www.militaar.net

Sobrasin siin mitu päeva mälusoppides ja sattusin täiesti juhuslikult ühe üksikvõitleja taseme talvise võistluse mälestustele.
Mäluga on väidetavalt selline asjaolu, et kui keskendunult mingeid asju meenutada ja on ka mõned märkmed abiks siis meenuvad sellised asjad millele igapäevaselt ei ole aastaid mõelnud. Täpseid kuupäevi siinkohal isegi pakkuda ei oska, sest mälestusi on väga palju. Aga kindlasti ajavahemikus 2003-2004 aasta talv.

Igaljuhul...üksikvõitleja taseme võistlus - laskmine, miinivälja ületamine, orienteerumine - distants ca. 25 kilomeetrit. Hommikul alanud patrullvõistlus kulges hästi. Püsisin graafikus, laskmine sai tehtud, miiniväli ületatud kuid probleemiks osutus orienteerumine. Tol hetkel oli minu käsutuses NSVL militaarkaart aastast 1988. Kompassi või ka midagi muud erilist kaasas ei olnud.

Õhtuhämarus hakkas vaikselt saabuma, kergelt oli segadus oma asukoha suhtes ning ka selles osas kuhu on vaja edasi liikuda. Õnneks oli keegi juba ees läinud ja metsasihtidele jalajäljed värskelt ette tallanud

Konkreetselt hämaruses kohtusin metsasihtide ristumisel ühe võitlejaga. Mees väitis end olevat Scoutspataljoni võitleja kes on ka tulnud nädalavahetuseks oma kodukandi võistlustele. Puudub igasugune kinnitus, et see nii oli, kuid puudus põhjus tema sõnades ka kahelda.
Uurisime kaarti ja üritasime selgitada kuhupoole oleks vaja minna. Ei olnud nimetatud isikut kunagi varem näinud, aga otsustasime koos jätkata. Peale pikka tiirutamist metsade vahel istus kaasvõitleja maha ja asus usinalt patrullkotist võetud pudelit tühjendama.

Ausalt öeldes olin veidi imestunud. Uurisin veel kaarti mis mul oli ja arvasin, et oleme umbes siin!
Jätkasime teekonda ning teelt leitud võitleja üritas minu valitud teelt ära keerata. Jäin endale kindlaks.
Päris ööpimeduse saabudes jäin ka ise kahtlema kuhu me õigesti minemas oleme. Teelt leitud kaaslane jätkas oma pudeli tühjendamist ning enam ei hoolinud kuhu suunda liigume.
--------
Purjus kaaslase, enda oskamatuse ning tolleaegsete olude koosmõjul helistasin lõpuks ürituse korraldajale keda teadsin vastavalt instruktaažile olevat baaslaagris - ehk seal kuhu ka meil oli vaja jõuda. Kirjeldasin enda olukorda ja palusin lasta valgustusraketi õhku.

Uskumatul kombel oli valgus meist ca. 500 meetri kaugusel. Murdsime läbi sügava lume ja lepavõsa sinna suunda. Kottpimedas kaotasime sihi ning palusime telefoni teel lasta veel ühe valgustusraketi. Lõpuks jõudsime metsalagendikuni. Võimas lõke mühas, purjus kaaslane kadus kuhugi ning ma jäin omakandi meestega lõkke äärde muljetama kes mind juba ees ootasid.

Hommikul leidsin ennast sama lõkke äärest. Kellegi hea ja hooliv käsi oli öö jooksul puid lisanud. Minu saapad olid küll veidi kõrbenud, aga muidu oli eluvaim sees.

Järgmises osas asume ajateenistusse mineku juurde.

Ajateenistusse minek

Saabusin kaugelt tulnuna ühel oktoobrikuu varahommikul 2005. aastal Talinnasse. Olin täitnud ennetavalt ja vabatahtlikult Kaitseväkke tuleku/mineku taotluse ja sain seeläbi valida väeosa. Uskusin külajuttude põhjal, et seal saab parima väljaõppe. Sõit viis vastavalt oma valikule uuesti Tallinnast kaugele ja ühtegi tuttavat bussis ei näinud. Ei saanudki päris täpselt aru miks ma sellise eksursiooni läbi Tallinna pidin läbima.

