www.militaar.net

Surmamõistetute kambrite kohta ma tean lähemalt nii:

EW ajal oli selleks kambriks, kus enamus surmamõistetud roimareid ja kommuniste oma viimset tunnikest ootasid, viienda koridori peal asunud kong nr. 39a. Ajaleht Tallinna Post 10.08.1930 on tsiteerinud selle ruumi seinale surmamõistetute poolt jäetud read:

"Kusagil õitsevad toomingad ja lõhnavad noored kased. On kevade ja männid kohisevad. Aga see kõik pole enam mulle, sest ma pean surema. Ometi ei pure mind ükski haigus. Miks lõppeb see kõik nii painajalikult? Miks?"

"Oh püüa ennast, põhjatuul,
mu armsa juurde kanda,
tal' ütle, et mind püssikuul
viis täna rahuranda"

(Hukkamised toimusid siis mahalaskmise teel kusagil metsas või Kaitseväe lasketiirus).

Esimesel Nõukogude aastal 1940-1941 hoiti surmamõistetuid Patarei EW-aegses neljakorruselises juurdeehituses ( nn. üksikkambrite korpuses) neljandal korrusel. Juunis 1941 olid seal üksikkongid rahvast täis tuubitud, kutsuti neid mehi "habemekasvatajateks", sest nende eest enam ei hoolitsetud, ning surmamõistetute kambreid "kuldvõtmega kambriteks", kuna ustel olid lisalukud. Üks kinnipeetav on meenutanud, et kord viidi üheainsa ööga terve korrusetäis mehi sealt minema, mahalaskmisele, ja rohkem ei teata nendest midagi. Võimalik, et nad viidi Scheeli krundile ja peale hukkamist maeti sinna..

Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 olid alguses esimestel kuudel surmamõistetud teistega koos suurtes ühiskambrites ning öösel hõigati nimepidi välja. Läksid "taevatappi", nagu siis öeldi, metsa mahalaskmisele. Hiljem hakati surmaotsuse saanud kinnipeetavaid jälle hoidma üksikkambrite korpuses, aga kõikidel korrustel. See traditsioon jätkus teise Nõukogude okupatsiooni ajal- 1940. teisel poolel oli palju metsavendi ning vabadusvõitlejaid, kes said kõrgeima karistusmäära, ning nende jaoks olid jälle reserveeritud osad kambrid samas korpuses erinevatel korrustel, kus Saksa ajalgi. Hiljem, kui metsavendlust ja suuremat vabadusvõitlust enam ei olnud, ja surmamõistetute arv vähenes, olid nad üksikkambrite korpuse ülemistel korrustel. Patarei kohalik mahalaskmisruum oli kasutuses kuni ca aastani 1968, kui mu mälu ei peta, peale seda viidi surmamõistetud siit ära Leningradi ning hukatud seal. Erandlikult toimus Tallinnas Patareis veel üks ja viimane hukkamine 11.09.1991, kui seal lasti maha 25- aastane kriminaal Rein Oruste. Peale seda muudeti kõik surmaotsused, isegi kui neid veel sümboolselt mõisteti, ära eluaegseteks vanglakaristuseks.

Kamber nr. 100 aga ei asu üksikkambrite korpuses, see on suurem ruum Patarei vanas mereäärses osas. Eksvang Andres Sarapuu on vast paar aastat tagasi ilmunud raamatus "Purelevad koerad" väitnud, et kuigi 1990. aastatel olid teised kambrid rahvast täis, siis kamber 100 oli tühi, suletud ja õudsevõitu mainega. Isegi politseikoertel tõusnud selle uksest möödudes karvad turri ning nad hakanud urisema.

Olen nüüd viimastel aastatel käinud seal muuseumiosas vaatamas näitust "Kommunism on vangla" mõned head korrad ja kamber 100 on olnud alati suletud. Aga see ei ole seal ainuke suletud ruum, neid on veel. Mahalaskmisruum oli nt 2021 suletud, eelmisel suvel uuesti avatud. Hetkel ma ei ole Eestis ja ei tea, kas sinna ligi pääseb. Vist renoveerivad juba?

