www.militaar.net

afgaani sattumisest veel reamehe loogika järgi, lihtsustatult. kontingendi suurus oli ca 100 000 meest, teenistuse aeg oli 2 aastat, seega iga poole aasta tagant toimus veerandi kontingendi roteerumine, ja seda teha mingi vabatahtlikuse alusel või suvaliste käepäraste üksuste väljavahetamisega ei saanud kuidagi toimida. see rotatsioon oli kõik kuskil moskva peastaabi osakonnas täpselt ette planeeritud, palju mehi vaja, mis õppeväeosades neid ette valmistada ja kelleks, keda valmistati kolm kuud ette( nt frantzus), mõned erialad pool aastat enne kui sinna saadeti, koostati plaanid sõjakomissariaatidele et kui palju mingi spetsiifilise oskuse või oskuseta nekruteid selleks sihtotstarbeks välja valida, kindlasti varuga sest kadu oli mingi 20 prossa(tulistasin puusalt aga oma kogemustest), igasugused haigused jms hädad mis selgusid alles väljaõppe käigus ja edasi mehi ei saadetud, jäid kas õppeväeossa püsiasukaks või saadeti krt teab kuhu, mõni isegi koju. nekrutitel oli see märk juba küljes enne kui mundrid selga said, aga nad ise veel ei teadnud seda. meiegi väeossa tulijatega oli kohe selge kes kuhu ja kui mälu ei peta siis selleks oli märge paberites komando K-20A( kui keegi täpsemalt mäletab siis palun parandada, see komando värk tuli mulle just meelde kirjutamise käigus, võin numbriga eksida ), need olid ainult väljaõppeks ja edasi saatmiseks jõe taha, teine punt mis kohale tilkus oli kohaliku koosseisu täienduseks. kohe algusest eraldi kasvatusmeetodid, eraldi elamine jne, ei mingit kohavahetust! selle kahe aasta jooksul ei saadetud püsikoosseisust mitte ühtegi minema sinna poole sest selleks ei olnud pealikul mingit õigust ega voli, kuigi tahtjaid oli piisavalt ) ja nende puntide vahe oli ka silmnähtav, õpperoodus 100 prossa kristlased, enamusel keskeri haridus; kohalike täiendus 2/3 usbekid ja ülejäänud muud suure kodumaa vähemusrahvuseid, slaavlasi oli ehk 10-15 prossa. pealik oleks hea meelega need tumedamad saatnud kuhu iganes, peaasi et siit minema aga tutkit. sellepärast ta õpperoodust üritas varastada valgeid inimesi omale paigalisteks nii palju kui võimalik et mingigi tsivilisatsioon väeosas kestaks, asi kiskus muidu sinna 13. sajandisse teenistujate mõttemaailma poolelt. aga ei olnud võimalik neid kontingente omavahel vahetada. aga selle vabatahtlikuse kohta arvan et seda võis olla sellisel juhul kui vajati mingeid väga spetsiifilisi spetsialiste force majore korras juurde erandjuhul, sest sõjaväes käib asi ikka käsukorras, muidu see poleks sõjavägi. meil siin foorumis elukutselisi ohvitsere, endisi ja praeguseid, palun parandada kui reamees frantzus oma loogikaga väga puusse pani, . tunnen paljusid kes seal käinud, mingist vabatahtlikusest pole keegi sõnakestki poetanud, asi oli hoopis vastupidine et kui oleks antud valida ennem

Privaatorganisatsioon Sovetskakaja Armija oligi tegelikult selline vabatahtlik organisatsioon kuhu täiesti vabatahtlikult astusid et ära anda 2 aastat oma kodumaa eest

Kui vaja siis ka elu ja tervise

Kui vabatahtlikult ei astunud siis sunniti , kui sundimine ei aidanud siis karistati ja korralikult

Ühesõnaga polnoje gavno

Väga huvitav lugemine. Jätkata samas vaimus ja hooga.

