Tiia Salus: „„Öeldi, et 20 minutit on teil aega, pange riidesse. Ema haaras minu sülle, tahtis üle tänava vanaema juurde viia, aga vene sõdur läks talle järele. Kõigele lisaks oli ema sellele ajal juba rase. Vend (5-aastane) oli meil sündinud südamerikkega ja väga haige. Kord rännakul kolonnis kukkus ta maha ja jäi teele lamama. Mina karjusin: „Ema, ema, Matti sureb!“ Emal oli aga kolmas iga hetk sündimas. Vene sõdur juba tõstis püssi ja karjus: „Lasen maha streljaju!“ Mina hoidsin püssitorust kinni ja nutsin. Lõpuks vend toibus ja pääsesime edasi.“
Hilda Orn Narvast: „Mööbel kirjutati üles. Need pidavat ära müüdama ja raha meile järele saadetama. Oh püha lihtsameelsust!“
Kooliõpetaja Ella Kers 22. juunil 1945 avalduses ENSV Ülemnõukogu esimehele Johannes Varesele: „14. juunil teatas NKVD ülem, et meil tuleb sõita vaid 5 tundi ja hakkame elama mehega koos. Ma uskusin seda ja Jõhvi jaamas jätsin kogu pagasi mehele, sest ise olin pandud rongile haige emaga ja kolme kuu vanuse lapsega. Minule jäid vaid need riided, mis olid seljas. Laps suri teel alatoitluse tõttu.“
Asta Treudel: „Ema haaras kaheaastase Jaani ja kolmeaastase Maria kaenla alla ning nii lükati nad räpasesse loomavagunisse. Abikaasa aga viidi kuhugi tagumistesse vagunitesse. Enam nad ei kohtunud ning sundasumisel tuli emal õmmelda kartulikottidest ürbid paljaks jäänud lastele.“
Olga Rikken: „Meie hulgas oli väikeste lastega naisi, kes kogu sõidu kestel ei saanud ühtki ööd rahulikult magada, sest lapsed nutsid, nõudes piima, mida polnud.“
Tartumaalt küüditatud Rutt Kresling: „Siin lõppes minu lapsepõlv ja algas palju aastaid kestev pikk vaevarikas rännutee täis kurbust, valu, nälga ja viletsust ning rasket sunnitööd. Kuid sel momendil ma oma lapsearuga veel ei mõistnud kogu selle tragöödia suurust.“
NKVD komandant: „Teie pole mingid kodanikud, vaid neetud pursuide klass! Alles siis, kui teiesugused on viimseni kadunud, kui teist pole enam mälestustki järel, saame me lõplikult välja ehitada õigusriigi!“
Marie Rüütel: „Siis tuli aeg, kus enam midagi saada polnud – ainult külmetanud kartulikoori natuke. Neli päeva pidas veel noor hing vastu ilma toiduraasuta, aga siis kustus suurte piinadega temagi elu mitmetunnise vaevlemise järel 11. märtsil 1943 kell 11 hommikul.“
Rakvere vangla ametniku tütar Aino Maru: „Meie külas oli tohutu suremus. Ühiselamus (viljakuivatis) tabas nälja ja mustuse tagajärjel verine kõhutõbi peaaegu kõiki ning viis pooled hauda. Pr. Kalviste läks selles samas viljakuivatis hulluks ja suri. Varsti suri tema 4-aastane poeg. Samal päeval suri ka 10-aastane tütar – ühesõnaga terve pere. Minu ema suri pool aastat hiljem. Oma kõikumistest elu ja surma vahel lühidalt kirjutada on võimatu. 1949. aastal lasti mind suurte raskustega tulema Eestisse. 11 kuu pärast viidi tagasi mööda tosina jagu vanglaid. 20-aastaselt läksin halliks. Tänapäeval oleksid mitmed õudsed dokumentaalfilmide kaadrid kahvatud seal üleelatu kõrval. Pole ime, et mitmel ütles mõistus üles.“
Tiia Saluse: „Augustis 1941 sünnitas ema Kaiekese. Enne seda oli tööl käinud. Pärast sünnitust ta tööl käia ei saanud, siis ei saanud ta aga ka leiba. See oli nälg, nälg ja veel kord nälg. Käisime kolhoosipõllul lume alt mädanenud kartuleid varastamas. Kaieke jäi rahhiiti, suur pea kõlkus peenikese kaela ja keha kohal. Mäletan, kuidas ta nuttis. Peagi ta suri. Kuidas ma üldse ellu jäin? Olin lihtsalt väga hea sööja. Kõik, mis süüa kõlbas, see ka suhu läks. Meie maja ümber polnud ühtegi rohuliblet, rääkimata siis oblikast või nõgesest – ainult must maa. Nagu noored loomad oleks üle käinud.“
Enna Kruusement oma tädidele märtsis 1946 Sredne-Vasjugani lastekodust: „Ärge pahandage, et ma ei kirjuta eesti keeles, ma ei oska.“
Meremäe vallasekretäri poeg Voldemar Rannaste: „Eestimaal /---/ tundsid ennast igal sammul nagu mingi põlualune ja eesti punased ei saanud aru, miks meid ikka Siberist tagasi lasti tulla. Meie ei tohtinud Eestimaa päikest enam näha. Kõik see ajas mind vihale.“
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9371 ... tane-tutar