Soome lennuvägi II ms eel ja ajal

[toomas tyrk]

Ilmselt oli peamiseks piirajaks korralike lennukite vähesus. Esimese lepingu järgi, mis 1940. a oktoobris sõlmiti, pidid sakslased müüma 55 Morane'i ja 30 Hawk 75 lennukit. Reaalselt siis müüsid 24 ja 29. Hiljem kraabiti neid lennukeid veel kusagilt kokku ja müüdi juba uute lepingute alusel veel.

Hinda sakslased ka muidugi oskasid küsida. MS.406 eest küsiti 2,2 miljonit Soome marka ja Hawk'i eest 2,5 miljonit. Mis oli praktiliselt uue lennuki hind. Kuna aga kusagilt muud midagi saada ei olnud, siis olid soomlased nõus ka seda hinda maksma.

Lennukid ei olnud tegelikult eriti heas korras. Soomlaste endi jutu järele olid endised Norra Hawk'id enam-vähem OK. Endised prantslaste lennukid aga üsna trööbatud. Lennukid olid küll komplektsed, pakiti Saksamaal ilusti kastidesse ning saadeti laevadel Soome. Aga need kokku panna ja lendama saada tuli sommidel endil. Ja see ei olnud lihtne ülesanne.

Vene lennukiteni jõuab jutt üsna kohe...

[Kapten Trumm]

Mäletatavasti ründasid sakslased NSVL ajal, kui seal käis lennuväe ümberrelvastamine. Kui vene maavägi taganes (või põgenes), siis jäeti eri konditsioonis lennukeid sadade kaupa NSVL lääneosa lennuväljadele maha, kui lennuvägi "ümber baseerus". Mõnes polgus oli siis topelt lennukeid, näiteks komplekt uusi ja komplekt vanu, mis olid "nõgestesse" lükatud, kuid utiliseerimata/lammutamata. Põgenemise käigus vanu päris kindlasti keegi kuskile evakueerima ei hakanud, hea kui uued ära lennutati.

Vaadates soomlaste meeleheitlikke lennukitaastamise projekte Talvesõjas (levinuim viis oli lumme hädamaandunud lennuk), kus piltlikult öeldes tehti peedist pesumasinat, on päris veider, et see NSVL lääneosas vedelenud lennukiromula leidis vähest kasutust. Õigemini selleks pidi ilmselt üsna veenev põhjus olema. Põhilise osa sellest kasutusele võetust moodustavad aga I-153 biplaanid, mis lennukiehituse arengu juures on veider (seal lennuväljadel vedeles ka paremaid masinaid).

Või oli ka seal sama probleem, et sakslased nöörisid hirmsat raha ja soomlased taolise kaupa eest maksta ei tahtnud?

[toomas tyrk]

Ma lähen parem selle jutuga edasi. Küllap sealt ka need vastused ajapikku välja kooruvad.

Sakslased ei müünud neid lennukeid soomlastele muidugi mitte ilusate silmade pärast, ega ka romust raha tegemiseks. Neil olid oma pikaajalised huvid, kuna 1940. a algas nende ettevalmistus tulevaseks idasõjaks. Soomlastele lähenemise käigus ei õnnestunud neil küll mingit liidulepingut saavutada, küll aga saadi läbipääsu leping, mis lubas neil transportida oma vägesid läbi Soome ja samuti kasutada Põhja-Soome territooriumi rünnakuplatsdarmina Murmanski vallutamisel. Muuhulgas paiknes Põhja-Soomes ka suur osa Luftflotte 5 lennuüksustest. Kokku ca 100-110 lennukit. (Talvesõja ajal asus seal vaid rootslaste F19, 17 lennukit)

Soome viis ka ise enne Barbarossa algust läbi mobilisatsiooni. Kuigi ühise kallaletungi osas sakslastega lepet ei olnud (kuid mõningaid tegevusi siiski tehti koos, näiteks mineeriti Soome lahte jne), oli suht ilmne, et kui Saksa väed kasutavad Soome territooriumi N Liidu ründamiseks siis N Liit sellele ühel või teisel moel vastab.

Mobilisatsiooni läbiviimise käigus esimese asjana likvideeriti 1. lennuväerügement. Talvesõja ajal tegutsesid kõik selle rügemendi koostöö üksused koos oma maaväeüksusega. Said sealt oma ülesanded ning rügemendi staap tegeles põhiliselt igat sorti varustuse ja administratiivküsimustega. Uues sõjas ei peetud sellist staapi enam vajalikuks. Rügemendi eskadrillid iseseisvusid ning jäid koostegutsema vastavate maavägede üksustega.

