www.militaar.net

Selline oli siis tšehhide meeleolu ka pärast mahalaskmist. Kus meie sõjameestega poseeriti kui trofeeloomadega

Kas nad üldse teatsid ja tegid vahet, kui tapsid eestasi.

Seda enam näitab see kui jõhkrad ja idiootlikud olid tšehhid.
Tapsid kõike mis liigub.

Kas nad üldse teatsid ja tegid vahet, kui tapsid eestasi.

Maitla tollase autojuhi Arnold Mägeri, kellel imekombel õnnestus põrgus ellu jääda, seletuste järgi, teadsid tšehhid väga hästi kellega on tegu, see neid lihtsalt ei huvitanud. Tapahimu oli nii suur. Isegi kogenud rindemehi, vestelnud mõnega, kes sealt eluga õnnekombel läbi tulid, üllatas selline sadismijanu.

Ilmselt on iga rahva seas teatud protsent elementi, mis ühel hetkel autoriteetse keskvõimu kadudes või sellesama võimu poolt vabade käte saamisel oma kõige madalamaid kirgi hakkab välja elama. Meenutagem kasvõi nii Vene punaste kui ka valgete julmusi Kodusõja ajal või hävituspataljonide kuritegusid Eestis (suure osa hävituspataljonide koosseisudest moodustasid eestlased, samuti tegutses Eestis ka Läti hävituspataljone).

Tšehhide puhul olid nendeks ilmselt kommunistid ja tavaline ühiskonna põhjakiht, kes pärast kuueaastast Saksa okupatsiooni äkitselt avastas, et saksa vormi kandjaid saab valimatult ja karistamatult röövida ja tappa.

Samas ei maksaks Tšehhi põrgu sündmuste põhjal luua kogu tšehhi rahvast pilti kui verejanulistest roimaritest. Leegionimeeste mälestustest leiab ka episoode, kus just bandiitide tsiviliseeritumad rahvuskaaslased saksa ja eesti sõdureid halvimast päästsid.

Samas ei maksaks Tšehhi põrgu sündmuste põhjal luua kogu tšehhi rahvast pilti kui verejanulistest roimaritest.

Seda kindlasti mitte. Pilti pole vajagi luua. Andestamisega pole aga ka mõtet kiirustada, enne kui oleme suutnud omaltpoolt, oma poiste heaks, kes sinna jäid, midagi teha. Miks mitte küsida raha ausamba loomiseks Tšehhi valitsuselt! See on pisem, mida nad teha saavad.

Leegionimeeste mälestustest leiab ka episoode, kus just bandiitide tsiviliseeritumad rahvuskaaslased saksa ja eesti sõdureid halvimast päästsid.

Tõsi! Jah, seda positiivset leiab eelkõige slovakkide aadressil, kes olid tsehhidest väga erinevad, püüdes sõdureid aidata, kuidas said.

Mida kuradit me tegime seal viimased 4-5 kuud härrased "kangelaslikud ohvitserid"? Miks ajate mingit mula diviisi lagunemisest erinevateks väikesteks rühmadeks härrased vanemohvitserid? Kuhu te enamikus nii kiiresti kadusite, kui asjad tuliseks läksid, miks te meid hülgasite? Miks te ignoreerisite viimase kolme kuu märke, kui kogu logistika kokku kukkus ning enese toitmiseks pidi kogu see mees (ka sakslased) tegelema asjadega, mida üheselt võiks marodööritsemiseks kutsuda? Me usaldasime teid, kuid lõpuks hakkasime vihkama!

Vastus sulle seltsimees. 4-5 viimast kuud võideldi bolsevismi vastu(paljud uskusid, nagu ka Eesti rahvas, et Lääs pöörab relvad samuti kohe-kohe NL vastu) ja selle nimel, et siiski tulla tagasi ja vabastada Eestimaa!
Eesti Diviis laguneski väikesteks üksusteks! Kes kiiresti sul kadus? Kas su mõistus? Hüljanud pole Eestimaad keegi, ära üritagi neid mehi sopaga loopida! Kui asjad olid tulised, Eestis 1944, olid just need mehed need, kes olid lahingute tipus! Kui keegi siin marodör on, oled see sina ja ei imesta kui suurem osa eesti rahvast on sind hüljanud, su demagoogia suundub üha enam ajuvabadusse. Arusaamatuks jääb see, kelle nimel sa räägid?

Ja lõpuks küsiks mina: kas teie arvates on kangelane mees, kes aktsepteerib kulinaid, mis pole MEIE omad? Või poiss, kes keeldub sellest, sest ta ei võitle Aadu või Suur-Saksa lontruste eest nagu ka Rõugearmiku eest? Minu jaoks on need kümned poisid, kes ühe või teise mehe risti pärast oma elu jätsid 1000 korda rohkem sangarid, kui mehed, kellel jätkus jultumust (just jultumust !) rist või ükskõik milline mitte Eesti kulin vastu võtta! Sest siis peaks jätkuma ka julgust öelda MIKS nad seda tegid! Ja ei tasu ajad iba, et nad võtsid selle vastu just nende surnud kamraadide pärast - nende pärast oleks tulnud uhkelt keelduda, nagu seda ka teinekord tehti...mõlemal pool!

Su jutt on puhas PASK! Sulle ei pea küll keegi vastust andma, seda enam ohvitser, kes on teeninud sõjaliselt väga lugupeetud tunnustuse. Keegi neist ei pidanud kulinaid tähtsamaks kui oma poisse, seda teavad ka nood samad poisid, kes koos nendega võitlesid. Miks sa arvad, miks siis peeti lugu noist sangareist - ikka selleks, et nad olid alati oma poiste eest väljas. Noist sangaritest pidas Meie rahvas niiväga lugu, et neist räägiti ka tumedamail ajajärkudel, nad on elanud rahva südameis igavesti. Loomulikult ei ole sinusugusele ketserile see vastuvõetav, tõepoolest päästa üle 80 000 eestimaalase on vihatilgaks nii mõnelegi, kes unistas, et see rahvus üldse kaoks. Seda ei juhtu, sinusugused lihtsalt ei leia kohta eesti rahva hinges!

Viimased 4-5 kuud võitlesid poisid oma elunatukese eest (sõid, situsid ja siis tegid pauku...taevasse - oled kuulnud sellist väljendit?)..

Oma elu eest võitlesid nad terve sõja vältel. Teadmiseks sulle kui saa veel ei tea, siis sõjas võideldakse ka oma elu e eksistentsi eest. Kui kõik kaotaksid elu, siis pole millegi nimel võitlejaid Taevasse laskmise juttu võib rääkida kindlasti mõni korpusemees jah, neid sa vast tunned hästi.

..ja küsisid "kaua veel", "mida me passime, miks ei liigu me juba ameeriklaste poole?"

Seda võisid küsida pigem ohvitserid ja sõdurid usaldasid ohvitsere. Sõjavägi(vo oled sellest kuulnud) teatavasti ei ole selline koht, kus igaüks toimetab oma suva järgi ja Eesti sõjamehed uskusid üksteisesse, nii ohvitserid sõdureid kui ka vastupidi. Muidu poleks nii pikka sõjateed ja nii tugevaid lahinguid ka üle elatud.

Jah, sinu jutu põhimõte on igati mustata, aga leian, selle teema algatajana, et kui sul rohkem midagi tarka ütelda pole, siis mine kilkas kuskil mujal, siin oled ammu juba teemast välja liikunud

No jälle läheb teema pealkirjast ja teemast mööda.

Nii et lukku...