Postitatud: 31 Aug, 2006 21:04
Sasha kirjutas:
Juutide jaoks on aga oluline mälestada mitte ainult neid, keda tapeti gettodes või koondlaagrites, vaid ka vastupanuliikumise liikmeid. Teevad nad seda võib-olla liigse rõhutusega etnilisele kuuluvusele, aga selline lähenemine on minu arust loomulik iga väiksele rahvusele. Ja õpetatakse sellest holocausti-tundides väga lihtsatel põhjustel -- kui pikalt rääkida nendest kannatustest mis on juudi rahvas saanud sõja ajal, kohe tekkib küsimus "miks te siis vastupanu ei teostanud?". Miks Nõukogude Liidus levisid sõja ajal kuulujutud "Taškendi rinnest", ehk juutide magusast elust evakuatsioonis (selle asemel, et päris-rindele minna)?
Nii nagu mina aru saan on see juutide vastupanu vs juutide passiivsuse küsimus ka teadlaste aj eriti juudi tedlaste seas ka terav uurimisobjekt. Nii ajaloolaste, sotsioloogide, psühholoogide kui religiooniuurijate seas.
Ma olen lugenud Raul Hilbergi 1961 aastal ilmunud "The Destruction of the European Jews" retseptsiooni kohta(teost ennast mitte). Seda peetakse küll tänini holokausti teemasüheks olulisemaks teoseks, kuid tema vastuvõtt mitmetes juudiringkondades oli suht-koht vaenulik.
Ma saan aru, et kriitika oli kaks põhjust. Esiteks Hilber kasutas Saksa andmeid ja mitte eriti juutide endi kogutud andmeid, sh mälestusi. Kriitikud süüdistasid, et Hilberg dehumaniseerib holokausti. Piltlikult öeldes oleks kriitikud tahtnud rohkem näha inimlikke kannatusi - verd, higi ja pisaraid.
Aga teine kriitkiute põhipoint oli just see passiivuse küsimus. Ma küll ei tea kui palju ja mis stiilis Hilberg süüdistas (pole ise lihtsalt lugenud), aga saan aru et Hilberg oli/on seisukohal, et juudid olid passiivsed. Ta on ka vastu mõnede holakausti teemal sõnavõtjate väidetele, et ka "väärikas suremine on vastupanu." Hilberg vist väitis ka seda, et juutide hulgas oli suhtumist, et ega tagakiusaja ju ei hävita neid, kes on atlle majanduslikutl kauslikud, keda saab ekspluateerida.
