Kindlustatud liinide aktuaalsus

[mart2]

Kuidas me täna - Bahmuti hakklihamasina muljeid vaagides - sellesse pudelikaeltesse klammerdumisse suhtume?

Meie suhtumine pole oluline, sest ... aru saamiseks on vaja vaadata eesmärki/põhjust, miks üks pool seda tegi ennem ja nüüd teine osapool üritab korrata.
Kuid see on juba pikem arutelu ja nõuab natuke rohkem tausta teadmist kui meil siin foorumis hetkel on.

Võime oletada ...
Puusalt pakun, et ukrainlastele võimalus vaenlast hekseldada ja venelastel nüüd probleem, sest asulast tehti eelnevalt ideoloogiline-müütiline punkt kaardil.
NB! See viimane on kõige ohtlikum variant!!!

[Kapten Trumm]

Nende kindlustatud linnade pärast lahingute pidamist tuleb minu arvates vaadata eelkõige teedevõrgu võtmes.
Ukrainas on teedevõrk väljaspool miljonilinnu ikkagi NSVL aegne - ehk suured teed läbivad linnu ja rasketransport samuti.
Sellise linna hambad risti hoidmine on tunduvalt mõttekam kui näiteks Tartu hoidmine - linnal on rohked ümbersõidu võimalused (rasketransport ei käi läbi linna), mida linna kaitsjad mõjutada ei saa. Sestap taolises kohas hambad risti umbkaitsesse võtmine tähendab, et vastase pealetungi sa ei mõjuta, vastane möödub linnast ringteede kaudu ja jätkub edasiliikumist, sinu piiramiseks tuuakse sulle mingid teise või kurat teab mitmenda esheloni üksused või suisa Rosgvardia. Selle piiramiskoti hävitamiseks on aega küll ja piiramisel töötab enamasti aeg ründaja kasuks.

Üks põhjusi, miks Mariupoli pärast venelased verist lahingut pidasid, oligi see, et suured maanteed läbisid linna. Kes kontrollis linna, kontrollis ka maanteid, ilma linnata tuli venelastel 200 km ringi sõita. Veoautodega ehk tehtav, aga roomiktehnikaga?

Meil on enamikele peasuundadele jäävatele asulatele ammu ehitatud korralikud ümbersõidud (ringteed). Võru, Tartu, Mäo, Rakvere, Jõhvi.
Sestap selline "Tartus ringkaitses surmani" on operatsioonide kunsti mõttes täielik rumalus. Seda võib teha äärmisel juhul Tallinnas, kui ülejäänud riik on maha jäetud ja manöövriruum puudub.

Ma olen selles mõttes mart2-ga nõus, et me peame olema valmis võitlema igat moodi, aga valiku olemasolul ise kotti ei peaks ronima ja soomlaste näitel paistab, et staatilist kaitset nad väga ei plaani teha, seal on palju põhjuseid, üks nendest on armee tuntav vähendamine ja paljude relvasüsteemide aegumine, mistõttu neil pole tulevikus mingite Salpa püsikindlustuste hoidmiseks jõudu, kuna seal on vaja suuri ressursse nii pika liini mehitamiseks kui ka suurte kaotuste asendamiseks, sest arvata võib, et idanaaber kallab taolised teadaoleva asukohaga kaitsekeskused üle kõigega, mis neil on.

Lihtsalt väike nope meie ajaloost - Saaremaal Sõrves selle kõige kitsama koha läbimurdmiseks (1,5 km merest mereni) kasutas Punaarmee suurtükitule ettevalmistusena pooleteist tunniga 70 tuhat mürsku ja miini. Kui sellise ressursi juures on vastaspoole kaitse vähegi õigesti välja luuratud ja mõõdistamine-arvutamine-tulejuhtimine toimiv, siis peavad ikka väga raudsed mehed seal kaevikus olema. Ja venelaste tänane kaudtule kasutus ongi umbes analooses suurusjärgus siiani.

[Madis22]

Väljaspool Tartut on üle emajõe ainult neli silda.

[Kapten Trumm]

Tartu ringteega on muidu tagatud olukord, kus ründaja saab Tallinna suunal minna linnast mööda ja jätta selle linna puhastamise pärastiseks. Kui nende nelja õhkulastud silla asemele pannakse pontoonikad, siis need on ju ka väljaspool Tartu kaitsjate käeulatust ja ründaja läbiliikumist linnast kuigivõrd mõjutada ei saa.

Ühesõnaga, mitu jutu mõte oli selles, et täna on meil linnalahingu tähtsus palju väiksem kui seda oli 1990ndatel. Ja mida rohkem neid asulaid mitteläbivaid kiirteid ehitatakse, seda väiksemaks see tähtsus muutub. Ukrainas, kus teedevõrk paistab olevat rohkem NSVL aegne, on see mõistagi täna tähtsam.

