www.militaar.net

Kärevere sild õhiti 1941. aastal, selles ei ole küsimustki. Kinnituse 1941. a sakslaste poolt puitsilla ehitamise kohta saab sellest artiklist. (Saksa pioneeride standardprotseduur oli taastada võimalusel ol.olev sild või ehitada kõrvale uus, kasutades põhiliselt puitu, raudteesildadel ka terastalasid. Oluline oli kiirus, raudbetoonsildu nemad ei ehitanud vaid Todt).
Kavastu sild on siin foorumis eristaatuses, eraldi teemaga ja teen ettepaneku kõik uus poolt -ja vastuargumentatsioon sinna kirjutada. Juba esitatud küsimusi-vastuseid üle korrata ei ole huvitav ja kui midagi tundub veel kahtlane, siis tuleb sellega leppida.( Loodan ehk õnnestub arhiividest midagi veel leida).

Jätkates esialgse küsimusega, siis taustainfoks- Saksa väejuhatus hakkas sildade hävitamist planeerima varakult, sisuliselt samal ajal kui Kavastu ja Luunja sillad valmisid. 22.07.1944 AOK18 A.Pi.F käsuga liigub Pi.Btl 657 Kp 2,3 Tartusse ülesandega ettevalmistada õhkimiseks a) sillad üle Emajõe.

Üldine käsk oli vastast igal juhul takistada ja selleks loomulikult õhiti kõikvõimalikud teed ja rajatised. Ühe sellise käsu näide: 10.08.1944 Guderian → Nord → AA Narwa :
1.) kõik teed ja rajad ebamugavusi arvestamata samaaegselt tankitakistuste laiendamisega blokeerida. Välja arvatud mõned olulised lõigud, mis vastutava väejuhi korraldusel taktikaliste või varustusküsimustel lahti tuleb hoida. Veel lahti olevate teede lukustamine tuleb selliselt ette valmistada, et ka need vaenlase mõju alla sattudes kiiresti ja püsivalt tagatud oleks.
Kõne alla tuleb: 2.) mitu järjest kiiresti hävitatavat või purustamiseks ettevalmistatud silda õhkida looduslike või tehislike maastikutakistuse tekitamise käigus.
Kõigil juhtudel kui kas vaenlase soomusmasina takistamatu ülesõit tankitakistusest vabalt õnnestub või milles blokeerimist ei toimu ilma põhjuseta, peab vastutav ohvitser mulle aru andma argusest vaenlase ees.

Kärevere 1941. a puitsilla foto Maanteemuuseumi kogust: 13.08.1944 läks Emajõe kindlustusliini kaitsmise vastutus AOK18-lt üle AA Narwale ja kohe 14.08.1944 toimunud mõlema väegrupi A.Pi.F nõupidamisel anti ülevaade Emajõe sildade õhkimiseks ettevalmistusest, tähelepanu tasub pöörata Kärevere silla kohta antud teavele: valmis.
Järgnevat sildadega seonduvat infot leiab samast AA Narwa A.Pi.F aruandest 17.08.1944: Pi.Btl 676 on juhendatud, et VG Wagner annab käsud Emajõe piirkonna sildade õhkimiseks. 2.Kp ülem pöörab erilist tähelepanu Jõesuu sillale. Telefonikõne VG Wagner staabiohvitseriga Ia osakonnast: 1.) märkus, et Emajõe piirkonna õhkimiskomandod ei ole veel kirjalikku korraldust saanud. Seda tuleb teha kohe, võttes arvesse piirkonna olulisust.
VG Wagner käsk tuli 19.08.1944: Emajõe sildade õhkimise eest vastutab Pi.Btl 676 (allikaks on M.Laar „Emajõgi 1944“).
Üksikasjalikku kirjeldust õhkimistööde juhtimisest ja ülevaatamisest saab lugeda 23.08.1944 kuupäeva sissekandest:
VG Wagner juhendatakse Emajõe üldisest valmisolekust laial rindel ja Luunja parve (ületuskoha) tugevdamisest.
Ob.St.B.Fhr Schaefer on ajutiselt üle võtnud VG Rebane juhtimise (vast on mõeldud pioneeritöid?)
Lt. Tödt (3.Kp Pi.Btl 676) saadetakse Emajõe raudteesillale ühenduse loomiseks raudteepioneeride lõhkamisgrupiga. Sild peab jääma purustamata vastavalt “Nord“ käsule.
Ofeldw. Klimmeck saab ülesande Kabinas parve ehitamiseks.
Lt. Leichte saab vastutavaks õhkimiskomando juhiks Tartu linnasildadel.
Jagatud staabi-Kp ja staap liituvad veomasinal Tartust läänes asuva pataljoni jalaväega.
Oblt. Schumann juhendab Luunja õhkimiskomandot.
Hptm. Spilker saab käsu paigale jääda ja jälgida määratud ülesannete täitmist.