Nujah... minu arusaamist mööda võis Afgaani sattuda kolme moodi. Kas pandi juba teenistusse kutsumisel silm peale, saadeti mingi üksus kogu koosseisus või rabati täienduseks kes kätte juhtus.
Niimoodi nagu akf frantzus, sattus sinna üks mu koolivend. Päris hea sportlane oli ja muidu aktivist, käis keskkooli ajal ALMAVÜ liinis langevarjuhüppeid tegemas ja tegelikult sihtis Viljandi spetsnazi või äärmisel juhul Pihkvasse dessanti et hea kodu ligi käia. Aga kohe Lasnamäelt - fcuk, Afgaan hoopis ja ühesõnaga p - ses.
Terve üksusena läks minuarust Kaliningradist Moskva-Minski diviisist üks pataljon aga seda juba enne kui ma sinnakanti jõudsin ning seal oli küll reegel, et kes nimekirjas see ka läks. Igavene jõuk urjukke sattus sellega ajaloolisele kodumaale.

Täienduse võtmisel polnud pataljoni- ja isegi vist mitte diviisikomandöril midagi kobiseda sest kuskilt (Moskvast? ) tuli käsk et kolm meest tuleb saata sinna või tänna. Meil suhtuti asja üsnagi demokraatlikult ja vähemalt küsiti, et ega juhtumisi vabatahtlikke ei leidu. Imelikult kombel oli neid kohe hulgim. Põhimõtteliselt võis muidugi ka staabis ära otsustada, et see noorsõdur on mõttetu tont ning saadame ta jalust minema . Kui see pataljonikomandöri teha oleks olnud siis poleks ta üldse kedagi ära andnud sest inimesi oli niigi vähe ja selliseid korraldusi et abistada vennalikku Afganistani või saagikoristusega hädas olevaid põllumehi või kangelaslikke raudteelasi tuli päris tihti ning erinevatele tasanditelt.

Kõige hullematel aegadel oli meie roodus ainult neli meest ja see polnud kutsealuste vahetamise aeg kevadel või sügisel vaid need olidki jäänused kogu roodust pärast seda kui kõrgemad ülemused seda harvendamas olid käind. Kombatil oli vist ainult üks kord nägu naerul kui sai käsu kedagi teise väeossa minema saata. Siis nõuti ühte reameest KETŠ-i - need oli mingine sõjaväe majavalitsuse taoline organisatsioon ning oli lootust et elamispinnaga läheb lahedamaks kui "on oma mees Havannas" . Korteritega oli ka ikka selline ikaldus, et zampotõl , majori auastmes nagu peab, elas mingi aeg koos naise ja tütrega meie söökla peal klubis nagu ajutises komandeeringus nooremleitnant.
Uudismaapataljon kuhu mind üksaasta saadeti oli juba suht mõttetu teema sest peale põllult varastatud kartuli ei tõusnud sellest väeosale mingit tulu ja Afganistan selles plaanis vaadatuna täiesti elumõttetu. Seepärast läksid ka igasugused altpoolt tulevad initsiatiivid , teemal, et vabatahtlikult Afgaani, staabist sirgelt üle õue olevasse katlamajja.

hästi kokku võetud, nii see tegelikult oli, see vabatahtlikus oli pigem mingi propagandistlik info-opp poliitkasvatuseosakonna tarkpeade poolt; ja akf Kalleb saab ka 12 punkti

Seda nimetatigi vabatahtlikult-sunniviisiliselt

Ja podgnal ei tea kuhu sest vähemalt 2 aastat pidid ära istuma st. need kodumaale andma , Leninile ja töörahva proletaarsele riigile

Vastutasuks tasuta hariduse ning arstiabi eest

Ja praegu on hea tagantjärele kiibitseda küll aga algul , eriti utsebka ajal oli ikka täielik veshalka kus isegi sortiiris pidis riviga ja jooksusammul käima ja käsu peale sittuma

Sdelai raz , ning Krasnaja Zvezda aitas ...

vaherepliik veel afgaani minejate ja tulijate kohta, üldistan, oma kogemuste põhjal, eestlaste kohta kehtib ainult teine pool.

trakse tõmmati kaks korda; esimest korda siis kui kui said teada et afgaani minek; teist korda siis kui sealt tervena pääsesid; ja neid oli juba veits vähem. teenistuse ajal trakse ei tõmmatud, ja julgen seda öelda kuna puutusin nendega pidevalt kokku mitmelt alalt, näiteks eesti poisid vedasid seal bensiini, nendega olime lasnamäel koos aga neid osteti päev varem ära, nn Moskvasse autojuhtideks, tõmbasivad siis trakse, kolm nädalat hiljem trehvasime kõrbes poes, selgus et nad meie naabrid, autoväeosa ja veavad kütust afgaani, poole aasta pärast viidi kogu väeosa teisele poole piiri, poisid trakse ei tõmmanud, suht stressis olid

lohistan edasi...