Uurisin ka oma vanu pilte mis seal tehtud ja võibolla isegi sattusin sealt mööda käima. Ühel fotol on näha kambrit 84. Ega siis 100 enam kaugel pole.

Asjata otsid, sellel uksel ei ole numbrit. Aga naaberkambrite numbreid järjest lugedes leiab üles. Ning õues akna all on 100 suurelt.

Hallitust oletasin ma sellepärast, et kui Patarei üksvahe osaliselt uudistajatele ja ekskursioonidele avati, siis "Side" osasse (kolmekorruseline 1930. aastate juurdeehitus sisehoovis) ei lubatud kedagi koridoridesse ja kambritesse kondama minna just selle põhjendusega (kuid kes seda ütles, ma ei mäleta kahjuks), et seal olevat inimkopsudele mingi eriti kahjulik hallitus, millega küllastunud õhku ei tohi ka lühiajaliselt sisse hingata. Võib-olla aeti mingit jama siis, ei tea.

parkija kirjutas: ↑19 Juun, 2023 8:56 Arvan et aasta võis olla vast 1997 kui ma töö tõttu seal vanglas käisin , tehti väike ekskursioon ka ühes osakonnas , justkui on meeles ,et kamber numbriga 100 oli surmamõistetute kamber ning surmanuhtlused viidi täide tollases Leningradis , kamber oli aga tühi vaatamata ruumi puudusele , selles kambris olevat kinnipeetud peast segi keeranud .

Seda ütlesid teile vanglaametnikud ise? Midagi eriskummalist pidi seal siis olema, mitte lihtsalt a la sanitaarremont tegemata.

Ma ei tea hallitusest ega ehitusest midagi ja loodan, et akf-id parandavad mind, kui ma eksima peaksin, aga kas selliste kohtade puhul, kus pole soovitav konnata, võib üks põhjus olla ka mingites eriti ebaõnnestunult valitud või kasutatud viimistlusmaterjalides? Lähte kooli põranda EPO-ga oli kümmekond aastat tagasi selline mure.

Nii need legendid sünnivad...

Numbritest. Vangla aeg oli ~85 aastat, selle aja jooksul on igatsugu nummerdust muudetud, tihti ka täiesti vastupidiseks (nt 1. korpus muudeti nr 2-ks ja senine nr 2 muudeti nr 1-ks). Ja senimaani on säilinud osade kambrite/ruumide topeltnummerdamine. Seega, numbrite puhul tuleb alati täpsustada, mis aja ja mis hoonega tegu. Nt:

parkija kirjutas: ↑19 Juun, 2023 8:56 Arvan et aasta võis olla vast 1997 kui ma töö tõttu seal vanglas käisin , tehti väike ekskursioon ka ühes osakonnas , justkui on meeles ,et kamber numbriga 100 oli surmamõistetute kamber ning surmanuhtlused viidi täide tollases Leningradis , kamber oli aga tühi vaatamata ruumi puudusele , selles kambris olevat kinnipeetud peast segi keeranud .

jutt käib nn Leningradi osakonnast ehk maakeeli üksikkambrihoonest. Aga seal on üldse kambrid numbritega 107...142.

Legendaarne nr 100 asub kõige vanemas korpuses (goržihoones):

Siki kirjutas: ↑11 Juun, 2023 0:21 Mul tekkis küsimus Patarei selle ruumi kohta, mis vangla-aegadel kandis numbrit 100. See endine vanglakamber on olnud juba aastakümneid suletud. Juba 1990. aastate alguses, kui kõik teised kambrid olid kinnipeetavaid enam-vähem täis, olnud kamber nr. 100 alaliselt tühi ja uks lausa kinnikeevitatud

Rahvasuus levivad legendid mingitest paranormaalsetest põhjustest- et seal kummitab ning kinnipeetavad sooritanud kambris nr. 100 suitsiide suhteliselt sagedamini kui teistes vangla ruumides. Aga mis see tegelik põhjus olla võiks, keegi teab? Kas seal äkki vohab hallitusseen vms, mis on tervisele kahjulik?

Lühidalt öeldes, ruum nr 100 pole üldsegi tühi, vaid seal asuvad fotograafiaruumid. Täiesti vabalt muuseumi lahtiolekuajal ligipääsetavad, mingit salapära seal pole. Võimalik, et ammu oligi vangikamber, sealt ka see nr 100 päritolu. Aga see pidi väga ammu olema, sees pole praegu mingeid jälgi kambrist.