croman40 kirjutas:Kärevere 1941. a puitsilla foto Maanteemuuseumi kogust:

Kärevere 1941.jpg

13.08.1944 läks Emajõe kindlustusliini kaitsmise vastutus AOK18-lt üle AA Narwale ja kohe 14.08.1944 toimunud mõlema väegrupi A.Pi.F nõupidamisel anti ülevaade Emajõe sildade õhkimiseks ettevalmistusest, tähelepanu tasub pöörata Kärevere silla kohta antud teavele: valmis.
Järgnevat sildadega seonduvat infot leiab samast AA Narwa A.Pi.F aruandest 17.08.1944: Pi.Btl 676 on juhendatud, et VG Wagner annab käsud Emajõe piirkonna sildade õhkimiseks. 2.Kp ülem pöörab erilist tähelepanu Jõesuu sillale. Telefonikõne VG Wagner staabiohvitseriga Ia osakonnast: 1.) märkus, et Emajõe piirkonna õhkimiskomandod ei ole veel kirjalikku korraldust saanud. Seda tuleb teha kohe, võttes arvesse piirkonna olulisust.
VG Wagner käsk tuli 19.08.1944: Emajõe sildade õhkimise eest vastutab Pi.Btl 676 (allikaks on M.Laar „Emajõgi 1944“).
Üksikasjalikku kirjeldust õhkimistööde juhtimisest ja ülevaatamisest saab lugeda 23.08.1944 kuupäeva sissekandest:
VG Wagner juhendatakse Emajõe üldisest valmisolekust laial rindel ja Luunja parve (ületuskoha) tugevdamisest.
Ob.St.B.Fhr Schaefer on ajutiselt üle võtnud VG Rebane juhtimise (vast on mõeldud pioneeritöid?)
Lt. Tödt (3.Kp Pi.Btl 676) saadetakse Emajõe raudteesillale ühenduse loomiseks raudteepioneeride lõhkamisgrupiga. Sild peab jääma purustamata vastavalt “Nord“ käsule.
Ofeldw. Klimmeck saab ülesande Kabinas parve ehitamiseks.
Lt. Leichte saab vastutavaks õhkimiskomando juhiks Tartu linnasildadel.
Jagatud staabi-Kp ja staap liituvad veomasinal Tartust läänes asuva pataljoni jalaväega.
Oblt. Schumann juhendab Luunja õhkimiskomandot.
Hptm. Spilker saab käsu paigale jääda ja jälgida määratud ülesannete täitmist.

Emajõe sillad 2.jpg

Tänuväärt ja lugupidamist vääriv vaev.
Kärevere puitsild pidi olema kvaliteetne töö , kui üle silla said 50 tonnised tankid.
Luunjas oli parv (Hintzeri foto olemas) ka Haaslaval oli parv, mul on viiteid Kaagvere parvele ja nüüd veel Kabina parv ?
Midagi vist on liiga.
Aga Kavastu silda ei mainitud ka nendes dokumentides.