kõik vahepalad-küsimused on teretulnud, sellega tuleb jälle palju asju meelde, nt dosaaf-i langevarjukursused, radiolokatsioonikursused, ja kuidas frantzus taheti EKV-sse võtta kutsealusena a.d. 1993


no vot, sain mina staabist välja ca 10 m platsi servale ja siis vaja ju õige suund võtta! tark ei torma; loll jääb nagunii hiljaks, seega võtsin suuna kurilkasse. olin ju suitsud heldelt laiali jaganud, 3tk oli veel alles, vot nende abil ma pidin oma strateegia ja taktika välja mõtlema. armees oli lihtne ülemusel, andsid alluvale ülesande ja tähtaja, aga mingeid juhiseid-töövahendeid-manuaale ei antud, tulemus oli tähtis, protsessist ei huvitunud keegi, aga see jättis ju ajateenijale ruumi improviseerimiseks. selge oli see et see jutt mis pealik rääkis oli mõeldud ainult minu kõrvadele ( ja kui sa seda biiti ei jaga siis see amet unusta ära, seda selgitas eelmisel suvel komandöri autojuht kes mulle seda ametit õpetas, ja eks ma olin ise selle aastaga ka palju juurde õppinud, et mida ja kellele üldse rääkida kannatab), ja asjaga kursis mingil määral on ka autolao ja varuosade lao prapporid, ja sellega teadjate ring piirdubki, seega pean oma pea tööle panema, ma ei saanud ju trakse tõmmata ja üle väeosa karjuda et frantzus on jälle tegija ja läheb polkovnikut vedama, see oleks selge enesetapp olnud. kolm viimast suitsu läks nobedalt, mõned julgemad uudishimulikud küsisisid et mitu päeva siis kirjutati ja millal minek, isegi paar leitnanti tundis huvi (kahju)rõõmuga; vastasin ausalt et ainult kümme, et pealik oleks tahtnud isegi 15 anda aga polevat tema pädevus. no ikka täis "kiip smailing" oli kurilkas, kõik olid õnnelikud peale minu. Stirlitzi " minuta dlja razmõschlenia" ; autoladu oli ca 400m väeosast eemal raudtee ääres kui üle liivaluidete minna, selge oli see et peaväravat ma rünnata ei saa, seal oleks mind kohe maha väänatud et põgenen karistuse eest, tuli kasutada tagumist jalgväravat mis oli kohe karaulka kõrval ja ilma valveta päevasel ajal, sealt kaudu sai minna voentorgi poodi mis asus 50m kaugusel ja karauul kasutas sama mulku oma meeste hanereas vahetuse vedamiseks auto-ja autovaruosade lattu võschkadele, päeval vaba liikumine. mingi 100m lühem kah teekond.

järgneb...

Vahepala selle vabatahtlikkuse kohta veel - kogu pika teenistusaja jooksul oli ainult lühike ajavahemik kui üldse sai vabatahtlikke Afgaani värvata. Enne teenistusse kutsumist... no võib-olla mõne ideede eest võitleja või põhimõttelise sõjardi oleks leidnud kuid see pole päris see. Igaüks lootis selles loteriis peavõidu tõmmata ja Afgaan polnud selleks teps mitte. Teine sant tööots oli merevägi.
Küll aga pärast mõnda kuud teenistust ja kui veel mingi pommiauguväeosa juhtus olema hakkas tekkima mõtteidu, et minema siit ja kasvõi Afganistani, sest hullem seal ikka olla ei saa. Selle momendi pidi kombat siis ära tabama, et oma suuremeelsust ja piiritut hoolt demonstreerida.