Paradoksaalselt tundub, et mida tavainimese sõbralikum on teedevõrk, seda raskem on sellist riiki kaitsta, sest vaese riigi jalaväearmeele sobiv maastik VF vastu on jätkuvalt kitsas käänuline metsatee, vesine mets kahel pool. Kõik need 100 m laiad dreenitud 2+2 teede koridorid oma mitme km pikkuste sirgete ja otsenähtavusega pole kaitsmist lihtsustavad asjad. Juba selle koridori tõkestamine on paras väljakutse. Ja see sinna juurde, et erinevalt Soomest pole seal ehitatavad sillad-viaduktid-tunnelid õhkimise võimalust arvestavalt ehitatud. Mis tähendab, et selle õhkimiseks kulub palju rohkem lõhkeainet, aega ja teadmisi.

[zephys]

Kõik need 100 m laiad dreenitud 2+2 teede koridorid oma mitme km pikkuste sirgete ja otsenähtavusega ....

Käisin ekstra maa-ameti kaardilt mõõtmas - enamasti ei ületa ntx uuel mnt nr 2 osal koridori laius kraavide vahel 30 meetrit, aga ikka vaja lahmida, eks
Üks laiemaid kohti venitas metsa piirist metsa piirini 80 meetrit, koos juurdesõidu teega.
Ja palju neid mitme km pikkuseid sirgeid otsenähtavusega kah on peale teatud tuntuid teelaiendeid?..

Ning omakorda - palju nendeni jõudmiseks peab vaeva nägema? Äkki polegi enam sealmaal kellega 2+ km peale standoffi kasutades lahingrivistust paika seada

[Leo]

See väide, et SKJ ajalooliselt pidas oluliseks olulistest punktidest kinnihoidmise, on täiesti õige. Põhimõtteliselt siis kaevuti silmini sisse ja tümitati tiblasid ja saadi ka muidugi ise kõvasti pasunasse, kuid maavägede strateegiline analüüs pidas seda mõistlikuks. Ajaloolased väidavad, et peamiselt sellepärast, et liikuva tegevuse korraldamiseks ja logistiliseks toetamiseks ning sidepidamiseks lihtsalt ei olnudki vahendeid. Side käis tavaliselt kaablirullidega. Sellepärast olidki kõige olulisemad punktid juba rahu ajal sügavale graniiti kaevatud. Meenutame, et mitte niiväga ammu liikus SKJ suurtükivägi ja suur osa muud logistikat tsiviilist rekvireeritud veokitel ja traktoritel, ning näiteks haubitsale oli ette nähtud vähemalt kaks vedukit, üks haubitsa ja teine meeskonna ning laskemoona liigutamiseks. Siis kui suudeti rohkem maastikuvedukeid hankida, hakkas ka peale liikuva kaitse ja rünnaku doktriin, kus ei jäeta venelastele suuri pehmeid sihtmärke maasse tampimiseks. Eeldab hoopis teises tasemel logistilist tuge ja juhtimist. Usun, et Ukraina sõja kogemused ei too sellesse doktriini muutuseid. Samas on sõjas vahel moraali ja propaganda pärast vajalik mingi koht kätte saada või ära vallutada ja siis ongi nii, et üks pool ründab ja teine pool kaitseb ning kaotuste numbrid kasvavad hirmuäratava kiirusega

[wolfgang]

Paradoksaalselt tundub, et mida tavainimese sõbralikum on teedevõrk, seda raskem on sellist riiki kaitsta

Mu meelest on vähemalt sama paradoksaalne, veel 32 aastat peale taasiseseivumist ja vähemalt 15 aastat selgelt ebaadekvaatse psühhopaadi kõrval elamist, et teeehitusprojektid ei käi KaMin-a laualt läbi, eesmärgiga, lisaks transpordikoridorile rahuajal, need muuta tapakoridorideks sõjaajal. Vähemalt ei jää silma, et midagi sellist oleks tehtud. Lõuna-Koreas näiteks tehakse(teede kohale on tõstetud julmad betoon-risttahukad, mis suhteliselt kerge vaevaga ja kiirelt on võimalik tee peale tõkkeks lasta, sillad eelmineeritud Šveitsis jne.). Kui veids mõelda siis on projekteerimisfaasis võimalik teha väikesi muudtusi, mis võiksid kaitsmist oluliselt lihtsamaks muuta. Näiteks hoonete turvalisust on võimalik lahendada tohutute aedade ja võredega, aga kui kaasata maastikuarhitekt ja arhitekt siis saab hoone muuta "kindluseks" viisil, mis esmapilgul edeva väliarhitektuuri taiesena paistab.

[Health]

Vähemalt ei jää silma, et midagi sellist oleks tehtud.

Nuoo kuidas saakski see teeks ju asjad kallimaks ja siis näeksime seda neljarealist TLN-TRT maanteed ainult unenägudes mitte valimistelubadustes.

Tõsisemalt asja käsitledes tahaks mainida seda, et vähemalt L-Korea puhul mängib siin olulist rolli tolle sõjaväelisediktatuuri pärand. Šveitsi puhul see muidugi ei päde, aga läbiv termin siiski tundub olevat suurte süsteemide inerts. Meil selline inerts puudub ning valdkondades kus seda isegi oli, osade akf-ide lemmik teema varjendid, jäi see ajale ette ning piisavate kaitsjate puudumisel liikus see ajalooprügikasti.

[Madis Reivik]

LKs on tegemist vist ajaloolise pärandiga

https://www.koreatimes.co.kr/www/nation ... 40981.html

Aga päris lahe leiutis, pakuks et arhitekt oli Wile E. Coyote