Jah, kuigi sellistel puitsildadel oli üldiselt 24-t märk ees, siis võis varu olla suur. Hea näide on eile õhtul TV6-s Top Gear saates, kus ehitati üle jõe bambussilda veoautodele. Suhteliselt sale sild paindus kõvasti, aga ei purunenud.
Kabina on sama, mis Haaslava, ainult põhjapoolsel küljel.
Kavastut mainiti 14.08.1944 ülevaates ja õhkimiskomando seal oli VG Rebase juurde saadetud ülemuse kontrolli all.

Edasi läks sildadega nii nagu planeeritud. Erandiks oli Kärevere sild, kus toimunu on siiani arusaamatu. M.Laar on raamatus “Emajõgi 1944“ põhjalikult seda episoodi kirjeldanud, teen lühikese kokkuvõte: nõukogude tankid peavad 16.00 lühiajalise lahingu Degrelle meestega 4 km Tartu pool, siis tankid lähenevad, algab segadus sillakaitsjate hulgas, pioneerid peavad lühikese tulevahetuse ja kõik taganevad, 16.30 tankid ületavad silla. Õhkimine oli Saksa pioneeride ülesanne ja ärajäämise põhjus ei ole teada.
Raamatus on toodud ka mõned versioonid, miks võis sild õhkimata jääda nagu näiteks, et pioneerid ootasid Wagneri käsku või ootamatu tehniline rike, siis veel väljavõte AA Narwa staabiülema peale sõda kirjutatud raamatust, kes pidas süüdlaseks kohapealset Saksa komandori ja viimaseks M.Laari oletus, et võib-olla läks Saksa pioneeridel Kärevere sild segamini raudteesillaga, mida keelati õhku lasta.

Igatahes tekitas selline ebaõnnestumine kõrgemal pool suurt pahameelt, nii “Nord“ kui AA Narwa poolt tulid käsud viivitamatult sild tagasi võtta, hävitada ja leida ka süüdlased. Need korraldused mingit olulist lisainfot ei anna, piirdun AA Narwa A.Pi.F aruande 24.08.1944 sissekannete tsiteerimisega:
Mjr. Baumgart (AA Narva staap Id) teatab, et Kärevere silla on ületanud 10 nõukogude tanki ilma, et silda oleks õhitud. Ülemjuhatus nõuab selgitust, miks silda õigeaegselt ei hävitatud. Ob.St.B.Fhr Schaefer juhendatud vajaliku uurimisega viivitamatult alustama ja aruannet koostama. (Seda uurimisaruannet kahjuks edaspidi ei mainita kordagi.)

Viimaseks on üks korraldus, pärit AA Narwa staabist, saadetud 25.08.1944 A.Pi.F-le, pealkirjaga „Sildade hävitamiseks ettevalmistamine“ , mis sisaldab järgmist huvitavat informatsiooni:
-Armeegrupi piirkonnas on lühikese aja jooksul 2-l lõhkamiseks ettevalmistatud sillal lõhkeained ja detonaatorid ära varastatud.
1.Seetõttu kästakse kõiki hävitatavaid sildu pidevalt valvata.
2. Alates 30.08.1944 on õhkimiseks valmistatud sillad, samuti tööplaanid sildadel vastavalt lisatud sümbolitele vaja teatada kaartidel 1:50 000. Üksikud objektid antakse järjestikuste numbritega.
3. Töö edenemine anda vastavalt telefoni teel täpsustades objekti nr. A.Pi.F aruandes.
4. Uued objektid – kui aruandes vastavalt punktile 1) pole loetletud – sisse viia plaanile 1:50 000 koos objekti nr. teatamisega.
Objektide sümbolid ülevalt alla: planeeritud / töös / lõhkeained paigaldatud ... Pi üksuse poolt, ilma sütikuteta, valvab ... Pi üksus / lõhkamisvalmis ... Pi üksuse poolt, valvab ... Pi üksus.

