Päris hea aus ülevaade sest asjast lõpuks - ilma lapselikult jalgutrampiva meediavahu kloppimiseta siis
Skandaali lõppvaatus. Suletud spordirühm sai kaitseväelt hiigelhüvitise
Olümpiakomitee kompas kulisside taga võimalust, et sportlasi toetataks riigikaitse rahaga edasi MTÜ kaudu. Kaitsevägi keeldus potjomkinlust kaasa tegemast. Atleedid vimma ei pea, sest lahkusid kuni 11 000-euroste koondamishüvitistega.
Selle kevade suurim sporditüli – kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremi otsus 15 aastat kaitse-eelarvest regulaarset kuupalka saanud elukutseliste sportlaste rühm juunist laiali saata – ajas omavahel päevapealt sõnasõtta lipsu-, vormi- ja dressikandjad.
„Hakata 14 inimese pealt kokku hoidma ei tundu mõistlik, aga ega inimese mütsi või kiivri alla ju näe,” ironiseeris põhjuste üle EOK peasekretär Siim Sukles.
Otsuse pihta andis sotsiaalmeedias tuld mitu spordirühma endist liiget. Ajakirjanduses kutsus keskerakondlane Kaido Höövelson kaitseväge üles mujalt kärpima, sest majanduslangus toovat sportlastele raske aja. Sotside fraktsiooni aseesimehe Kalvi Kõva meelest kaotasid maalapsed nüüd eeskujud, kes neid meelitaksid neid ajateenistusse.
Kaitsevägi seevastu arvas, et toetuste n-ö ringiga maksmise aeg on Eestis ümber. Mis juhtus spordirühmaga tegelikult? Kui asja lähemalt uurida, selguvad üllatavad detailid. Näiteks: spordirühma asutamine oli Jürgen Ligi kunagine mõttevälgatus ja esimese 13 aasta jooksul ei pidanud rühma sportlased töölepingus kirjas olevat üldse täitmagi.
Kohustusteta töökoht
2019. aasta veebruaris lasi Herem, kes oli kaitseväe juhataja ametis olnud mõne kuu, oma alluvatel analüüsida elukutselise spordirühma kulusid ja tulevikuväljavaateid.
Raha rahaks, aga kaitseväel oli suurem probleem. Ajateenijate kehalise testi tulemused on aasta-aastalt alla käinud. Mitte ainult ajateenistusse tulles, vaid ka sealt lahkudes täidab füüsilise testi nõuded aina vähem mehi.
See tähendab, et sõjaliseks väljaõppeks koolitatud allohvitseride sporditundidest ei piisa. Üle Eesti väeosadesse jaotatud viiest professionaalsest spordiinstruktorist on liiga vähe. Nende arvu suurendamiseks tuleks mujalt töötajaid koondada, sest kaitseministeerium on kaitseväele kehtestanud riigitöötajate piirarvuks 1024 ja see on juba täis.
Kaitseväe palgal oli instruktoritena 14 profisportlast, kes ametinimetuse poolest oleks võinud seda auku täita, aga neilt ei nõutud konkreetselt mõõdetavat töötulemust. Maakeeli: nad said 1100-eurost kuupalka ja varustusekompensatsiooni mõne võistluse eest aastas, ent ei teinud kaitseväes kohapeal tegelikult midagi.
See erineb palju näiteks Taani, Rootsi või Soome praktikast. Seal peab spordirühma liige pühendama kaitseväelistele kohustustele kolmandiku kuni pool oma aega.
Heremi alluvad panid ette kolm varianti: jätta kõik samaks, profisportlaste rühma mahtu vähendada või see kaotada.
„Vale oleks väita, et me kaalume elukutseliste spordirühma ärakaotamist. Ma olen öelnud, et see on äärmuslik variant, kuhu me tõenäoliselt ei jõua,” ütles peastaabi väljaõppeosakonna ülem kolonel Mati Tikerpuu 2019. aasta märtsis Päevalehele.
Tikerpuu ei vassinud. Esimese sammuna tõmmati spordirühma koomale, kaotades seni täitmata kohad. Sportlastega koostöös kinnitati mullu kevadel uus tööjuhend ja nad said 13 aasta jooksul esimest korda reaalsed ülesanded ajateenijatega tegelemiseks. Olenevalt auastmest ja ametikohast pidi igaüks aastas tegema kaks-kolm nädalat instruktoritööd, milleks tuli minna mõnda väeossa tunde andma.
Pärast seda loobusid rühmas osalemast kümnevõistleja Janek Õiglane ja maadleja Epp Mäe. „Ma oleksin pidanud treeninguid läbi viima – mul puhtfüüsiliselt ei olnud seda aega. Kuna ma ei viibi Eestis nii palju, siis kogu see vaba aeg, mis ma Eestis olen, on mul vaja muid asju ka teha. See oli põhjus, miks ma sealt ära tulin,” meenutas 2019. aastal kaitseväe parimaks naissportlaseks nimetatud Mäe.