Küll on eraldi meeles, et noorsõdureid bussile saatva/suunava ohvitseri poole sai pöördutud tema auastme ja perekonnanime järgi mis tekitas temas siirast üllatust. Auastmetunnused ja elementaarne kaitseväeline viisakus oli KL-s selgeks õpetatud.

Pikast bussisõidust on meelde jäänud, et WC-sse või suitsupausile ei lubatud. Viimaste hulgas sisenes bussi ka ca. 180 cm pikk, aga vähemalt 140 kg kaaluv noormees. Temast kuulete hiljem veel. Lisaks oli juba bussisõidu jooksul domineerivaks keeleks Vene keel. Väeossa saabudes olukord kuidagi ei paranenud.

Isiklikud asjad laotas igaüks väeossa saabudes enda ette asfaldile maha. Kindlasti korjati ära kõik ravimid ja suuremad külmrelvad. Ei mäleta, et meie satsis kellelgi alkoholi või muud kaasas oleks olnud. Järgnes pikk päev esimeses infotunnis ning individuaalvarustuse laos.

--------

Esimesel päeval tegeles meiega ajutine rühmavanem kes jättis karmi, aga usaldusväärse mulje. Päev lõppes suhteliselt rahulikult, ainult liiga pikkade juustega noormehed pidid endale sõbra leidma või ise hakkama saama ja juuksed nulli pügama. Mul oli see õnneks kodus tehtud.

--------

Õppekompanii X õpperühmas X oli eestlaste ja venelaste osakaal ca 15 vs. 25. Igal pool vohas Vene keel, osade võitlejate puhul ka Vene meel ning rahvuslikul pinnal olid suhted kaunis haprad. Eriti kuna paljud Vene emakeelega võitlejad ei osanud üldse Eesti keelt ja korraldustest arusaamine oli täiesti mitterahuldav. Erinevad probleemid kulmineerusid noorteaja paari esimese nädala jooksul.

Läbitud oli elementaarne varustuse pakkimise koolitus, elementaarne AK-4 kursus ilma laskmiseta, auastmete ja üleüldine KV tutvustus jne.

--------

Eriline probleem oli suvalisel ajahetkel voodil/naril pikutamisega, millega paistis eriliselt silma üks täiesti umbkeelne võitleja. Eriti suur oli probleem siis kui sel hetkel olid ka saapad jalas. Kõik ülejäänud said justkui aru, et nii ei saa teha. Tol ajal karistas kaader selliste rikkumiste eest kiirelt kiirelt, karmilt ja kollektiivselt. Tolleaegsed "populaarsed" karistused olid voodiralli, kapiralli ja kägarkõnd ümber kasarmu niikaua kuni keegi alla andis. Kes ei tea siis voodiralli on situatsioon kus iga võitleja tõmbab oma voodist kaks lina kaasa, jookseb koridori peale ja ootab uusi korraldusi, kapiralli korral tuleb kogu oma sõdurikapi sisu koridori peale tuua ja kägarkõnd on kägarkõnd Vastavalt korraldusele tuleb aja peale kas voodi uuesti ära teha või kogu varustus vastavalt nõuetele kappi tagasi panna.
--------

Konkreetne umbkeelne võitleja oli kogu rühmale selle karistuse/distsiplineerimise kaasa toonud. Ja mul oli kaunis kõrini, sest tegemist oli laupäevase päevaga ja mul oli huvitava raamatu lugemine pooleli enne kui kogu see pardakk algas. Umbes 4. või 5. voodiralli ringi ajal kasarmutuppa sisenedes tõukasin umbkeelse võitleja kogu jõust ta voodi suunas ja panin paar kiiret laksu kirja tema lõualuu suunas. Sain kiired laksud ka vastu!

Siis tulid teised vahele.

--------
Esmaspäevane õppekompanii rivistus oli "meeleolukas". Kutsuti kompanii ette, ümber pöörd ja karistuse ettelugemine kompaniiülema poolt- "Reamees X, vali noomitus kaasvõitleja löömise eest. Kas saite aru?" "Just nii, härra leitnant". "Astuge rivvi". Ja siis kohe uuesti: "Reamees X, rivi ette, ümber pöörd". Mõtlesin, et mida v*ttu te must veel siin venelaste pesas tahate. KÜ loeb ette: "Avaldan kiitust, reamees X-le kaasvõitleja korrale kutsumise eest. Astuge rivvi".