Lugege nüüd retti kommentaari lk2. Luunjaga on asi selge, foto ilust õhitud sillast olemas, aga Kavastu kohta pole mitte ühtegi tõestust peale foto. Head foorumlased, tõlkige mulle arusaamatule see repliik. Segasemat väljendust ei saa olemas olla?!?. Kuna siis foto on tõestus ja kuna mitte?

Võimalik, et eelpool näidatud 25.08.1944 korralduse põhjuseks oli Kärevere sillal toimunu. Sel hetkel kui sild oli nö. kuum teema tuli AA Narwa juhtkonnal kuidagi reageerida ning see korraldus oli täpselt see, mida võiks oodata – näitab kohest tegutsemist, asjaolude väljaselgitamist, probleemi kirjeldust ja lahendust. (Mingit muud informatsiooni Kärevere 24.08.1944 episoodi kohta edaspidi leida ei ole). Võib vaid oletada, kas õhkimiseks vajalike komponentide puudumine oli varguse tagajärg või üritati niimoodi oma vastutust vähendada.
Järgnevalt nõudis “Nord “ veel 24.08.1944 sillal toimetanud pioneeride andmeid, tänu sellele saab II.AK vastusest teada ka ebaõnnestunud õhkimisoperatsiooni juhid: vastutav ohvitser oblt. Neumann ja õhimiskomando juht allohvitser Hauenstein. Nende süü uurimine toimub II.AK sõjakohtus ja tulemustest antakse teada.
Kuigi 31.08.1944 teatab II.AK, et vaenlane on Emajõe põhjakaldalt taganema löödud ja selle taganemise käigus õhkis ise Kärevere silla, tundub, et ka siis ei õnnestunud sillale suuremat kahju teha, sest juba 03.09.1944 nõupidamisel arutavad sakslased vasturünnakul Emajõe ületamise võimalusi ja Kärevere silla korda tegemine võtab nende hinnangul 6 tundi poole kompanii suurusel üksusel. Lisatud on ka silla kandevõime 24 t.

04.09.1944 alustatud Saksa vasturünnakul jõutigi Emajõe lõunakaldale, moodustades Kärevere silla juures 300x400 m sillapea. Vastase suurtükituli ja lennukitelt pommitamine ei lubanud sillaehitusega alustada, alates 06.09.1944 hakati vähehaaval taanduma kuni 07.09.1944 jõuti jälle Emajõe põhjakaldale.
Nüüd taibati II.AK staabis, et silla remontimise asemel tuleks sellest jälle vabaneda ja 08.09.1944 sai 563.GD ülesande teha 09.09.1944 õhtuks aruanne Kärevere silla seisukorrast. Kuna aerofotode järgi tundus see vaid osaliselt purustatud olevat oli vaja teostada tõhus hävitamine.
10.09.1944 nõupidamisel tunnistas 563.GD: sillatingimused ei ole ikka veel teada.
Kohal olnud Tartust pärit Est.Pol.Btl.37 ülem (kpt. Suude) täpsustas: Kärevere betoonsild purustati 1941. Otse selle kohale ehitati puitsild; selle puitsilla lasi vaenlane õhku. Sillal puudub 2 ava pikkusega 12 m.
563.GD anti käsk teha kindlaks, kas puitsild tuleb täielikult õhku lasta või on võimalik osaline hävitamine põhjapoolsel jõekaldal. Sild tuleb kindlasti õhku lasta, tähtajaks oli 12/13.09 öö.