Tõenäoliselt käib jutt kõrvalruumist nr 99. Ka see pole olnud tühi, vaid oli vägagi täis - mitte küll inimesi, vaid asju. Seal oli nimelt kinnipeetavate isiklike asjade ladu.

Seal on kunagi olnud kamber, aga siis on võetud kõrvalolevate tapi-, läbiotsimis-, vangiarvestusruumide jms osaks. Uks pole mitte keevitatud kinni, vaid sellest on üks riiv võetud väljast ja paigaldatud sissepoole. Toiduluugile on tõesti keevitatud külge lullad, mis takistavad luugi avamist. Seinasilma kambripoolne osa on müüritud täis. Uks käib tänapäevani kenasti vajadusel lahti, midagi kinnikeevitatud pole, aga suletav on see seestpoolt. Hiljem ehitati ukse ette veel kraamiriiulid, nii et ilmselt avati seda väga harva edaspidi üldse.

Nii et mitte midagi müstilist. Tõsi, muuseumi ekspositsiooni see ruum ei kuulu, sinna ringijalutades ei saa. Sel aastal vist üldse ei avata muuseumi, muidu oleks pidanud juba 1. maist olema lahti.

Näide, kuidas soome "ghostbusters" üritavad legendaarse nr 100 "mõistatust" murda:
https://www.youtube.com/watch?v=5MHpzLB_4Ec&t=10s
Räägitakse nr 100-st, aga toimetatakse nr 99 ukse taga ja vahepeal ka nr 101 ukse taga...isegi otsitava ruumi asukohta pole endale suudetud teha selgeks...

Ma korra pidin juhatama seal ühte vene "selgeltnägijate" punti. Vanem naine oli üsna rahulik, aga noorem oli aga päris häda, see nägi vaime igal pool, ka Linnateatri suvelavastuse poolt jäetud kangatüki tuuletõmbuses liikumises...küsisid siis minu käest, kus on kõige kurjemad asjad siin toimunud. Imestasin, et selgeltnägijad peaks seda ju ise "nägema", mitte minusuguse "mitte-avanenu" käest küsima...

Ega nad ikka ehitise ajaloost, ruumide asetusest, toimunud sündmustest jaganud ööd ega mütsi. Näitasin siis neile kahte teadaolevat hukkamiskambrit. Ja siis küsisin nr 87 kohta, mida nad seal tunnevad. Pärast pooletunnist seanssi (mina juures ei viibinud, pidi segama) sain vastuse, et seal on hirmsaid asju juhtunud, et keegi olevat sinna sisse läinud ja polevat elusana tulnud enam välja. Et kas nende "nähtu" olevat õige?

Iseenesest ju loogiline, et umbes 85 vangla-aasta jooksul keegi sealt surnuna toodi välja...aga ilmselt põhines ettevaatlik arvamus lihtsalt loogika ja psühholoogia tundmisel...

Nii et kui keegi tahab endale veel lasta lintnuudleid kõrvadele riputada, siis valik on suur:
https://www.youtube.com/watch?v=EO9X-dG8M-o (tuntud "ajakirjaniku" Virkko Lepassalu juhtimisel)
https://www.youtube.com/watch?v=CASVM7s8zxo (lugege kommentaare ka - üsna kurb lugemisvara tegelikult)

ja igatsugu hapukapsa, mannapudru ja kartulisalati segusid on netist saada küllaga...

Castellum kirjutas: ↑03 Juul, 2023 12:46 Nii need legendid sünnivad...

Tänud! Väga nauditav lugemine ja ammendav selgitus.

Värske artikkel Patarei mineviku ja tuleviku kohta:

https://novaator.err.ee/1609058000/ajal ... mberehitus

Siki kirjutas: ↑12 Aug, 2023 8:59 Värske artikkel Patarei mineviku ja tuleviku kohta:

https://novaator.err.ee/1609058000/ajal ... mberehitus

Tuleviku kohta ei oska midagi ütelda. Minevik selles artiklis on üldiselt jura.