Tänavu kevadeks selgus, et lepinguga määratud töömahu täitis kolmandik spordirühma liikmeid, ülejäänud mitte. Kaitsevägi seda sportlastele ette ei heida – sel aastal valmistuti Tokyo olümpiamängudeks –, ent ajateenijate kehva füüsise parandamise eesmärgile polnud kaitsevägi aasta jooksul ikkagi lähemale jõudnud.
Otsus profirühm sulgeda oli peastaabis selge tänavu jaanuariks. Rühmale kulus mullu 395 000 eurot. Kolm viiendikku sellest läks palkadeks, ülejäänu ettevalmistuslaagrite, varustusekompensatsiooni ja muu jaoks.
Heremi meeskond otsustas, et sportlaste palgal pidamine pole kaitseväe põhiülesanne. Hoopis enam oleks vaja suurendada füüsilist võimekust ajateenijatel ja tuhandetel reservväelastel, et nad ei tuleks kordusõppustele lodevana, vaid reservi minneski jätkaksid sportlikku eluviisi. Otsus tähendab, et Eesti läheb üle üksnes ajateenistusel baseeruvale spordirühmasüsteemile, nagu on ka Soomes.
„Võistlustulemuste mõttes on sulgemisotsus suur kaotus, aga me lükkame oma fookuse tegevväelastele. Ilmselt kaotame MM-il elukutselistele, sest tervest maailmast on profid sinna palgatud. Aga me ei näe välist mainekahju kaitseväele,” analüüsis kaitseväe spordijuht Mikk Sarik.
Heremit püüdsid ümber veenda EOK president Urmas Sõõrumaa ja peasekretär Siim Sukles. Sukles pakkus, et kaitsevägi looks lepingulise spordirühma asemel MTÜ. See näiks juriidiliselt korrektne skeem: instruktorite ametikohad vabaneksid, aga sportlasi toetataks kaitse-eelarvest edasi. Kaitsevägi keeldus.
Niihästi tänuks saavutuste eest kui ka kaitseks suvel rahatuks jäämise vastu maksis kaitsevägi spordirühma liikmetele kuni kümne kuu põhipalga mahus koondamishüvitisi, kokku 82 000 eurot. Üle kümnendi rühma kuulunud sõudjad Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä ja Kaspar Taimsoo said igaüks 11 000 eurot, enamik teisi 5500.
Sportlased eri meelel
Kuigi ta rühmast lahkus, ei kiida maadleja Epp Mäe sulgemisotsust heaks. „Kui vaadata EOK reglementi, siis üks tulemus kehtib [toetuse saamiseks – O. K.] kaks aastat. Võib juhtuda, et mõnel sportlasel tekib vigastusi või muid probleeme, mistõttu ei tule kahe aasta jooksul uut väärilist tulemust, mis hoiaksid sind EOK toetuste ja palga peal. Siis on kaitsevägi see, kes ikkagi hoiab sul tagalat, et saad edasi treenida. Kui sportlasel kõik rahaallikad kaovad, siis mis inimene teeb – ta läheb tööle,” kirjeldas Mäe sportlaste dilemmat.
2006. aastast spordirühma kuulunud Tõnu Endrekson on mõõdukam. Ta ütles, et töölepingutega spordirühm loodi omal ajal sportlaste sotsiaalsete garantiide pärast. EOK maksis aastaid eri kategooria stipendiume, mis üksi jätnuks sportlased haigekassa tervisekindlustuseta.
„Siis mõeldigi välja, et kaitsevägi tuleb appi. Kui EOK hakkas mõni aeg tagasi ka palka maksma, siis vahepeal olidki kahe koha peal ametlikult palgal. Selles mõttes ma loomulikult mõistangi nende seisukohta rühm sulgeda. Seda tuleb aktsepteerida – olla neile tänulik, et kunagi tuldi meile appi,” arutles ta.
Endrekson on Mäega ühel meelel, et kahe-kolmenädalane instruktoritöökohustus aasta kohta poleks vilja kandnud. „Kui vaatasin enda ettevalmistusplaani, millal meil on laagrid, millal võistlused, siis ma ei kujutanud ette, kust see hooaja sees võtta. Hooaja lõpus oleks pidanud hästi intensiivselt neid töötunde täitma,” hindas Endrekson.
Arutelu spordirühma vajalikkuse üle taandub nüüd ühele küsimusele. Kas põhjused, miks rühm omal ajal loodi, on nüüdseks ära langenud?