Nii olid siis nüüd järgmised iseseisvad eskadrillid:
LLv 12 - kaks Curtiss Hawk 75, kuus Fokker C.X ja kolm Gloster Gladiator lennukit
LLv 14 - kaks Curtiss Hawk 75, kaheksa Fokker C.X ja kolm Gloster Gladiator lennukit
LLv 16 - kaheksa Gloster Gladiator, viis Fokker C.X ja neli Westland Lysender lennukit
LLv 6 - viis I-153, kaks Koolhoven FK.52 ja 3 SB lennukit
LLv 15 - üks He 115, kolm Junkers K.43 ja 3 Ripon lennukit.

Neist üksikuist eskadrillidest siis kolm esimest olid varem olnud 1. rügemendi koosseisus ning paiknesid riigi idaosas ning pidid tegutsema maismaarindel. kaks viimast aga olid endise "üksiku eskadrilli" järglased, mis oli siis mereluureüksus. LLv 6 asus Nummelas ja LLv 15 Vaasas riigi lääneosas, ning nende ülesandeks oli mereluure, eelkõige allveelaevade avastamine ja hävitamine. Et hoida Soome kommunikatsioonid vabad.

Need viis I-153 ja kolm SB-d olid siis Soome saak Talvesõja ajast, mis selleks ajaks olid korda tehtud. Ja võeti kasutusele just nimelt seal läänes paiknenud üksustes ja mereluureks. Miks just seal - sest siis oli väiksem tõenäosus neid vastase lennukitega segamini ajada ja omade tule läbi kaotada.

2. lennuväerügement koosnes endiselt
LLv 24 - 34 Brewster Buffalo hävituslennukit
LLv 26 - 28 FIAT G.50 ja üks Fokker C.X lennukit
LLv 28 - 30 Morane MS.406 ja üks Brewster Buffalo hävituslennukit

3. lennuväerügement koosnes
LLv 30 - 22 Fokker D.XXI lennukit (Twin Wasp mootoritega) ja 4 Hawker Hurricane')
LLv 32 - 15 Mercury mootoritega ja 20 Twin Wasp mootoritega Fokker D.XXI lennukit

Nagu näha - hävituslennuväe rügementide staape ei saadetud laiali. Mõlemad rügemendid said oma ülesanded. 2. rügement tegutses riigi idaosas ning pidi katma oma maavägesid ja toetama lennuüksusi rindesõjas (kus oli väga suur tõenäosus kohtuda vastase hävituslennukitega). 3. rügement jäi Helsinki - Tampere - Turu ruumi õhukaitsesse. Kus kohtumine vastase hävituslennukitega oli vähem tõenäoline ja peamine vastane oleks olnud vastase pommituslennuvägi.

4. lennuväerügement koosnes
LLv 42 - 10 Bristol Blenheim pommituslennukit
LLv 44 - 8 Bristol Blenheim pommituslennukit
LLv 46 - 1 Bristol Blenheim, 2 DB-3 ja 1 Douglas DC-2 lennukit.

Nagu näha - hoolimata Talvesõja ajal saadud täiendustest ning Blenheimide tootmisest VL tehases - enam ei jätkunud kõigile kolmele eskadrillile Blenheime. Tuli kasutada ka Talvesõja ajal saagiks saadud DB-3. DC-2 oli ka Talvesõja ajal saadud kingitus. Rootsi ABA endine liinilennuk, mille krahv Rosen ära ostis ja Soomele kinkis.

[toomas tyrk]

Teeks vahepeal vahekokkuvõtte, mis siis oli 1941. a. suveks saanud ideest omada ühte hävituslennuki tüüpi, ühte pommituslennuki tüüpi, ja ühte tüüpi mootoreid. Mida kõike peaks kodumaine tehas olema võimeline tootma ja remontima.

Kui pommituslennukite osas oli veel esialgu seis peaegu OK, siis hävituslennukitega oli seis järgmine:

Fokker D.XXI - Bristol Mercury 9-silindriline tähtmootor (kasutusel oli kaks versiooni Mercury VII ja VIII)
Fokker D.XXI - Pratt & Whitney R-1535 Twin Wasp Junior 14-silindriline topelttäht

Brewster Buffalo - Wright R-1820-G5 Cyclone 9-silindriline tähtmootor

FIAT G.50 - Fiat A.74 R.C.38 - 14-silindriline topelttäht

Morane Saulnier MS.406 - Hispano-Suiza 12Y-31 12-silindriline vedelikjahutusega V-mootor

Curtiss Hawk 75 - Pratt & Whitney 1830 Twin Wasp 14-silindriline topelttäht (Soomele tarnitud lennukeil oli neid kolmest eri versioonist)
Curtiss Hawk 75 - Wright R-1820-G205A Cyclone 9-silindriline tähtmootor (samuti erinev versioon juba kasutusel olnud Brewster'i Cyclone'idest)

Kõigi nende hooldamine ja remontimine oli paras peavalu. Sestap ei maksa imestada, et olemasolevate lennukite nimekiri oli palju pikem igal hetkel väeosades olnud lennukite arvust. Kuid tänu tugeva tehnilise kompetentsi olemasolule said soomlased selle hoolduse ja ka osade lennukite moderniseerimisega hakkama.

