeosa osobist pesitses polgus-pataljoni ilmus ta kord kuus.Mind ta solgutas keskmisest rohkem tänu läänes elavatele sugulastele ja sellele et mul oli tellitud "Noorte Hääl","Pikker" ja"Aja Pulss" ,mis köik ilusti Tallinna Peapostkontoris panderolli pakiti ja mis enamasti ka pärale jöudsid.Nagu elav klassik Vanahalb kirjutas,ilmus meie tolle aja lehtedes sellist värki,mille avaldamist nöukogude ajakirjanduses ei suutnud uskuda ükski osobist ega politruk,lihtsödurist rääkimata.Kord tabas politruk mind värske "Pikri" juures itsitamas ja tahtis teada,et mida ma naeran.Aga katsuge ilma huumorisooneta nöukogude ohvitserile,kelle naljakogemus piirdus"Krokodiliga",tölkida lugu Padavere Pankratist,kes kaotas uue inimese kasvatamise eksperimendis inimliku palge täielikult ja rikastas ankeeti vastuste asemel pruunide triipudega,millest teadlased midagigi püüdsid välja lugeda.No tölkisin mis ma tölkisin,mees mind ei uskunud.Siis torkas ta näpu "Noorte Häälde" suvalisele artiklileja nöudis jälle tölget.Seal kirjutas,et Komsomol kui niisugune on oma aja ära elanud ja vajab kas täielikku reorganiseerimist vöi laialisaatmist.Politruk vaid korises vaikselt,konfiskeeris köik riigivastased materjalid ja kadus.Järgmine päev vöeti mind teenistusest maha viidi öösel saabunud osobisti juurde.Seal järgnesid väga rasked jutuajamised,tölketööd ja muu jama.Igatahes post mulle enam ei saabunud ja kui löpuks tuli,siis koos Looderingkonna osobistiga,kes alustas minuga pikka värbamismängu,mis on omaette pikk ja sant lugu.Muuseas,need osobistid olid leitnant ja vanemleitnant.Kui löpuks koju hakkasin minema,pörkasin nendega juhuslikult polgu staabis kokku.Üks oli major,teine polkovnik.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline