www.militaar.net

Mõned põhjused

1. Professionaalse veebikujunduse (mis digitaalses muuseumis tähendab ekspositsiooni kujundamist) ise tegemine harilikult ei õnnestu, see tuleks tellida. Riik võiks abistada vähemalt ekspositsiooni kujundamise ja digitaliseerimise alase nõuandega.

2. Materjalide digitaliseerimine võib arvatavasti ka olla tehniliselt ja mahuliselt suur töö. Riik võiks abistada projektitoetuse vm vormis.

3. Veebi panemisest üksi ei piisa, kui keegi infot ei märka või üles ei leia. Riigi toetusel võiks olla loodud midagi muuseumite portaali taolist.

- - -
Lagedi muuseumi fotod näitavad üllatavalt suurt ja huvitavat kogu. Oleks väga meeldiv nende kohta aeg-ajalt ka siin foorumis midagi lähemat kuulda.

Tere taas!

Muuseumite teema on võtnud üpris elava kuju ja lõpuks on jõutud ka digitaalmuuseumi aruteluni. Pooldan kahe käega sellise muuseumi (koduleht + CD + DVD). Kodulehekülg ei saa olla pidurdavaks faktoriks muuseumite külastatavusele vaid otse vastupidi on suureks reklaamiks. Vaadake näituseks kasvõi Lavassaare muuseumraudtee kodulehekülge www.ee/eesti-mr/. Seda on külastanud 2004. aastal üle 7000 huvilise. Tänu sellele tuntakse muuseumit hästi terves Euroopas ja ka maailmas üldse. Turiste tuleb sinna kokku isegi Taiwanist ja Jaapanist! Ega siis sõjamuuseumitega saa olukord muutuda vastupidiseks Küsimus on kes ja kuidas peaks seda kokkuvõtvat lehekülge toimetama Arvan, et eeskätt riik Kaitseministeeriumi näol. Tuleks ainult vastav ühispöördumine teha.

Kapral Karule vastaks, et Lagedi sõjamuuseum ei ole lihtsalt kollektsioon vaid põhikirja alusel tegutsev ja ametlikult MTÜ registris muuseumina registreeritud riigi osalusega (Kaitseministeerium on asutajaliige) ühing.
Heiki pakkus häid võimalusi koostööks. Oleks tore kui seda võimalust prooviksid

FW Anton: Lagedi sõjamuuseum ei ole lihtsalt kollektsioon vaid põhikirja alusel tegutsev ja ametlikult MTÜ registris muuseumina registreeritud riigi osalusega (Kaitseministeerium on asutajaliige) ühing.

Praegu loomulikult, ent LM loomise ajal ta seda ilmselt veel ei olnud, muidu oleks ta leidnud LM arengukavas "tõelise" muuseumina äramärkimist. Nii et aeg oleks ehk LM-l oma arengukava üle vaadata?

Nüüd aga riigi osast, millesse mina paraku suhtun skeptiliselt.

PriitP 16 Jan 2005 4:49 pm:
1. ... Riik võiks abistada vähemalt ekspositsiooni kujundamise ja digitaliseerimise alase nõuandega.
2. Materjalide digitaliseerimine ... Riik võiks abistada projektitoetuse vm vormis.
3. ... Riigi toetusel võiks olla loodud midagi muuseumite portaali taolist.

FW Anton 16 Jan 2005 5:32 pm:
kes ja kuidas peaks seda kokkuvõtvat lehekülge toimetama Arvan, et eeskätt riik Kaitseministeeriumi näol. Tuleks ainult vastav ühispöördumine teha.

Riik võiks muidugi palju asju teha, ent tal on alati midagi tähtsamat teha... Samas rahakest paistab siiski jaguvat -- saab seda loopida nii siia kui sinna!

Näiteks "Mari trepi" e. uue kunstimuuseumi ehitamisele jätkub raha küll, no problems. Keegi ei küsi, mida kõike väiksemad muuseumid selle raha eest oleksid ära teha saanud?

Ma pole kunstimuuseumi vastane, ent mulle ei mahu hinge vähemalt kaks asja selle juures:

1) Kõigepealt lõhuti maha Eesti kaitseväe ajalooline Vahipataljoni I kompanii (1930-tel meie eliitväeosa ikkagi!) hoonekompleks Weizenbergi tn lõpus, millest endast oleks vägeva muuseumi saanud. Seejuures püüti avalikkusele jätta muljet, et tegu on vaid kohe-kohe kokkukukkuvate vene sõjaväe lobudikega. Lammutamiseks kasutati Kultuuriministeeriumi hoone müügist saadud raha, millest nagu õigluse seisukohast olnuks ka väikemuuseumeil õigus osa saada...