Mis aga puutub sakslaste asjatamisse 1940 ja 1941. aasta alguses Soomes, siis see oli küll saladus. No ei pasundatud seda kusagil. N Liit tarnis samal ajal Saksamaale mitmesuguseid erinevaid tooraineid. Ja ostis sel ajal Saksamaalt tolle toodetud lennukeid ja muud tehnikat näidisteks. Ja sakslastel polnud mingit isu neile suhetele sel hetkel vett peale tõmmata.

Samuti ei olnud soomlastel mingit isu selgelt sakslaste liitlasteks hakata ning mingile siduvale liidulepingule alla kirjutada. Sestap ka sakslased varustasid neid nii parasjagu. Et suudaksid ikka sõdida, aga et samas liiga ülbeks ei läheks...

[Kapten Trumm]

Wright R-1820 ja Hispano-Suiza 12Y kohta väidetakse, et kuna neid mootoreid tootsid ka venelased (Shvetsov M-25, mis oli põhiliselt I-16 ja I-153 peal) ja Klimov M-103/105, mis oli Jak-ide, LaGGide ja SB-de peal), siis olevat alla sadanud vene lennukitest saanud rikkalik varuosade allikas soomlaste lääne mootoritele (kuhu osade saamisega peagi raskeks läks).

Siiski tegelikkus on keerulisem, venelased täiustasid neid mootoreid korduvalt ja varuosade lihtne 1:1 vahetatavus võib olla lihtsustus. Umbes nagu mosse mootor BMW koopia oli. Tõe kindlaks tegemiseks peaks neid juppe näpuvahel võrdlema.

[toomas tyrk]

Hm, kui me tuletame meelde samas foorumis vene lennukimootoriehituse teemas kirjutatut, siis - venelased ostsid Cyclone'i litsentsi koos kogu konstruktsiooni teisendamisega meetermõõdustikku. Nii M-25 kui M-62 kui M-63 olid meetermõõdus.

Soomlased kasutasid USAs valmistatud originaalmootoreid, mis - ülla-ülla - olid tollmõõdus.

Nii et ma ei usu, et seal väga palju neid vahetatavaid osi oli.

Mis puutub aga Hispano-Suiza vene "sugulasi" siis nendega oli soomlastel hoopis üks teine plaan. Mis ka ellu viidi. Selle plaani elluviimiseks oli sommidel kasutada kümmekond oma trofeemootorit. Ülejäänud tuli ikka sakslaste käest osta.

Ei kukkunud neile sealt taevast mingeid varuosi kaela.

[toomas tyrk]

Kirjutaks siis veidi neist moderniseerimistest. Esimesena võeti ette Hawk'id.

Soomlased said kokku (koos kõigi hilisemate tarnetega) 44 Hawk 75 hävituslennukit, mis olid omakorda viiest eri versioonist:
- 6 tk Hawk 75 A-1 - endine Prantsusmaa lennuvägi (R-1830 SC-G Twin Wasp mootor ja 4 x 7,5 mm kuulipildujat)
- 9 tk Hawk 75 A-2 - samuti ex prantslane (R-1830 SC3-G Twin Wasp ja 6 x 7,5 mm)
- 9 tk Hawk 75 A-3 - ex Prantsusmaa (R-1830 S1C3-G Twin Wasp ja 6 x 7,5 mm)
- 7 tk Hawk 75 A-4 - ex Prantsusmaa (R-1820 G205A Cyclone ja 4 x 7,5 mm)
- 13 tk Hawk 75 A-6 - ex Norra lennuvägi (R-1830 SC3-G Twin Wasp mootor ja 4 x 7,9 mm kuulipildujat)

Kohe lennukite saamisel 1941. a. otsustati nende mootorid ja relvastus ühtlustada. Cyclone mootorid asendada Twin Wasp'idega (ja Cyclone'id jätta varuks ning tagavaraosadeks Brewster'itele). Relvastus aga ühtlustada 1 või kahe 12,7 mm Colt M2 kuulipildujale keres ning kahele 7,7 mm Browning kuulipildujale tiibades. Prantsuse 7,5 mm kuulipildujate kasutamisest otsustati loobuda ja need jäid varuks ja vahetuseks Morane'idele.