Selgub, et kaitseväe spordirühm loodi omal ajal toetusmeetmeks, mis aitas tippsportlasi ülal pidada. Mainekorralduslik aspekt – ajateenistuse reklaamimine sportlaste kaudu – mõeldi sellele hiljem juurde, et peastaabi kolonelid jääksid plaaniga nõusse. Kurioosne on, et toonased asutajad on praeguseni eri meelel, mida nad täpselt saavutada tahtsid.
Suruti poliitiliselt läbi
Aastatel 2003-2004 kaitseminister olnud Margus Hanson (RE) meenutas, et spordirühma idee tuli temani Reformierakonnast. Peamiselt surus seda läbi agar tervisesportlane Jürgen Ligi.
Hanson omakorda üritas ideed maha müüa kaitseväe toonasele juhatajale, viitseadmiral Tarmo Kõutsile. Kõuts oli huvitatud isik: ameti kõrvalt veel EOK täitevkomitee liige ning laskurliidu ja sõudeliidu president.
„Kõutsiga ei olnudki nii keeruline, aga tema muretses, kuidas ta oma meeskonnale selle maha müüb,” meenutas Hanson.
Peastaabi kolonelid tahtsid, et kogu raha suunataks võimetesse. „Nad ütlesid, et meil on hoopis sügavamad eesmärgid kui sportlaste aitamine. Siis me jõudsimegi Kõutsiga selleni, et see võiks olla kaitseväele maineprojekt, mis oleks võimalik ka kaitsejõudude peastaabis maha müüa,” paljastas Hanson, kuidas tekkis maineargument, mida senini kasutatakse laialdaselt spordirühma kaitseks.
2005. aastal kaitseministriks saanud Jürgen Ligi tegi spordirühma valmis, aga enda sõnul hoopis teistel kaalutlustel. „Mind õudselt häiris, et ajateenistuse tõttu lõpetatakse noorte sportlaste karjäär – see puudutas ka teisi peale sportlaste,” ütles Ligi.
Mingit elukutseliste sportlaste palgalevõttu Ligi rühma loomise all silmas ei pidanud, see pidi olema üksnes ajateenijatele. „Püha ajateenistus, et kõik pangu oma elu taskusse ja teenigu riiki ja rahvast. Minul oli ajateenistuse vastu Vene asjast alates suur allergia – mu tunnetus oli, et minu arust kõik ka ei sobi kaitseväkke,” rääkis hobitriatleet ja hiljem palgalise armee pooldajana tuntuks saanud Ligi.
Tarmo Kõuts ütles, et lugu on sügavam, kui kumbki poliitik räägib. Ta väitis, et toona pidi mitu teise järgu sportlast valima söömise või sporditegemise vahel. Iseäranis kehvas seisus olid laskjad, kellele riik ei andnud tuge harjutamiseks ega moona hankimiseks.
Kõuts nägi, et sport ja kaitsevägi sobivad hästi ideoloogiliselt, sest mõlemad on saavutuspõhised. Sportlastega tehti töölepingud, mis nägid ette vahetevahel loengute pidamist, ja Kõutsi sõnul ta kontrollis, et kohustusi täidetaks.
„Ma olen veendunud, et me toona suutsime üsna mitu hea potentsiaaliga sportlast Eestile alles jätta. Võib-olla tekkis nüüd tõesti olukord, et tema sotsiaalhooldeline vajadus enam ei olnud nii suur,” ei heida Kõuts Heremile sulgemisotsust ette.
Spordirühma loojal Heino Märksil on asjale neljas vaade. Ta ütles, et spordirühma mudeli panid kaitseväe entusiastid paberile 1996. aastal Hollandi mudeli eeskujul. Selle eesmärk oli toetada kaitseväega seotud alasid, nagu laskmine või laskesuusatamine.
„Laigulised sportlased olid reaalselt olemas. Nad olid jaotatud eri väeosade vahel ja said väeosadest palka, hoidsid kinni muid kohti,” meenutas Märks.
Ajapikku muundus elukutseliste spordirühm selliseks, nagu see oli viimasel ajal. Märks möönis, et sportlaste instruktoriteks sundimine oli määratud läbi kukkuma. Omal ajal seda prooviti ja väeosade tagasisidest sai selgeks, et instruktori amet nõuab eriteadmisi. Seega olnuks ainus viis spordirühma jätkamiseks sõlmida senine kohustusteta tööleping.
Sellest hoolimata Märks kritiseerib rühma sulgemist. „Kui palju on selliseid valdkondi, kus Eesti lipp tõstetakse USA, Hiina või Vene lipust kõrgemale? Kaitseväes on kokkuhoiukohti nii et tapab. Võin võtta pastapliiatsi kätte ja joonistada kohe 1000 kokkuhoiukohta,” ütles nüüdseks kaitseväest lahkunud spordijuht.