Sama teo eest karistus ja kiitus justkui nullisid üksteist tolleaegses maailmas ja päevnikuna lugesin heldimusega neid ridasid kompanii kiituste-karistuste raamatus. Tol ajal oli selline päevikuformaadis dokument/kaust täiesti olemas. Kui õigesti mäletan siis meie kompanii oma läks tagasi aastasse 2001. Päevnikuna oli see kiiduväärt lugemisvara. Tundsin siirast kahetsust, et varasemate aastate omad ei ole saadaval

Aga see ei muutnud kuidagi rahvuslikku meelestatust.

Päevad algasid tol ajal 06:00 äratusega. Siis hommikuvõimlemine ja jooks jne. Kuskil detsembri alguseks kujunes veendunud venelastel välja tava omavahel üle magala karjudes õhtuti jutustada. Vähemuses eestlased hakkasid vastama täiest kõrist hümni laulmisega. Voodis, teki all, pimedas. See pälvis ühel hetkel ka öösiti vähese kohaloleva kaadri/väeosa korrapidaja tähelepanu.
Seda kõvemalt ja tahtliku ja teadliku tegevusena kõlas ka õhtustel väeosa rivistustel hümni laulmine eestlaste poolt.

Teise asjaoluna laulsid veendunud venelased hommikujooksul täiest kõrist "Я хочу идти домой". Ehk ka sealt tekkis konflikte ning neist ülekarjumisega oli tõsist tegemist.
Kogu see tsirkus kestiski reaalselt noorteaja lõpuni, aga konkreetseid kaklusi rohkem ei olnud kui eelpoolmainitu lühike episood.

--------

Muus osas oli kord karm, suitsetada sai harva ja enne igat suitsu tuli teha 25 pumpa. Igale poole mingi jalgsi. Tolleks ajaks olime saanud ka püsiva rühmavanema kes meiega tema teenistusaja/tööaja tundide vältel meiega igal pool kaasas oli ning rühmaülema, keda nägime väga harva.

Sõdurieksami läbis esimesel korral ca. 70%. Sõdurieksam koosnes laskmisest, kaeviku kaevamisest, kauguste määramisest silma järgi ja 36h kestnud lõpurännakust mille lõppedes nägid vist enamus juba viirastusi väeosa väravatest. Aga lõpuks need väravad ka paistma hakkasid.

--------

Veel veidi noorteajast:

Toimkonnad: järgemööda käidi kompanii päevnikuks, relvi ei olnud, vööl ainult Galili tääk. Igavusest sai lugeda kompanii kiituste ja karistuste raamatut, määrustikke, koridoride põrandaid pesta ja tahvlilt vaadata palju on võitlejaid kohal, palju linnaloal, palju puhkusel ja palju jooksus. Sööklatoimkonnas minu ajal enam ei käidud, küll aga oli suur roll ajateenijate tööjõus kui oli vaja talvel teid liivatada väeosas sees.

Külastuspäevad: mingil hetkel sai ka noorsõdureid vaatama tulla. Väeosa territooriumil asus palju varjatud paiku nii autopargis kui ka paari lagunenud hoone näol. Ehk siis seal "kus kaadri silmapiir lakkas, seal ka armastus hakkas" Olid ilmselt popid kohad ja kõigile ka teada, aga keegi ei teinud asjast suuremat numbrit.

Postipakid: Tolleaegne Eesti Post oli suht kehvapoolne ja väesa kaadri vähemalt meie rühma osas ajas kettasse, et meile kodust pakke saadeti, sest neile pidi ilmselt keegi kaadrist kohalikku postkontorisse järgi minema. Mäletan, et suure veana ei võtnud kodust kaasa käekella. Küll oli hea noorteaja 4 või 5 nädalal kodust saada pakk mille ema oli kokku pannud. Seal oli paar pakki marmelaadi, kiri ja ilmselt ema tolleaegseid võimeid igati ületanud Casio käekell. Käekell käib/kestab tänini ja on minuga igalpool kaasas käinud militaarsetes tegevustes.