Colt'i kuulipildujad aga meeldisid soomlastele väga. Üheks põhjuseks, miks ka Brewster Buffalo neile meeldis, oli selle relvastus: 3 x 12,7 mm Colt (üks sünkroniseeritud, kaks tiibades) ja 1 x 7,7 mm sünkroniseeritud Browning kuulipilduja. Colt oli teatavasti ka pea kõigi USA hävituslennukite peamiseks relvaks, ja seda veel Korea sõjani välja. Ainukeseks probleemiks oli, et soomlastel polnud neid kusagilt eriti võtta. Tõsteti ümber remondis ja reservis olnud Brewster'itelt, osa Hawk'e sai hoopis trofee 12,7 BS kuulipildujad. Alles 1942. aastal hakkasid soomlased ise tootma Colt'i koopiat (LKk 42 nagu LentokoneKonekivääri 1942), mis võimaldas selle ümberrelvastamise lõpuni viia.

Twin Wasp'id (mis neil 7 lennukil Cyclone asendasid) osteti jälle sakslastelt.

Kuigi esialgu läksid neli Hawk'i luurelennuüksustele LLv 12 ja 14, siis juba 1941. a juulis anti kõik seda tüüpi lennukid LLv 32 relvastusse, kes loobus Fokkerite kasutamisest (ning need läksid omakorda luurelennuüksustesse). Üksus kasutas Hawk'e kogu Jätkusõja aja, saavutas neil 190 võitu ning kaotas 14 lennukit ja 9 lendurit.

Teine lennuk, mis soomlaste käe all samuti suurema modifitseerimise läbi tegi, oli Morane Saulnier MS.406.

Algusest peale ei meeldinud soomlastele selle 20 mm kahur. Esiteks oli sel väike laskemoonavaru, teiseks oli relv väga kapriisne ning kippus tihti juba peale paari valangut tõrkuma ning kolmandaks ei tootnud soomlased ise 20 mm mürske. Kui prantslastelt saadud varu oli ammendatud, siis tuli jälle sakslaste tarnete peale loota.

Alguses taheti see 20 mm kahur asendada samuti 12,7 mm kuulipildujaga, aga seda kooslust ei õnnestunud kuidagi korralikult tööle saada. Eriti vene BS kuulipildujad kippusid samuti tõrkuma. Seepärast relvastati osa Morane'e kolme 7,5 mm kuulipildujaga - ka mootori peal oli tavaline kuulipilduja.

Sõja edenedes ei rahuldanud soomlasi enam ka Morane'i lennuomadused. Samuti kummitas pidevalt mootori varuosade teema. Esimesed kavad vahetada Morane'i HS 12Y mootor välja N Liidus toodetud M103 vastu oli teemaks juba 1940. a. suvel. Siis aga õnnestus teha see tehing sakslastega ning saadi uusi lennukeid, milledest osa läks kohe ka varuosa doonoreiks.

1942. a. sügiseks oli aga seis jälle selline, et laual oli kaks varianti:
- kas MS.406 kasutamisest rindeüksustes loobuda
- või üritada asendada HS 12Y mootorid võimsamate M-103 või M-105 mootoritega.

Kuna uuemaid lennukeid polnud kusagilt võtta, siis otsustati katsetada teist varianti. Üks lennuk sai omale M-105P mootori koos 20 mm ŠVAK kahuriga. Tiibadesse jäid 7,5 mm kuulipildujad. Muuta või vahetada tuli veel nii jahutusvedeliku kui õliradiaatoreid, torustikke ja muid ninaosa detaile. Kuid muudatused tasusid ennast ära. Lennuki maksimaalkiirus ja tõusukiirus suurenesid oluliselt, samuti lennulagi. Morane oli järsku jälle tegija.

Kõigi lennukite modifitseerimiseks osteti sakslaste käest 85 M-105 mootorit, neile lisaks oli soomlastel kasutada ka kümmekond oma trofeed. 1943. a. jooksul vahetati mootorid välja kõigil 41 sel ajal veel kasutuskõlblikul Morane'il.

Kuhu jäid ülejäänud mootorid? Õige - reservi ja varuosade allikaiks.

Ei sadanud sealt taevast mingeid varuosi alla. Ära mõtle jälle välja, Trumm...

[andrus]

Varasemate postituste kohta natuke tähenärimist:

ning üllatus-üllatus, saadi ka juba Euroopas möllava sõja tingimustes kümneid enamvähem kaasaegseid lahingulennukeid sh sõdivatelt riikidelt Prantsusmaalt ja Suurbritanniast?