Kui õige hetk maha magati polnud enam mingisugusest vabatahtlikkusest juttu, sest aja kulgedes seadis igaüks end niivõrd-kuivõrd hästi sisse. Oleks meil täpselt seesama koosseis täpselt aasta hiljem üles rivistatud , oleks algse küsimuse peale kostnud möirgav naer rivis. Võib-olla oleks isegi irooniliselt huvi tuntud, et kas anda ka kaptjorka võti kus pekki on? Pataljoni kolm põhimeest olid meil kõik ukrainlased (zampotõl oli minumeelest samuti kuid ta varjas seda) ja peki teema oleks neile hinge läinud. Rivi remondirühma pooles otsas oleks selliste küsimuste esitajaid küll leidunud, sest nemad olid ohujennõi spetsialistid. Karauulis püstijalu automaadi najal magada oskab igaüks, aga niimoodi keevitada, et vares õmblust kohe lahti ei noki nõuab juba annet.

Ja üleüldiselt oleks vanema kontingenti reaktsioon ettepanekule minna vabatahtlikuna Afgaani toonud halastamatult päevavalgele tõsiasja, et zampoliti kogu aasta töö ideoloogiarindel on asjatu olnud. Mis oleks omakorda kahtluse alla seadnud kodanik ülemuse kutseoskused või veel hullem - tema ameti mõttekuse üldse. Ja nagu siin akf-de poolt varemaltki mainitud - ülemused ikka päris purulollid ka polnud ja seepärast niisuguseid ettepanekuid hiljem ei teinud.
Rohkem kontimööda tööde peale vahel küll - kohe peale afgaanikampaaniat oli vaja kedagi kohalikku leivakombinaati ja ma võtsin selle mure hea meelega enda kanda. Kui õigesti mäletan, siis vabatahtlikult

Jaah.... seda tahtsin ka küsida, et mida tähendab väljend "trakse tõmbama"?

trakse tõmbama ehk "mina kõva tegija" ja kõikide tüdrukute pilgud on minule suunatud, ka kõõrdsilmsete mõlemid silmad, tühja kohapealt kõvatamise piltlik sünonüüm tänapäeval. noh näiteks "kalevipojad" soome laeval peale palgapäeva kodupoole purjutades! frantzus ka kalevipoeg HOOPLEMINE

lükkad mõlemid pöidlad kõhupeal trakside taha, venitad natukese eemale ja lased plõnndi vastu vatsa tagasi ; mida kõvem mees seda kaugemale venitab, ja kaugus muutub jutu käigus, oleneb kui kõvad traksitõmbajad teised on...

lohistan edasi...