2) Kunstimuuseum oleks oma hoiu- ja ekspositsiooniprobleemid saanud lahendada 100-200 miljoniga (teisel kujul ja teises kohas).

Niipalju siis riigist ja selle eelistustest...

Nüüd seoses Lihula jandiga on uus kuluartikkel silmapiiril: vaja eesti rahva rahustamiseks Vabadussammast! Asjameestel veel üks koht, kus poosetamas käia -- fine, tuleb ka odavalt kätte; ent ajaloo uurimise ja tutvustamise seniseid probleeme see kriipsuvõrragi ei lahenda. Ainult pakazuhha!

Minu isiklik arvamus on, et nn riik (mis koosneb riigikogust, valitsusest, ministeeriumidest, kohalikest võimuvahendajaist jms organeist) võiks kõigepealt (peale mõnede prioriteetide ringiseadmist) anda igal aastal mõnikümmend miljonit muuseumidele selleks, et nad saaksid maksta stipendiume oma "korrespondentidele" (olenemata asukohast, teaduskraadist vms).

Näiteks mina vajaksin vaid just sellist stipendiumi (või toimetulekutoetust, või töötuabiraha, mis nime ta ka ei kannaks) nii umbes 4000-5000 krooni kuus -- kõik ülejäänu on vaid aja, huvi ja tahtmise küsimus. Usun, et selliseid "hõivamata entusiaste" on meil veel kümneid, kes võiksid palju korda saata, kui nende aeg ja energia ei peaks peamiselt enesesäilitamisele kuluma.

Tsiteerin:
Praegu loomulikult, ent LM loomise ajal ta seda ilmselt veel ei olnud, muidu oleks ta leidnud LM arengukavas "tõelise" muuseumina äramärkimist. Nii et aeg oleks ehk LM-l oma arengukava üle vaadata?

Lagedi sõjamuuseum sai 2004. a. 10. aastaseks. 1998. a. registreeriti selle põhikiri MTÜde registris. Siis polnud riikliku sõjamuuseumit veel olemaski! Eksisteeris Viimis valla ja Laidoneri Seltsi eestvedamisel olev muuseum Viimsi mõisas. Jura mida ametnik (nime arvan teadvat) on kirjutanud LM arenduskavasse oli juba siis põhimõtteliselt vananenud info. Lihtsalt endast lugupidav ametnik ei teadnud tegelikult millega tegu on!

Aga Kunstimuuseumi seisukohalt olen Kapral Karuga samal arvamusel. See on nagu meie kultuuri püha lehm Ja kas eesti kunst ikka esindab kogu meie kultuuriskaalat ja palju see on mõjutanud meie elu-olu Tegelik kultuur peitub meie igapäevasemates rahvuslikes väärtustes Need miljonid oleks võinud tõesti väiksemate muuseumite vahel võinud ära jagada

Loetelu peaks põhimõtteliselt hõlmama ka Eestis varem tegutsenud muuseume. Nõukogude ajal asus Narva mnt Balti Laevastiku muuseum. Selle eredamateks eksponaatideks olid Tallinna kaitse diaraam (päris efektne oli--Tallinn tules, vist Lasnamäe nõlvalt vaadatuna, kaitsekraavid, okastraat jms); teiseks--tükk 1960. a. allatulistatud U-2 lennukist.

Peaaegu igal NL väekoondisel (s.t alates brigaadist ülespoole) oli oma muuseum !

Muide, kas sealt Laevastiku muuseumist pärineb ka Lagedil S-75 õhukaitseraketi poolhaagisele PR-11 paigutatud laevavastane tiibrakett KS-1? (Vt Heiki osundatud pilte: http://www.hansaco.ee/raudtee/run.php?id=1488&mode=img)

Mina ei oska digitaalmuuseumi mittetegemiseks ühtki põhjust leida. Kui, siis ainult seda, et kui veel oodata, läheb tehnika veel odavamaks ja paremaks. Ent ootamisel on ka tõsised varjuküljed -- inimesed surevad, asjad hävivad, ja kuna on raske saada ülevaadet sellest, mis on kusagil olemas ja mis mitte, ei pruugi me teada, et just seda konkreetset asja oleks vaja säilitada...

Küll aga tooksin veel mõne pooltargumendi:

1) Muuseumivitriinis saab paljusid eksponaate näha vaid ühest küljest -- digipilte võib aga teha nii palju kui kulub. Suuri esemeid võib pildistada igast kandist, seest, väljast, detailhaaval, detaile omakorda eraldi igast küljest, "töö- ja puhkeasendis" jne, kui saab ja kui vaja, siis kasvõi neid pildistamise ajaks koost lahti võttes. Nii saame teha näiteks "virtuaalse tanki" vms.

2) Kes tahes võib arvuti ligi tarida näiteks oma vanavanaisa, kes ei jaksaks enam kõndida muuseumi, kus mingi ese leidub, ning kuulda temalt midagi selle eseme kohta ja see jutt kirja panna või digidiktofoni võtta. Ka selline lisamise võimalus peaks digimuuseumis olema, nagu see on siin selles foorumis.

3) Kui mingi ese "kaduma läheb", saab asjaomastele organitele kiiresti välja saata esemete pildid -- tänase tehnikaga isegi mobiiltelefoni ekraanile.

Praegu rohkem ei meenu (kui digitaalkataloogi projekti koostasin, sai sinna plusse kokku üle kümne, osa neist on juba eespool üles loetud), las teised pakuvad ka.

Mis sellest Balti Laevastiku Muuseumist sai? Läks koos viimase laevaga?

Estoloog kirjutas:Mis sellest Balti Laevastiku Muuseumist sai? Läks koos viimase laevaga?

Balti Laevastiku Muuseum läks ilmselt viimase laevaga ida poole.
KS-1 "Kometa" (1958.a., tehase nr. 4750935) õnnestus aga Lagedile tuua. Legendi järgi oli vaja keegi otsustajatest purju joota et Nõukogude Armee valvsust hajutada.

Kodulehte www.hansaco.ee/raudtee toimetan juba 5. aastat, sest see on parajalt aeganõudev tegevus. Ilmselt paljud teist kindlasti teavad mida tähendab vanade fotode skaneerimine, töötlemine, ajalooliselt korrektsete tekstide väljamõtlemine. Kütusekulu mis oli vaja kõikide raudteeliinide ja jaamade läbisõitmiseks on omaette teema, aga hobi ongi see kus peab olema valmis ise peale maksma.
Külastatavuse üle ei saa kurta. Statistikat saab näha siin:
http://www.hansaco.ee/statistika/
Kui veel leiaks inimese kes viitsiks tõlkida kõik jutud inglise keelde, oleks rahvusvaheline huvi veelgi suurem.

Ametlike muuseumite kodulehed ei tohiks minu nägemusel siiski väga põhjalikud olla. Peaks jääma salapära ja tekkima huvi kohapeale vaatama minna. Lavassaare raudteemuuseumi varasema kodulehe puhul oli inimestel aeg ajalt kuulda arvamust et "mis me sinna rabasse ikka sõidame, kodulehelt ju kõik nähtud!" Loodetavasti oli selline suhtumine siiski erandlik.

Balti Laevastiku Muuseum läks ilmselt viimase laevaga ida poole.

Mitte viimasega, vaid üsna esimeste seas -- territoorium anti Eesti võimudele üle 18.08.1993.

Mis aga digimuuseumi puutub, siis ega kõik tõesti peagi täiskvaliteedis neti kaudu kõigile nähtaval olema. Selle üle otsustavad ikka muuseumipidajad ise. Küll aga peaks kõik digitaalmeedial olemas olema -- kasvõi muuseumi enda ja kitsama ringi abiliste-huviliste jaoks. Temaatilisi CD-sid näitustest jm peaks aga saama muuseumidest osta, ja mitte hingehinna eest.

Nagu ma näen, on sellele alafoorumile kogunenud hulgaliselt huvilisi ja spetsialiste.

Senise tegevuse tulemusel on lugejale tekkinud mingisugunegi ettekujutus Eestis olemasolevatest sõjandusega seotud "muuseumidest" ja nende probleemidest.

Kõige rõõmustavam on aga tõsiasi, et enamus kirjutanuist on suhteliselt ühel meelel põhiküsimustes: Eesti sõjaajalugu tuleb korjata ja koguda, tuleb eksponeerida "muuseumides" ja ka koostöö on võimalik.


Võimalik, et juba tärganud (?) vituaalsõjamuuseumi tekkimine saab olema konkreetseks väljundiks - või kuidas ?

Isiklikult olen valmis sellesse projekti panustama "pisut" oma teadmistest, kogemustest ja võib olla veel midagi ...