St see praktika lükkab ümber väite, et väikeriigile tagab kodumaine tootmisvõimsus mingi reaalse autarkia ja võimekuse. Ning et 1939-40. aastal polnud Euroopast enam võimalik mitte midagi saada. Tuleb välja, et oli küll.

1939-40 oli natuke eriline aeg Teises Maailmasõjas.
Sakslased polnud veel kanalit lääneliitlastega suhtlemiseks üle Rootsi ja Norra kinni pannud.
Suurbritannia oli oma lennuüksusi ümber relvastamas uuemate mudelite peale ja vanemaid lennukeid oli üle jäämas. Sama äkki ka Prantsusmaal?
Suuremastaabiline sõjategevus ei olnud veel pihta hakanud, mis oleks resursse kiiresti kulutanud, nii et äkki poleks oma vanemat relvastust enam ära anda tahetud.
Eesti koha pealt on küsitav, kas üle Norra/Rootsi/Läänemere see abi saamine nii libedalt oleks sel hetkel läinud.

Soome lennuväest rääkides ei jätaks ma siiski mainimata Fokker C.X. Kuigi biplaan, ja tundub, et vananenud - Talvesõja ajal veel täiesti adekvaatne pill. Samas klassis kui D.XXI. Ja tegi oma töö ära. Ja - jällegi - enamuses toodetud Soomes.

Peale 23. detsembri kaotust hakati vaenlase hävitajate lennualal toimetama pimedamal ajal. Päevane luure olevat läinud Fokker D XXI kätte. Selle oleks võinud ka ära märkida seoses "tegi oma töö ära".

1935. alustas Soome lennuvägi Gloster Gamecock hävituslennukile järglase otsimist. Küsiti 26 lennukitootjalt, saadi kaheksa pakkumist. Pakuti: Gloster Gladiator, North American NA-50A, Vought V-143, Dewoitine D-510, Morane-Saulnier MS-405, PZL P.24 ja Fokker D.XXI.

Siin on natuke teisiti kirjas: https://fi.wikipedia.org/wiki/Suomen_il ... %80%931939
Saksast küsiti pakkumisi selliselt organisatsioonilt nagu Reichsverband der Deutschen Luftfahrt Industrie, see ilmselt koondas rohkem kui ühte tootjat. Osad pakkumised küsiti välismaiste firmade Soome esindajate käest.

Seega kiirus ei olnud esmatähtis

Haaponenil kirjas kui "riitävä nopeusetu pommikoneeseen nähden"? Ma ei tea, millise TB-3 lennukiirusega soomlased arvestasid, aga siit paistab et kiirus pidi ca 200 km/h rohkem olema kui pommituslennukil?

maksimaalkiirus pidi olema üle 400 km/h, tõusuaeg 3000 m kõrgusele alla 7,5 minuti.

Haapanenil on kiirus 400 km/h kõrgusel 3000 m ja tõusuaeg 6000 m kõrgusele kuni 7,5 minutit.
Fokker D XXI muuseas ei täitnud tõusukiiruse kriteeriumi (8 sekundit üle).

Hindade suhe oli midagi sellist:
P.XXIV A odavaim
Gladiator 1,05 korda kallim
NA-16-15 1,07
Fokker D.21 1,08
Dewoitine 510 1,72
Vought 1,90 kord kallim
Morane-Saulnier olevat olnud 2 korda kallim odavaimast lennukist.

Esimene litsentsi alusel valmistatud lennuk tegi esmalennu 1938. a novembris ja viimane tellitud 35-st lennukist anti üle 1939. a juunis.

Kodumaise tootmise rõõmud Lennukite kättesaamine venis üle aasta. Aga kui NSVL oleks kallale tunginud 1938.a. novembris?

[toomas tyrk]

Soome lennuväest rääkides ei jätaks ma siiski mainimata Fokker C.X. Kuigi biplaan, ja tundub, et vananenud - Talvesõja ajal veel täiesti adekvaatne pill. Samas klassis kui D.XXI. Ja tegi oma töö ära. Ja - jällegi - enamuses toodetud Soomes.

Peale 23. detsembri kaotust hakati vaenlase hävitajate lennualal toimetama pimedamal ajal. Päevane luure olevat läinud Fokker D XXI kätte. Selle oleks võinud ka ära märkida seoses "tegi oma töö ära".

