kas see on see spetznazi värk sõja algusest? sis tundub ju loogiline, sest need vennad saadeti sinna kindla ülesandega (kas mitte presidenti tapma....?? ei mäleta, ple uurinud nii täpselt) aga kui seal üksuse sees olex mingi porno toimunud, sis olex võinud ju kogu üritus uppi lennata...... seega sel korral andestatav sõduritele endile, mitte aga planeerijatele.
aga millla enne NL oma relvajõudude võitlejatest on hoolinud?
kedagi ei jäeta maha!
kedagi ei jäeta maha?!
Ehk on keegi huvitatud pisut värskemast informatsioonist. Ikkagi uuelt eksamilt, Kevadtormilt.
Seis on praktiliselt sama, nagu eelmistelgi aastatel. Kuid nihked paremusele on igatahes ilmsed.
1. Rühma- ja kompaniiülemate teadvusse on siis praeguseks ajamomendiks jõudnud (või sinna pataljoni tasemel surutud) arusaam oma haavatud võitlejatele abiandmise ja nende evakueerimise vajadusest. Eelkõige müts maha nende noorte ohvitseride ees, kes põhimõtteliselt püüdsid seda ideed ellu viia, kuid, noh, alati ei õnnestunud.
See on kah juba midagi, kui allüksuste juhtkondade tasemel asja aduma hakatakse.
2. Kui meditsiiniallüksusi (pataljoni med.rühm ja kompaniide med.grupid) hakatakse vähegi konkreetsemalt õppuse aktiivsesse tegevusse rakendama, tuleb eriti ilmekalt esile nende nn. erialaohvitseride ja -allohvitseride mannetus olla sõjaväeliseks ülemaks. Ja see on juba tingitud neile antud väljaõppest KV-s.
Kuid seda oligi ju vaja tõestada (ja seekord faktiliselt ja must-valgel), et viimaks ometi saada korrigeerida vastavaid väljaõppearusaamu.
3. Viimaks ometi saime selgeks tõsiasja, et miks need "haavatud" oma haavamiskohalt kohe mitte kuidagi kõrgemasse evakuatsioonietappi ei jõua. Vastus oli tegelikult imelihtne.
Kuna haavatule abiandmise protseduur ei ole kaitseväelase väljaõppes mitte selle lahutamatu igapäevase koostisosana, vaid seda võetakse täiesti eraldiseisvana, siis pole ajateenijas (kaitseliitlasest rääkimata) oma teenistuse jooksul kujunenud välja rutiinkohustust (nagu näiteks relvakontroll õppuse alguses ja lõpus jne.) aidata oma kaaslast. Ta ei tule lihtsalt selle peale ja, tegelikult, ega ei oska kah. Sinna need "haavatud" kadusidki.
Kui siin keegi eelnevalt rääkis sellest, et, näed, tehakse asja küll, ja et puhta vale asi, et ei oska, siis - andke andeks. Aga kui ikka välja ei tule ja lugu ei toimi, siis võib olla vaid üks alljärgnev põhjus: Kas ei tehta piisavalt palju, kas ei tehta õieti, kas ikka õpetatakse õigesti jne. Lühidalt. Tähtis pole see, palju ja kuidas tehaks, vaid see, et saadaks vajalik lõpptulemus. Ja see lõpptulemus peab olema selline, et need haavatud jõuaksid elusalt kuni pataljoni med.rühmani ja isegi sealt edasi. Me ei hakka ju väga kehvade või isegi olematute lasketulemuste korral end õigustama, et me ju teeme küll ja teeme palju jne. Kui ikka tulemust ei ole, siis on midagi mäda.
Eelpooltoodu illustreerimiseks toon ühe stseeni Tormi viimasest faasist.
Vahekohtunik määras haavatu. Samas viibis ka vastava rühma hindaja ning jälgis asjatoimetusi. Võitleja lahingupaariline ei pilgutanud silmagi ja jätkas karmil ilmel vastase tõrjumist. Haavatule pööras võitleja tähelepanu alles peale vahekohtuniku mitmekordset vastavat märkust. Noh, nii. Ja siis see algas. Kõigepealt ei suutnud see võitleja leida ei oma ega "haavatu" juurest sidumispakendit. Seejärel ei osanud ta seda pakendit isegi mitte lahti teha. Noh, sidumisest polnud tarvis isegi mitte rääkida. Seda lihtsalt ei olnud. Ja lõpuks, kui kogu side oli sassi aetud ja südametäiega põõsasse visatud, siis sai kuulda ka võitleja isiklikku seisukohta. "Nah..i, ega ma mingi meedik ei ole!" (just-kui oleks oma kaaslasele esmaabi andmine vaid meediku ülesanne).
Tehke ise omad järeldused! Kas keegi teist tahaks olla selle mehe lahingupaariline? Ning see võitleja polnud hoopiski mitte mingi erand.
Eelpooltoodu oli lihtsalt üks väike näide paljudest, mis toimusid selle Tormi ajal.