suitsud otsas ja plaan paigas, ajaaken ka pressib peale, pulgad lähevad poole ühest lõunale linna tööliste bussiga ja selleks ajaks mul vaja auto kätte saada et edasi toimetada. ründasin siis tagaväravat, seal tihe liiklus poodi-tagasi ja lipsan läbi. väravast juba läbi ja tuleb starlei vasta, kulpi muidugi ei visanud sest meil polnud kombeks alla kapteni au anda, ja kapteneid oli meil väeosas ainult neli; ja neistki ainult kahele pidid au andma, pealik ise ja staabiülem, ülejäänutest oli üks nn "igavene kapten" teise roodu komandör, kes ootas ainult erru minekut, vanustki oli tal juba 40+, majoriks saamise lootus juba ammu mahamaetud, ja teine oli san-tsasti doktor Aiboliit, talle oli see armee värk ka vastukarva, ootas ka erru saatmist. seega starleid nähes olid frantzusi käed sügaval taskus, aga too sunnik pöördus ise minu poole suht viisakalt, et kuhu ma tõttan ja miks ma kubu poole ei liigu? rääkisin siis ausalt et lähen poodi suitsu ostma, garnisoni kubus hetkel vabu kohti ei ole, alles nädala pärast võetakse mind seal toidule. leppis selle seletusega ja astus edasi. krt, mulle ei meeldi paska ajada, aga elu oli selline, seda olin aastaga juba õppinud, kedagi ei huvitanud sinu tegelikud mured. ja paska said ka ajada nii palju kui su hetke positsioon võimaldas, üle võlli ei tohtinud ka minna. hetkel tundsin et mu seljatagune on veits kaetud, nii-ja-naa, et sain endale lubada veits ülbitsemist mitteoluliste pulkade suhtes. võtsin siis asimuudi üle liivaluidete autolao poole, karauuli mehed sinna kena raja sisse tallanud, aga kargasin ikka poest ka läbi, suitsud ju otsas; poemüüja-daame oli ka huvitaval juba kombel kursis minu jamadega, ja üllatus kui ma filtriga suitsu asemal ostsin paki "Astra" suitsu, et kas minu elu tõeste läheb NII allamäge, ütlesin et jah, ja lausa helikiirusega. loivasin siis üle barhaanide, juba kaugelt näen et autolao värav on kinni aga lukus ei ole, järelikult prappor kohal, autolao perimeetri valve oli 24h, kohe värava kõrval võschka kus peaks tunnimees olema, või siis all värava juures kooserdama omas piirkonnas. näen juba kaugelt et üle võschka serva tääk helgib päikese käes, järelikult mingi eriti lühike pamp valves või lihtsalt pikali visanud tukkumiseks, aga relv igaks juhuks püsti et vaenlane näeks. astusin ikka otse värava juurde seda lahti kangutama, see kuradi baschmats ärkas selle kriuksumise peale ja tahtis mind kohe uzbeki keeles maha lasta, eks tal läksid unise peaga käed ka sassi ja AK lukku lõgistama ei hakanud, saatsin ta kõigepealt uzbeki keeles sinna kuhu vaja, seda ma oskasin juba piisavalt, peale seda veel rahvaste keeles veel kaugemale selliste terminitega mida tema ka mõistis ; ema juurde jne . noh selle lärmi peale ärkas ka prappor oma kubrikus üles ja tuli uksele vaatama et mis toimub! nägi mind ja rahustas selle tsjulbani maha, et mina ei ole diversant. krt, see nimetus jäi mulle ka külge, see vist prappori teene . prappor õnneks teemaga kursis, näitab mulle et 7 willist reas ja vali välja. tegin tuuri ümber autode, visuaalse, listi jäi ainult kaks nendest; asi selles et neid autosid transporditi raudteeplatvormidel, ja kinnitati katanka-traadiga, ja kriibiti ikka korralikult nii kinnitades kui maha laadides, metslased rsk! ,ainult kaks pääsesid finaali, aga eestlane ju põrsast kotis ei osta, seega ütlesin prapporile et nüüd võtmed minu kätte, hakkan loomkatseid tegema. ta ei saanud algul aru et mis loomkatsed, aga selgitasin et kimama ei lähe aga paneme asjad käima, vaatame õlisurveid külmast peast, sidur-pidur, tuled-viled jms.; jagas biiti, et frantzus jagab ka biiti ja tõi võtmed, Kalevi sokolaadi assortii jäin talle võlgu, aga see sai ausalt klaaritud hiljem! panin autod lõksuma, tegin prapporiga paar suitsu ja arutasime omavahel Gorbatscovi uut alkoholi poliitikat, jõudsime järeldusele et see ikka suur jama, võschka-pamp oma automaadiga ronis ka ligi tarkade meeste juttu kuulama aga see sai suht kiirelt saadetud perimeetrit valvama et salakõrv meie poliitökonoomia juttu ei kuuleks. ca 15 minutit autod lõksunud, ühel õlisurve alla ühe ati ja teisel poolteist+, valik suht lihtne ju. tglt kurat on peidus pisiasjades, üks willis oli sõjaväe variant, kõrgemate sildadega(külgreduktorid) ja maastiku rehvidega, teine oli tsiviilvariant, madalam ja autobahni rehvidega. võtsin räige riski omale, tsiviilvariandi auto tehnilised parameetrid(õlirõhk) olid paremad, sõiduomadused polkovniku jaoks veel paremad, hea vaikne ja pehme auto, sõjaväe variant ikka palju kipakam vedrustuse poolest ja rehvimüra takkapihta(õudne). seega läks loosi tsiviilvariant, värv on sama ja vahet teeb ainult teadja mees, mootori eelsoojendust ka ei olnud, aga kellel seda kõrbes vaja on, rääkimata ekraniseeritud süütesüsteemist mis on ka saatanast! kuna Kalevi assortii oli juba loosi läinud siis julgesin küsida et ega Kamazi magamiskohaga kabiini kardinaid ripakil ole, need sain kauba peale ilma pikema jututa , udukaid tal kahjuks ei olnud, arvatavasti kõik juba maha müüdud

puhkan.., aga jätkub..