Kas oleks võimalik, et need kes aluspõhja valmistegemiseks võimelised ja valmis - saaksid kasvõi privas omavahel kokku ja arutaksid asja tehnilist poolt ?

Kas ehk õnnestub nii kokku panna "Eesti sõjamuuseum"

Lugupidamisega
õpetaja

Kapral Karu kirjutas:Niisiis ka Eesti Vabadusvõitluse Muuseum on vähemasti selle arengukava üldtooni kohaselt LM jaoks vaid "väga arvestatav kollektsioon, mis nimetab end muuseumiks".

Laidoneri muuseumi pisut üleolevat suhtumist loeb välja ka nende 2002.a. nõukogu koosolekute protokollidest stiilis:
"Vabadusvõitluse muuseumiga Lagedil tuleb midagi ette võtta Kaitseministeeriumi ja KJPS juhtkonna tasemel. Muuseumis on palju sõjaajalooliselt väärtuslikku materjali kuid muuseumiseadust seal ei täideta ja paberimajandus on korrast ära"
või
"Nihked paremuse poole on ka Lagedi vabadusvõitluse muuseumis. Sinna on leitud tööjõud museaalide arvepidamise korrastamiseks."

Miks peaks üks muuseum oma nõukogu tasemel arutama teise muuseumiga seonduvaid probleeme?
Ilmekas näide kuidas tuntud vanasõna peab paika - kus viga näed laita, seal tule ja laida.
Abi ei ole sealt kunagi pakutud.

Neli või viis aastat tagasi käisin Lagedil ja lugesin "peremehele" sõnu peale, tagajärg - mõne aja pärast oli asi hoopis teine. Leidusid abimehed mitmest malevast.
Tean, et Lagedil pole alati olnud kõik museoloogiliselt "korras", kuid see ei seganud meil viisakalt teineteisega suhtlemast.
Leian, et ei Lagedi, Tartu, Pärnu ega ka ükski teine "muuseum" ei olnud Laidoneri muuseumi üleolevat suhtumist ära teeninud.

Seda enam, et neil endal polnud peaaegu ühtegi professionaali: ei ajaloo, ei sõjaasjanduse ega ka museoloogia vallas !

Eelnev polnud mitte solvang täna Laidoneri muuseumis töötavate inimeste suhtes, vaid konstanteering olukorrast mingil hetkel. Seda kummalisem tundub nende enesekesksus ...

õpetaja

minul on käsil väike projekt juba mõnd aega -
riia- ning tallinna filmiarhiividest pärit materjali
tahaks avalikuks eksponeerimiseks üles panna
digitaliseeritud kujul. seal on nii ringvaateid kui ka
auhindade üleandmisi.
hetkel võtan hoogu,
peaks kirjutama paar taotlust.

sturmkommando kirjutas:minul on käsil väike projekt juba mõnd aega -
riia- ning tallinna filmiarhiividest pärit materjali
tahaks avalikuks eksponeerimiseks üles panna
digitaliseeritud kujul. seal on nii ringvaateid kui ka
auhindade üleandmisi.
hetkel võtan hoogu,
peaks kirjutama paar taotlust.

Ülespanemisega ole ettevaatlik sest see läheb vastuollu autoriõigusseadusega (võin muidugi eksida).
Kindel on aga see, et samal põhjusel jäi ära hiljuti valminud filmi "Surnupealuu Sõdurid" (mille rekonstruktsioonides õnnestus ka minul kaasa mängida) VHS-i ja DVD turustamine/levitamine. Kuna filmis kasutati ohtralt neidsamu kaadreid millest Sa räägid, siis ETV oleks selle õiguse eest pidanud filmiarhiivile maksma astronoomilise rahasumma mida ei ole aga kusagilt võtta.
Mis on avalik levitamine ja mis mitte, ei ole minuga mõtet vaielda sest ma väga täpselt neid seadusi ei tea. Kuid "Surnupealuu Sõduritega" läks nii ja see on fakt.

Laidoneri Muuseumi põhimootor on nüüd kustunud (olgu muld talle kerge)! Vaatame mis uus juht ette võtab kui selline sinna ikka leidub

Igasuguste arhiivimaterjalide avaldamisega tuleb aga tõesti ettevaatlik olla, ennem tuleb ikka järgi uurida kas võib avaldada.

Eile tahtsid aga Europarlamendi saksa saadikud keelustada natsi sümboolika kogu Euroopas! Mis edasi juhtuma hakkab? Kas sõjaklubidel on lõpp ja kas filmides ning muuseumites võib ikka kasutada?