Mida tahta tütarlapsest-ajakirjaniku(praktikandist?), kes lõpetas keskkooli alles 2020? Et ta teeks põhjaliku uurimuse? Ta on lihtsalt projektijuhi jutu diktofonisse võtnud ja sealt mingid killud noppinud välja, ilma et oleks saanud aru tervikust. Iga lause on mingi veaga, terve tekst seega puder ja kapsad.

Üks asi tahaks küll õiendamist, see esineb mitte ainult sellistes tibiartiklites, vaid kordub tihti käsitlusest käsitlusse - "1856 kaotas Venemaa Krimmi sõja ja mõisteti, et Merekindlus oli aegunud. Kindlusest tehti kasarmu. Kahurid viidi ära ja laskeavad ehitati ümber suurteks akendeks."

Õige on ainult see, et Venemaa kaotas 1856 Krimmi sõja. Muu sellisel kujul on jura.

Mingi aegumisest on mõttetu rääkida, kui umbes 1880-te ja 1890-te vahetuseni ehitati selliseid kindlustisi paljuski samal viisil? Alles siis tõid (raud)betoon ja uued lõhkeained ehitusliku pöörde.

Asi hakkas pärast Krimmi sõda, eriti aga alates 1862 pihta Miljutini reformidega, kui reformiti tervikuna kogu Vene sõjaväemajandust:
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%92%D0 ... 0%D0%B0_II
1863 viidi Tallinna Kalaranna fordist ära suurtükid, väidetavalt Väinalinna, sest seal kindlustuti Poola ülestõusu laienemise vastu. Vene suurtükivarustust iseloomustab asjaolu, et fordi põhiosas (kiviehitistes) oli umbes 250 suurtükikohta, aga Krimmi sõja kõige tipmises osas oli seal ainult umbes 100 suurtükki. Tuleb tuttav ette?

Ja siis jaanuaris 1864 saatis Aleksander II Tallinna kindluse laiali (kas võiks kasutada terminit 'lahkformeeris'?). Nüüd sai kindlusvööndis hakata rajama kiviehitisi - nt fordi maneež, kaugemal Stuarti reduudi kõrvale Tallinna Gaasijaam jms (maarindel ehitati juba varem, isegi 1856. aastal). Suurtükilaskevade ümberraiumist akendeks loetakse alates 1869, eks seegi oli paari-mitmeaastane ehitustegevus ikkagi. Nüüd 1860-te ja 1870-te vahetusest alates olid fordi põhiehitised juba harilikud kasarmud.

Võimalik, et ajakirjanik luges Vikipeediast Kalaranna fordi kohta ja sai sealt andmeid.
Tsiteeritud lõik oli tal ajaliselt paigutatud 1856.a kuni järgmise lõiguni, mis algas 1920.a ja sellel perioodil need tegevused ka toimusid, või mitte?

Kui Vikipeedia artikkel on ebatäpne, siis ehk leiate pool tundi ja kohendate seda?

croman40 kirjutas: ↑27 Aug, 2023 11:52 Võimalik, et ajakirjanik luges Vikipeediast Kalaranna fordi kohta ja sai sealt andmeid.
Tsiteeritud lõik oli tal ajaliselt paigutatud 1856.a kuni järgmise lõiguni, mis algas 1920.a ja sellel perioodil need tegevused ka toimusid, või mitte?

Kui Vikipeedia artikkel on ebatäpne, siis ehk leiate pool tundi ja kohendate seda?

Võimalik, et Vikipeediat ka. Aga osa asju, mida ta on kirjutanud, ei ole Vikipeedias, neid on ta mujalt võtnud - ilmselt Sõõrumaa projektijuhi käest, sest vaevalt on selline ajakirjanik Gustavsoni raamatut lugenud.

Eelmine lõik on esitatud ajaraamidega. Jutuks olnud lõik enam pole, nii et seda võiks ikka 1856. aastat puudutatuna lugeda.

Vikipeedia artikli kohendamine on hea mõte. Aga antud juhul on selline asi, et tegu on n-ö suure huvi objektiga ja kohendajaid on palju. Kui kellelgi on mingit teavet, mida seal seni veel pole, on kõik lahkesti oodatud artiklit täiendama.