Siin on see asi natuke kahetine. Või mitte-ühene

Lentolaivue 10 oli Soome ainus üksus, mis oli õppinud pikeerimiselt pommitama. Ja tegi seda kuni Talvesõja lõpuni. Muidugi vaheaegadega (käis ka vahepeal tagalas puhkusel). Aga kaotas Talvesõjas ainult 3 lennukit meeskondadega. Ja tipphetkel oli neil 17 lennukit. Nii et ei hävinud täiega. Oli relvastatud C.X lennukitega kuni Talvesõja lõpuni. Ja pikeerimiselt pommitamine toimus ikka päevavalgel.

LLv 12 ja 14 tegid luurelende ikka päevavalges, aga pommituslendude osas läksid jah pimeda aja peale. Häirimispommitamiseks nimetasid seda.

Ja Talvesõja ajal olid ikka Gladiatorid need lennukid, mis hakkasid Fokker C.X asendama. Talvesõja lõpus oli LLv 16 üks salk Fokker C.X peal ja kaks salka Gloster Gladiator'itel. Llv 12 kohta hetkel Talvesõja lõpu seisu ei leia, aga Jätkusõja alguses oli neil 2 salka C.X ja üks Gladiator'eid.

Nii et C.X tegi Talvesõja ajal ikka oma töö ära...

[toomas tyrk]

Kirjutaks vahelduseks ka millestki, mida sakslased soomlastele kinkisid. Nimelt andis Göring 11. novembril 1941 soomlastele teada, et Saksamaa kingib Soome lennuväele 15 Dornier Do 17 pommituslennukit ja 300 tonni lennukipomme. Veel samal kuul saatsid soomlased esimese vastuvõtumeeskonna Varssavisse, kus toimus tüübikoolitus ning lennukite üleandmine.

Üleantavad lennukid olid tüüpidest Do 17 Z-1, Z-2 ja Z-3 ning juba kasutusel olnud. Nimelt oli Do 17 seeriatootmine juba 1940. aastal lõppenud (sel ajal toodeti seerias juba Do 215 ja Do 217 lennukeid) ning sakslased hakkasid neid tasapisi rindeteenistusest välja vahetama. Tasapisi selles mõttes, et mingit põhjust otseselt kiirustada polnud. Lennuk pädes. Sakslased lõpetasid selle kasutuse rindeüksustes alles 1943. aastal ning tagalaüksustes oli see vähesel määral kasutusel kuni sõja lõpuni. Selles taustas oli siis soodne moment teha ka omalt poolt väike žest ja soomlastele midagi kinkida.

Lennukid jõudsid Soome 1942. aasta jaanuaris, toodi kohale kolme lennuga, neist esimesed kolm lennukit jõudsid Helsinki Malmi lennuväljale 5. jaanuaril ja viimased 29. jaanuaril. Kuna tegemist oli kasutatud lennukitega, siis järgnes täishooldus ja kontroll Valtion Lentokonetehtaas.

Saabunud lennukid võimaldasid taasluua LLv 46. LLv 46 oli enne Jatkusõja algust relvastatud kolme Blenheim Mk. IV pommituslennukiga, selle ülesandeks oli luure peastaabi huvides (nii Karjala kannasel kui kaugluure), ja kui aega üle jäi - öine pommitamine. Eskadrill kaotas juba juuli alguseks kaks kolmest Blenheimist ning kolmas anti ära juuli keskel. Jäid vaid 1 DC-2 ning kaks trofeeks saadud DB-3 pommituslennukit ning see muudeti täiendusüksuseks, kus koolitati teistele pommitusüksustele meeskondi. Dornierite saamine võimaldas siis sellest taas formeerida lahingüksuse.

Veebruaris-märtsis 1942 toimus meeskondade väljaõpe ning lahinglendudega alustati aprillis. Üksus moodustati 3-salgalisena, igas salgas neli lennukit. Kolm Dornierit jäid esialgu reservi.

LLv 46 sõdis kogu Jätkusõja ja ka veel Lapi sõja ajal Dornieritel. Sooritas neil luurelende (mis toimusid enamasti päevasel ajal) ning öiseid ja päevaseid pommituslende. Muuseas käidi päevasel ajal ka pommitamas Soome lahel vene sõjalaevu. Seda hoolimata asjaolust, et ka soomlaste endi hinnangul oli lennuk juba 1942. a moraalselt vananenud. Paremat ka kusagilt võtta ei olnud.

Sõja elas üle neli Do 17 lennukit. Nende kasutamisest tuli loobuda Pariisi rahulepingu sõlmimise järel (millega keelati Soomel omada kere sees pomme kanda võivaid lennukeid). Viimane lennuk lammutati 1950. aastal. Ükski neist ei jõudnud kahjuks ka ühtegi Soome lennundusmuuseumi.