Veel mõned kuivad faktid, kui see muidugi jälle kellegi eneseväärikust ei riiva. Kahe esimese faasi jooksul allüksustes tekitatud üle 150-st haavatust jõudis pataljoni med.rühma 15. S.t. 10%
Põhjuseid selleks oli erinevaid. Alates muidugi planeerimisvigadest, kuid peamiseks osutus siiski võitlejafaktor, mida iseloomustas viimatikirjeldatud "lahingustseen".
Toon selle väikse monoloogi ära lihtsalt selleks, et informeerida ka foorumiüldsust teemakohastest arengutest EKV-s.
Tunnistan, et olen õppust võtnud, ja edaspidi siin foorumis enam end mingitest tatipritsijatest ja ilkujatest provotseerida ei lase ning seega ka sellele teemale enam mingeid lisakommentaare juurde panema ei hakka.
Seis on praktiliselt sama, nagu eelmistelgi aastatel. Kuid nihked paremusele on igatahes ilmsed.
1. Rühma- ja kompaniiülemate teadvusse on siis praeguseks ajamomendiks jõudnud (või sinna pataljoni tasemel surutud) arusaam oma haavatud võitlejatele abiandmise ja nende evakueerimise vajadusest. Eelkõige müts maha nende noorte ohvitseride ees, kes põhimõtteliselt püüdsid seda ideed ellu viia, kuid, noh, alati ei õnnestunud.
See on kah juba midagi, kui allüksuste juhtkondade tasemel asja aduma hakatakse.
2. Kui meditsiiniallüksusi (pataljoni med.rühm ja kompaniide med.grupid) hakatakse vähegi konkreetsemalt õppuse aktiivsesse tegevusse rakendama, tuleb eriti ilmekalt esile nende nn. erialaohvitseride ja -allohvitseride mannetus olla sõjaväeliseks ülemaks. Ja see on juba tingitud neile antud väljaõppest KV-s.
Kuid seda oligi ju vaja tõestada (ja seekord faktiliselt ja must-valgel), et viimaks ometi saada korrigeerida vastavaid väljaõppearusaamu.
3. Viimaks ometi saime selgeks tõsiasja, et miks need "haavatud" oma haavamiskohalt kohe mitte kuidagi kõrgemasse evakuatsioonietappi ei jõua. Vastus oli tegelikult imelihtne.
Kuna haavatule abiandmise protseduur ei ole kaitseväelase väljaõppes mitte selle lahutamatu igapäevase koostisosana, vaid seda võetakse täiesti eraldiseisvana, siis pole ajateenijas (kaitseliitlasest rääkimata) oma teenistuse jooksul kujunenud välja rutiinkohustust (nagu näiteks relvakontroll õppuse alguses ja lõpus jne.) aidata oma kaaslast. Ta ei tule lihtsalt selle peale ja, tegelikult, ega ei oska kah. Sinna need "haavatud" kadusidki.
Kui siin keegi eelnevalt rääkis sellest, et, näed, tehakse asja küll, ja et puhta vale asi, et ei oska, siis - andke andeks. Aga kui ikka välja ei tule ja lugu ei toimi, siis võib olla vaid üks alljärgnev põhjus: Kas ei tehta piisavalt palju, kas ei tehta õieti, kas ikka õpetatakse õigesti jne. Lühidalt. Tähtis pole see, palju ja kuidas tehaks, vaid see, et saadaks vajalik lõpptulemus. Ja see lõpptulemus peab olema selline, et need haavatud jõuaksid elusalt kuni pataljoni med.rühmani ja isegi sealt edasi. Me ei hakka ju väga kehvade või isegi olematute lasketulemuste korral end õigustama, et me ju teeme küll ja teeme palju jne. Kui ikka tulemust ei ole, siis on midagi mäda.
Eelpooltoodu illustreerimiseks toon ühe stseeni Tormi viimasest faasist.
Vahekohtunik määras haavatu. Samas viibis ka vastava rühma hindaja ning jälgis asjatoimetusi. Võitleja lahingupaariline ei pilgutanud silmagi ja jätkas karmil ilmel vastase tõrjumist. Haavatule pööras võitleja tähelepanu alles peale vahekohtuniku mitmekordset vastavat märkust. Noh, nii. Ja siis see algas. Kõigepealt ei suutnud see võitleja leida ei oma ega "haavatu" juurest sidumispakendit. Seejärel ei osanud ta seda pakendit isegi mitte lahti teha. Noh, sidumisest polnud tarvis isegi mitte rääkida. Seda lihtsalt ei olnud. Ja lõpuks, kui kogu side oli sassi aetud ja südametäiega põõsasse visatud, siis sai kuulda ka võitleja isiklikku seisukohta. "Nah..i, ega ma mingi meedik ei ole!" (just-kui oleks oma kaaslasele esmaabi andmine vaid meediku ülesanne).
Tehke ise omad järeldused! Kas keegi teist tahaks olla selle mehe lahingupaariline? Ning see võitleja polnud hoopiski mitte mingi erand.