Seal tegutsenud Keskvangla kohta on eraldi artikkel:
https://et.wikipedia.org/wiki/Keskvangla
Info olemasolul on kõik lahkesti oodatud artiklit täiendama.

Akf! Castellum, mul tekkis nüüd kaks küsimust Keskvangla ruumide kohta. Oleksin tänulik, kui asjatundjana vastata saaksite. Esimene küsimus: milliste uksenumbritega kambrid olid vana merepoolse osa kolmandal korrusel ning kas seal oli ka haigla alla kuuluvaid ruume?

Castellum kirjutas: ↑03 Juul, 2023 12:46 jutt käib nn Leningradi osakonnast ehk maakeeli üksikkambrihoonest. Aga seal on üldse kambrid numbritega 107...142

Teine küsimus: kus asus vangimaja morg ehk surnukuur? See pidi minu arvates suurem ruum olema, 1940. aastatel oli suremus kohati kaunis kõrge.. Jaan Kross on ilukirjanduses vihjanud, et see asus kusagil nn Leningradi osakonna läheduses.

Siki kirjutas: ↑28 Aug, 2023 21:04Esimene küsimus: milliste uksenumbritega kambrid olid vana merepoolse osa kolmandal korrusel ning kas seal oli ka haigla alla kuuluvaid ruume?

Praegu ei leia oma skeemi üles. Vastan puusalt:
vasakult paremale (linna poolt Lennusadama poole) - 90-sed, 60-sed, 50-sed, kõige parempoolsemas olid minu meelest adminruumid, raamatukogu jms.

Numbrid ei olnud loogilises järjestuses, võib olla igatsugu erandeid - nt 91, 91A, 91B - aga kõikidel kümnenditel ei olnud selliseid kordajaid - ühesõnaga , kõiki praegu merefassaadil puudu olevaid numbreid ei tuleta loogiliselt välja.

60-ste osakond oli tuberkuloosiosakond. Aga need olid mingid kerged vormid (meditsiinis olen võhik), see ei olnud päris haigla. Aga jah, seal osakonnas olid ainult tuubikud.

Jutt vangla-aja lõpupoolest (1980-test umbes). Ei pruugi kehtida varasema aegade kohta.

Siki kirjutas: ↑28 Aug, 2023 21:04Teine küsimus: kus asus vangimaja morg ehk surnukuur? See pidi minu arvates suurem ruum olema, 1940. aastatel oli suremus kohati kaunis kõrge.. Jaan Kross on ilukirjanduses vihjanud, et see asus kusagil nn Leningradi osakonna läheduses.

1933. a projektis on morg goržihoone I krs vasakus (linnapoolses) õlas (üks tordiviilu kujuline kasematt). Selles mõttes klapib Krossi väitega.

Aga siis ei viidud vanglas veel surmanuhtlusi täide.

Ma ise arvan praegu, et morg võis muutuda, sest 1935. a hukkamiskambrist jäi see ruum diametraalselt vastassuunda. Samas, kui arvestada, et nt 1935 nuheldi surmaga praegu teadaolevalt ainult 4 korda, siis pole väga palju, et kannatada totakas logistika ära. Aga nt esimene hukatu 20. august 1935 - hukkamiskamber ühes vangla otsas, morg teises. Temale ei tulnud omaksed järgi (oli pärit Järvamaalt), tema laip läks Tartu Ülikoolile. Aga sealt morgist tänavale vedada oli jälle logistiline peavalu...seega arvan praegu, et morg on olnud mitmes kohas.

Viimaste hukkamiste (1970 ja 1991) mahalaskmiskambri logistika oli loogiline - mahalaskmiskamber, kohe kõrval garaaž (värav asub põhihoonetest väljaspool). Kohe autosse ja kalmistu poole teele, mingit morgi polnud vaja...Tallinnas toimunud mahalaskmised ja matmised on aktides fikseeritud kellaajaliselt.

1940-tel suremus arvatavasti polnud eriti kõrgem (ülerahvastatus kindlasti muidugi mõjutas). Vanglas ei toimunud massihukkamisi, seega oli morgi maja eeskätt harilike surnute või hukatud kriminaalkurjategijate jaoks. Kõik arvestused põhinevad üksiknäidetest tuletamisel, üldarvud puuduvad.