[Kapten Trumm]

Kuidas olid Soomes lood lennukibensiiniga?
Arusaadavalt, peale sõttaastumist Saksamaa liitlasena said soomlased seda sakslastelt, aga kuidas ja millist bensiini hankisid nad Talvesõja algusest kuni 1940 lõpuni?

[toomas tyrk]

No ostsid kust kätte said. St mitte Saksamaalt ja mitte N Liidust.

At the start of the war, the air force had in it's stocks 3,9 million liters of fuel. During the war, a total 3 500 tons of aviation fuel was transported to Finland via Stockholm-Turku, along with lubricants. When the war ended, a further 3 000 tons were on it's way. The Finns lost, in Soviet air attacks, some 70 tons of fuel.

Nagu online konverter ütleb - 1 l lennukibensiini kaalub umbes 719 grammi, siis saadi Talvesõja ajal kätte rohkem kui enne varuks oli, ja veel teist niipalju oli teel. Kütusepuudust ei olnud, v.a. 100-oktaaniline, mida oleks vaja läinud inglastelt saadud Blenheim Mk.IV jaoks. Kõik ülejäänud lahinglennukid tarvitasid oktaaniarvuga 87 kütust.

[andrus]

Siin on see asi natuke kahetine. Või mitte-ühene

Lentolaivue 10 oli Soome ainus üksus, mis oli õppinud pikeerimiselt pommitama. Ja tegi seda kuni Talvesõja lõpuni. Muidugi vaheaegadega (käis ka vahepeal tagalas puhkusel). Aga kaotas Talvesõjas ainult 3 lennukit meeskondadega. Ja tipphetkel oli neil 17 lennukit. Nii et ei hävinud täiega. Oli relvastatud C.X lennukitega kuni Talvesõja lõpuni. Ja pikeerimiselt pommitamine toimus ikka päevavalgel.

LLv 12 ja 14 tegid luurelende ikka päevavalges, aga pommituslendude osas läksid jah pimeda aja peale. Häirimispommitamiseks nimetasid seda.

Ja Talvesõja ajal olid ikka Gladiatorid need lennukid, mis hakkasid Fokker C.X asendama. Talvesõja lõpus oli LLv 16 üks salk Fokker C.X peal ja kaks salka Gloster Gladiator'itel. Llv 12 kohta hetkel Talvesõja lõpu seisu ei leia, aga Jätkusõja alguses oli neil 2 salka C.X ja üks Gladiator'eid.

Nii et C.X tegi Talvesõja ajal ikka oma töö ära...

Väite võtsin K. Stenmani raamatust Korpilaivue. Lentolaivue 14 sodassa:

Hävittäjät ampuivat 23. joulukuuta LLv 12:n tiedustelua suorittavan FK-koneen alas Johanneksen lähistöllä. Seuraavana päivänä LLv 16 menetti Sallan suunnalla myös hävittäjien alas ampumana yhden JU-koneen. Karjalan Kannaksen ja Laatokan Karjalan ilmatilassa jatkuvasti partioivat vihollishävittäjät tekivät päivätiedustelun lähes mahdottomaksi ja tiedustelulaivueet siirtyivät toimimaan ensisijaisesti yöllä tai hämärän aikaan. Vaativat ja vaaralliset päivätiedustelut annettiin LLv 24: FR-hävittäjille.

Lorentz, Richard: Iskuja ilmaan http://urn.fi/URN:ISBN:978-951-25-2507-2
Lahkab lendude statistikat alates lk. 102

LLv 10 tegi võrreldes teiste FK lennukite üksustega märgatavalt vähem lende (hävituslennukite lendude osa LLv 12 ja LLv 14 juures paistab väike olema). Võib-olla seetõttu, et oli ainuke pikeeriv pommitajaüksus, ja oli allutatud ülemjuhatusele? Selline eriline üksus, mis ootab erilist hetke kasutamiseks, tundub mulle vaese Soome juures priiskamisena. Saavutatud tulemuste kohta ka vist mingit uurimust ei ole? Laadogal paar laeva vajus madalasse vette ja veel lisaks teadmata tulemustega NSVL maavägede pommitamine ja ongi kõik? Ühes vanas Aviamasteris vist oli nõukogude poole andmeid kasutav ülevaateartikkel, kui mu mälu mind ei peta. Arvatavasti see: АвиаМастер 2005-07 · О.Киселев · "Штуки" по-фински.