13.09.1944 hommikul raporteeris 563.GD: Kärevere sild on lõplkult purustatud.
Ilmselt ei olnud nõukogude pool selle hinnanguga nõus ja otsustas ise asja lõpuni viia, 14.09.1944 hommikuaruandes kirjutatakse: Kärevere silla õhkimine jätkus kell 23.00. Vaenlane õhkis kell 01.00 sama silla juures ühe sillaosa.
Lõpetuseks üks küsimus, mis tekkis lugedes seda materjali -miks ei proovitud (või ei õnnestunud, aga midagi selle kohta ei ole mainitud) Saksa poolel lennukitelt silla puruks pommitamist. Lennuväe tegevust juba 25.08.1944 selles piirkonnas kinnitab 25.08-05.09.1944 Tartu piirkonna lahingute nn. kogemuste aruanne, milles muu hulgas kirjutatakse, et pommitati oma vägesid.

croman40 kirjutas:13.09.1944 hommikul raporteeris 563.GD: Kärevere sild on lõplkult purustatud.
Ilmselt ei olnud nõukogude pool selle hinnanguga nõus ja otsustas ise asja lõpuni viia, 14.09.1944 hommikuaruandes kirjutatakse: Kärevere silla õhkimine jätkus kell 23.00. Vaenlane õhkis kell 01.00 sama silla juures ühe sillaosa.
Lõpetuseks üks küsimus, mis tekkis lugedes seda materjali -miks ei proovitud (või ei õnnestunud, aga midagi selle kohta ei ole mainitud) Saksa poolel lennukitelt silla puruks pommitamist. Lennuväe tegevust juba 25.08.1944 selles piirkonnas kinnitab 25.08-05.09.1944 Tartu piirkonna lahingute nn. kogemuste aruanne, milles muu hulgas kirjutatakse, et pommitati oma vägesid.

Emajõe sillad 6.jpg

Olen aru saanud,et sakslastel Tartu lennuväljal sel ajal enam toiminguid enam ei olnud.Et sakslaste lennud toimusid Rakverest ja Petserist ning suvel 1944 oli Peipsi ja Võrtsjärve vaheline õhuruum vene lennukite kontrolli all.

Kontrolli all või mitte, aga ühtegi Emajõe silda ei purustanud ka vene lennukid.
Sakslaste lennukid tundub, et olid rohkem nö. tuletõrje rollis ja saadeti vaid kriitilisematesse kohtadesse. Degrelle mälestustest on meelde jäänud 23.08.1944 Tartu ees kaitsel olles viimasel hetkel pääsemine tänu lennukite lahingusse sekkumisega.
Üks põhjus võib ehk olla selles, et puitsillad olid lennukipommide jaoks ebamugavad objektid- raske pihta saada, kui saabki pihta võib läbi minna ja lõhkeda põhjas või kui lõhkebki sillal, siis kahjustused ei ole suured?

Tartu Holmi sillast
väidetavalt oli 1945 aastal Punaarmee seda 1,4 m tõstnud aga 1951 oli sild igatahes selline.
Midagi nüüd ei klapi.Kõigepealt tehti kõrgemaks ja pärast uuesti madalamaks ?
Teine pilt viimasest puusillast enne kui lammutati augustis 1957

Kui vaadata 1944 ja 1945 aasta fotosid, siis on silmaga nähtav muutus toimunud.

Vaadates Retti fotosid tuli esimese järeldusena pähe et tegemist suurvee ajaga... Emajõe veetase on kõikunud üle 4 m...
https://www.tartu.ee/et/emajoe-veetase

Emajõe veetaseme mõõtmist alustati Tartu linnas 1867. aastal kui Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatoorium paigaldas Kivisillale veetaseme mõõdulati. Ajendiks oli kevadine suurvesi, mis pärast lumerohket talve põhjustas Tartu linnas ulatusliku üleujutuse. Emajõe absoluutne maksimaalne veetase on 373 cm üle jaama graafiku nulli ning pärineb sama aasta 6. maist. Absoluutne minimaalne veetase on mõõdetud 27. novembril 1939 ning see on –52 cm alla jaama graafiku nulli.

Holmi silla juures tuleb kindlasti vaadata ka 1941. augustis sakslaste ehitatud puitsilda, mis minu hinnangul on visuaalselt huvitavama lahendusega. Kärevere 1941.a silla kohta sõjaaegseid fotosid rohkem ei ole leidnud, selle ühe eespool näidatud põhjal tundub, et oli samasuguse ehitusstiiliga.