Tänan, huvitav info! Mis suremust puudutab, siis vähemalt 1944 suvel olnud seal mingi epideemia (tüüfus?) ja vist ikka hulgaliselt vange olevat selle ohvriks langenud. Jaan Krossi väitel olnud siis surnukuuri lõhnad isegi nn Leningradi merepoolses küljes tunda olnud, ehkki morg asunud teisel pool, ümber nurga.. Ning alates 1944 sügisest, kui seal surmamõistetuid hukati, siis mõnel ööl lasti maha järjest mitu inimest ja kusagile nad seal hoiule pandi.. Poliitvang Artur Veisserik on raamatus "Ma armastasin Eestit" kirjutanud, et ta nägi oma silmaga Leningradi osakonna juurest aknast ühel talvepäeval surnukehade laadimist reele, tema hinnangul oli neid umbes 15 ja hobune viis kattega hoolikalt kaetud koorma sealt ära. Veisserik mõistagi ei teadnud, mitme päeva surnud ja hukatud need olid, aga ta pakkus, et see koorem võidi viia Kalamaja kalmistule ning surnud sinna nimetusse ühishauda matta. Seda, et seal vahetult sõjajärgsetel aastatel surnuid hobusega transporditi, on meenutanud veel paar poliitvangi. Kaugele vast tõesti ei viidud siis.

Jah, see legendaarne tüüfusepuhang suvel 1944, mille ühe tulemusena poodi 17. juulil 1944 Alumisel õuel üles neli meest, keda süüdistati "tüüfuse levitamises":
https://dea.digar.ee/?a=d&d=eestisona19440720.2.15
See on ainus teadaolev avalik hukkamine Keskvangla ajaloos.

Veisserikul on huvitavad mälestused, aga ikkagi peab nendega olema ettevaatlik.

Ühes asjas eksib ta kindlasti. Kui ta arvab, et surnukehad viidi Kalamaja kalmistule, sest see olevat mahajäetud, siis pole see õige. Kalamajja maeti veel 1950-te II poolel, ehkki kalmistule matmise lõpetamist kavandati küll juba 1930-te lõpul (küll mitte kalmistu hävitamist). Seega kahtlen, kas tegutsevale (ehkki vähemaetavale) kalmistule ikka kaevati 15 mehe ühishaud - kant on tiheda asutuse ja elava liiklusega.

Pigem juba uskuda teist legendi, et Keskvanglast viidi surnukehi Tallinna Elektrijaama tuhapuistanguisse. See oli vähemalt tollal avalikkusele suletud koht ja pole ka hobukoormana kaugele viia.

Samas, uusehitiste puhul tuhapuistealal (Linnahall, aga praegu ehitatavast nt Merko hotell) pole teadaolevalt inimjäänuseid tulnud välja.

Castellum kirjutas: ↑30 Aug, 2023 10:27 Seega kahtlen, kas tegutsevale (ehkki vähemaetavale) kalmistule ikka kaevati 15 mehe ühishaud - kant on tiheda asutuse ja elava liiklusega.

Jah, seda küll

Castellum kirjutas: ↑30 Aug, 2023 10:27 Pigem juba uskuda teist legendi, et Keskvanglast viidi surnukehi Tallinna Elektrijaama tuhapuistanguisse. See oli vähemalt tollal avalikkusele suletud koht ja pole ka hobukoormana kaugele viia.

Huvi pärast küsin, kas peale kunagise poliitvangi Oskar Surva on veel keegi seda maininud?

Castellum kirjutas: ↑30 Aug, 2023 10:27 poodi 17. juulil 1944 Alumisel õuel üles neli meest

Praegu kasvab umbes sama koha peal kaks kuuske, varem oli neid vist kolm ( või isegi 4?). Huvitav, kas umbes kümmekond aastat tagasi giidi poolt räägitu vastab tõele, et need kuused istutati poodud vangide mälestuseks.. See pidi siis Nõukogude ajal olema ja muud seletust nagu ei leia ka, miks istutada puud vanglahoovi, kus varem isegi võilill oli haruldane nähtus olnud.