Päevavalges luurelennud olid vist hävituslennukite katte all? Näiteks selline sündmus 1. veebruaril 1940.a.:
LLv 12 FK-105 tegi õhuluuret päeva ajal. Kaitseks lendas 4 FR lennukit, üks nendest (FR-115) tulistati alla (arvatavasti 7.iap poolt), Tapani Harmaja sai surma.
Hävitajakatte all oleksid saanud luuret teha ka vananenud lennukid?

Olemas on trükikirjas sõjapäevikud, neid ma pole läbi vaadanud, et kas on midagi selle kohta kirjas:
Lentolaivue 10: http://digi.narc.fi/digi/slistaus.ka?ay=37895
Lantolaivue 12: http://digi.narc.fi/digi/slistaus.ka?ay=37899 http://digi.narc.fi/digi/slistaus.ka?ay=37884
Lentolaivue 14: http://digi.narc.fi/digi/slistaus.ka?ay=37894
Lenotlaivue 16: http://digi.narc.fi/digi/slistaus.ka?ay=37904 (käsikiri, aga hästi loetav)


Et võib-olla oleks võinud need Fokker C X ostmata/ehitamata jätta (või hankida ainult sellel ühele pikeerimisüksusele), luure/häirimispommitusteks kasutada juba olemasolevaid muidu vananenuid lennukeid ja hankida juurde veel hävituslennukeid?

[toomas tyrk]

No tegelikult on siinkohal küsimus nende luure-koostöö lennukite asjakohasuses üldse.

Eesti lennuväe arendamise kava nägi samuti ette suhteliselt suure luure (ja koostöö) lennukite arvu. Ei oldud siinkohal originaalsed. Enamus tolle aja (enne maailmasõja puhkemist) arengukavad ja ka reaalsed olemasolevad struktuurid näitasid selliste lähiluurelennukite suurt protsenti. Sõja käigus muutus aga paljutgi ning sõja lõpus olid need osakaalud märgatavalt ümber jaotunud.

Mis ei tähenda, et lähiluure lennukeid üldse vaja ei läinud. Ja suurtükitule juhtimist jms...

Kui näiteks vaatama Talvesõja perioodi ja mis lennukid teiselpool sama rolli täitisd (R-5 ja R-Z) - no ei olnud kvalitatiivselt parem tase. Järgmise põlvkonna lennukid mis sinna nišši olid mõeldud - näiteks Lysender ja Hs 126 - ei olnud selles rollis oluliselt paremad. Veidi küll, aga mitte oluliselt.

Fokker C.X suudeti siiski panna pikeerimiselt pommitama. Lysenderiga sommid isegi ei üritanud seda.

Loomulikult polnud ka C.X mingi pikeeriv pommitaja. Sommid andsid sellest asjast omale aru ja LLv 10 saadeti peale Talvesõda laiali.

Aga Talvesõja ajal tehti asi siiski ära. Nii hästi või halvasti kui see välja kukkus.

C.VE pikeerimiselt poleks pommitanud ja ilmselt olid need lennukid Talvesõja alguseks ka valdavalt amortiseerinud.

Katsun homseks otsida veidi statistikat 2. ms alguse ja lõpu lennukite protsendid klasside kaupa (hävitus vs pommitus vs luurelennukid) eri õhujõudes. Ja ehk leiab midagi ka Fokker C.VE teenistusest Soome lennuväes.

Aga kõik see öine pommitamine oli tingitud ikka sellest, et päeval enam ei saanud. Liig suurte kaotuste tõttu. Soomlased ise aga nimetasid öist pommitamist ilmselt selle õige nimega - häirintä pommitukset - ehk siis ei oodatudki muud tulemust kui vastase häirimist.

[teddybbeer]

Prantslased kinkisid Soomele Talvesõja ajal 50 Morane MS.406 hävituslennukit, kuid sõda lõppes enne ära kui need kõik kohale jõuti toimetada. Tegelikult sai Soome kätte neist 30 lennukit, mis taas transporditi laevadel Rootsi, pandi seal kokku ning siis lennati neil Soome. Esimesed lennukid olid Soomes kohal taas 1940. a. veebruaris. Aga sõjategevuses osaleda ei jõudnud. Mäletatavasti oli seal soomlaste hävituslennukikonkursil üks osaleja MS.405, mis jäi valimata peamiselt kõrge hinna ja "vale mootori" tõttu. MS.406 oli selle edasiarendus ning oma tehnilistelt näitajatelt sel ajal parim hävituslennuk, mis Soome lennuväel oli. Maksimaalkiiruse poolest ületas ka Brewster'eid, muudest lennukeist rääkimata.

Eestikeelses ajalookirjanduses levivad teistsugused andmed. De Gaullest rääkivast raamatust "Kindral", autorit ei mäleta, eesti keeles trükitud 1980. aastal.