Eelpooltoodu oli lihtsalt üks väike näide paljudest, mis toimusid selle Tormi ajal.
Veel mõned kuivad faktid, kui see muidugi jälle kellegi eneseväärikust ei riiva. Kahe esimese faasi jooksul allüksustes tekitatud üle 150-st haavatust jõudis pataljoni med.rühma 15. S.t. 10%
Põhjuseid selleks oli erinevaid. Alates muidugi planeerimisvigadest, kuid peamiseks osutus siiski võitlejafaktor, mida iseloomustas viimatikirjeldatud "lahingustseen".
Toon selle väikse monoloogi ära lihtsalt selleks, et informeerida ka foorumiüldsust teemakohastest arengutest EKV-s.
Tunnistan, et olen õppust võtnud, ja edaspidi siin foorumis enam end mingitest tatipritsijatest ja ilkujatest provotseerida ei lase ning seega ka sellele teemale enam mingeid lisakommentaare juurde panema ei hakka.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Haavatute evakueerimise asi on kindlasti kriitiline teema, kuigi ma ei usu, et see oleks nüüd ainus kriitiline küsimus logistikast, mis meil lonkab.
Väike torge siinkohal, et ei tea, kas näiteks surnutega suudetaks midagi peale hakata? Ja kes peaks nendega tegelema?
Pakuks meditsiiniküsimusele paari lahendust:
1) MedVÕK võiks toota algatuseks konkreetse juhendi "Meditsiiniteenistus jalaväekompaniis", kus oleksid kirjas iga üksikvõitleja ja ülema, aga samuti medistiinipersonali ülesanded medistiiniteenistuse ja evakuatsiooni tagamisel.
2) Meedikutelt tuleks hakata nõudma esmaauastmete (n-srs/n-vbl/n-ltn) omistamiseks üldist erialaallohvitseri/ohvitseri baasettevalmistust. See teeks neist väeosas ka militaarsemad ja autoriteetsemad isikud. Samuti saaksid nad ise rohkem aru, mis tegelikkuses maastikul toimub ja oskaksid oma asja pedagoogiliselt suunata.
Täna elab 75% KV med-personalist nagu omas maailmas, olles valmis vaid vastuvõtul halavale ajateenijale rohtusid ja vabastusi välja kirjutama ning allüksuste juhtkonnale/kaadrile näpuga näitama nagu meditsiini asi oleks tegeleda allüksuste distsipliini- ja teenistuskorraldusega (või nagu nad omaksid selle kohta mingitki ettevalmistust).
Väga vähe on väeosade medistiinis neid, kes ise huvituvad meditsiiniteenistusest lahingutingimustes ja teevad kõik enda vastavaks täiendharimiseks. Kellele meeldib õppustel midagi orgunnida ja kes ise huvituvad väljaõppe- ja juhtimismetoodikast/pedagoogikast. Selliseid olen kohanud mingi ühe käe sõrmedel. Enamik peab end aga piisavalt "targaks" või siis leiab, et pole nende asi ise mõelda.
Väike torge siinkohal, et ei tea, kas näiteks surnutega suudetaks midagi peale hakata? Ja kes peaks nendega tegelema?
Pakuks meditsiiniküsimusele paari lahendust:
1) MedVÕK võiks toota algatuseks konkreetse juhendi "Meditsiiniteenistus jalaväekompaniis", kus oleksid kirjas iga üksikvõitleja ja ülema, aga samuti medistiinipersonali ülesanded medistiiniteenistuse ja evakuatsiooni tagamisel.
2) Meedikutelt tuleks hakata nõudma esmaauastmete (n-srs/n-vbl/n-ltn) omistamiseks üldist erialaallohvitseri/ohvitseri baasettevalmistust. See teeks neist väeosas ka militaarsemad ja autoriteetsemad isikud. Samuti saaksid nad ise rohkem aru, mis tegelikkuses maastikul toimub ja oskaksid oma asja pedagoogiliselt suunata.
Täna elab 75% KV med-personalist nagu omas maailmas, olles valmis vaid vastuvõtul halavale ajateenijale rohtusid ja vabastusi välja kirjutama ning allüksuste juhtkonnale/kaadrile näpuga näitama nagu meditsiini asi oleks tegeleda allüksuste distsipliini- ja teenistuskorraldusega (või nagu nad omaksid selle kohta mingitki ettevalmistust).
Väga vähe on väeosade medistiinis neid, kes ise huvituvad meditsiiniteenistusest lahingutingimustes ja teevad kõik enda vastavaks täiendharimiseks. Kellele meeldib õppustel midagi orgunnida ja kes ise huvituvad väljaõppe- ja juhtimismetoodikast/pedagoogikast. Selliseid olen kohanud mingi ühe käe sõrmedel. Enamik peab end aga piisavalt "targaks" või siis leiab, et pole nende asi ise mõelda.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Madis Reivik ja 1 külaline