lohistan edasi...

selles laos diilid tehtud, nüüd vaja kõrvalasuvasse varuosade lattu ruleerida; käik sisse ja jehhat, pamp oli kenasti värava juures väravat liigutamas, teise lao värav 50m eemal, sealne püssiga pamp oli kenasti lähteasendis, nigu suuna sisse lükkasin läks värav ka kohe lahti. ruleerisin lao juurde, salatirohelise 05 kõrvale, sama millega mind öösel vahele võeti, järelikult prappor kah kohal. töö muidugi käis laos prappori oskuslikul juhendamisel, laeti vagunisse laiali aetud Kamazi mootoreid remonditehasesse saatmiseks, meie poisid neid vedasid teiselt poolt jõge. kuna seekord olid prappori sulasteks suht teravad pliiatsid ja said oma peaga ka hakkama, sai prappor ka hinge tõmmata ja minuga tegeleda. tuleb ja irvitab, et tema mind juba ammu oodanud. ja viskas huvitava vihje kah, et ta teadis seda juba kaks päeva tagasi , seega enne kui ma vahele jäin? nii palju veel vihjas et kui ma poleks öösel vahele jäänud siis hommikul oleks mind narjaadist ikka maha võetud, ja samal teekonnal olnud ladudes. tahtsin täpsemalt teada aga selle peale ütles et seda küsi pealiku käest. noh ei hakanud ma staapi kohe helistama ja selgitust nõudma, hetkel tähtsamad mured vaja lahendada ja asjapulkadel kohe siesta ka tulemas. hakkasime siis diilitama, ühtkomateist minul vaja sealt laost, ja ega prappor ka mingi ema Theresa olnud et ainult annab, kuigi pealiku poolt mingi eelinfo oli et mida hädapäraselt vaja seda peaks ikka andma, aga ikka tahetakse minu hetkel nõrka positsiooni ära kasutada, ega mu soovid olid ka tunduvalt suuremad kui hädapäraselt vaja . õnneks prappor ise tõsine autofänn-tehnikamees, mitte klassikaline punanina-prappor keda folkloorist teatakse, et pudeli eest müüb kõik maha . läbirääkimised olid pikad aga konstruktiivsed, sai tema mida soovis ja samas mina ka kõik vajaliku ja natuke peale ka. ja mida siis prappor soovis? ei soovinud midagi, aga edastas abikaasa soovid, igati viks mees ju . noh et meil eestis olla igati vinged moeajakirjad " nemetskimi bukvami" nagu välismaa omad, tema naisele sellised asjad meeldiks, eriti kui veel lasteriiete lõiked ka sees oleks, tal naine ka osavnäpp õmblemises, ja sõbrannade ees saaks ka trakse tõmmata . kirjutasin vekslile alla, täitmine ei olnud probleem. mu tolleaegne elukaaslane(praegune abikaasa) on professionaalne õmbleja, töötas Tallinna teenindusmajas meeste rätsepana, sellistest ajakirjadest puudus ei olnud . nõukogude naine, burda, mingid soome moeajakirjad jne; mis muidu oleks makulatuuri läinud pakiti kenasti minu poole teele, ja tagasiside oli hiljem väga positiivne, sain ühe sõbra juurde, prappori muidugi, mitte tema naise . ja mida mina siis sain: kamazi udukad ja 12v halogeenpirnid nendele; Urali peeglid; prozektori vahetasin ka välja GAZ-66 oma vastu; willise oma oli veel tavaline võileib aga 66-l oli juba halogeenlambiga, hunnik juhet-lüliti-termokaitse udukate jaoks, vilti ja 10cm paksust porolooni heliisolatsiooni jaoks, lisa salongivalgustuse plafoonid, Kamasi elekrilised pasunad(need tuli küll 12v peale ümber ehitada), krt kõik ei tule enam meeldegi, igatahes willise pagass sai kola täis.

puhkan, järgneb...

Olgu puhkus Sulle lühike. Radist86 ja Lemeti ajad tulevad jälle meelde. Ootan põnevusega järge.

Täna siis hommikusöögi juurde 2 muna sest on pühapäev