Postipakk toodi väeossa suletult. Avati ajateenija poolt RV või RÜ nähes kes kontrollis keelatud ainete olemasolu/puudumist.

Loo alguses kirjeldatud ca. 140 kg võitleja langes esimestel päevadel. Minule parima teadaoleva info põhjal saadeti tagasi koju ja täiendavas arstlikus komisjonis hinnati igati teenistuskõlbmatuks. Oli isegi tolle aja kontekstis veider kuidas ta üldse väeossa jõudis.

Eesti-Vene suhete vahekorrast lisaks: Õpperühmas X oli suhteliselt kogukas Vene poiss kes oli tollel hetkel vähemasti Tallinna tasemel poksija. Paradoksaalsel kombel ei toetanud ta ei Eesti ega Vene poiste laule, aktsioone, omavahelisi hõõrdumisi ega ka muud. Tagantjärgi vaadates olen mõelnud, et see võis küll päris raske roll olla. Ei ole kellegi jaoks oma...

Aga väeosa, kus aega teenisid- Kuperjanovi jalaväepataljon ilmselt?

Lõpetasin keskkooli '98. Punkar nagu ma olin, mõtlesin, et tra, teeb ära, on asi mureta ja saab edasi juua. Läksin Maneeži tänavale, kust mind pikalt saadeti, sest et andmed olla mingid puudulikud. Sahistasin siis kesklinna linnavalitsusse või taolisse, ei mäletagi enam, aga kuskil Draamateatri kandis ta vist oli. Seal küsiti, et mis tahad?
- No läheks teenima, saaks kaelast ära.
- Oot, aga pole ju kutset saanud?
- No pole jah, keskkool sai läbi, teeks selle tsirkuse ka ära. Täitsa vabatahtlikult.
.... jooksid lukku, korralikult..
10 minuti pausi
Rullus lahti punane vaip, tädid sahistasid mingite paberitega tagasi, pakkisid mulle kaasa ja saatsid uuest Maneeži tänavale RKO-sse.

Seal lõin paberid letti, löödi vene keeles silmad pöörlema ja küsiti, kas ma olen normaalne (noh, juuksevärv võis olla sel hetkel kas sinine või kollane küll, ikkagi punk ja värk ja Roti vana neetidega Exploitedi-kirjaga tagi ka tõenäoliselt). Ütlesin, et jah, tuleks kohe augustis (kool sai juunis läbi) ja teeks asja ära, siis mureta. "Guugelgati" päris pikalt paberites ja lõpuks sain "vaba koha" alles jaanuaris 1999. Ja Sidepataljoni. Sest Kuperjanov, kuhu tahtsin - sest et maine, et kõige kõvem tase (mis hilisema tegevteenistuse ajal Pärnu Pataljonis sai korrektuuri ja oioioi, kui tugevalt Kupi kahjuks) - see olla täis. No okei, las olla siis Sidepat, ongi 2 km koju käia. Saingi aja kätte, et 06.01.1999 olla Maneežis oma hambaharja ja passiga.
Kokkuvõtvalt läksin kohustust ära kandma, et edasi oleks tsill, aga poole teenistuse pealt vaatasin, et krt, päris äss värk ja siin ma nüüd olen 26 aastat hiljem, ikka samamoodi. Auaste lihtsalt enda "valitud" ja see on juba keerulisem jutt.
Tegelikult oli ikka Lollidemägi, salaviin, Von Krahli teisipäevakud, Rott, Renx ja Striit ja "jauram" jne sel ajal see elu, lihtsalt sattusin libedale tasuta söögi teele
Või siis vanaisade geenid lõid välja, krt seda teab. Üks lõikas Irboška kordoniülemana baaside lepingu järgi okastraadi läbi, et tblad sisse saaks (ja sai selle eest Siberituusiku), teine sai Ypres'i all gaasi (kojusõidu rongipilet on ainus meene sellest)..

Ja kollase raamatukese esimese lehe ülaserva on pliiatsiga kirjutatud "vabatahtlik", kusjuures näha on, et kirjaviis on "üllatunud".
Sidepatis teenimisest oli nii palju tolku, et noorteaja kannatasin ära, siis tuli 6 kuud Võrus Lahingukoolis koos välislähetusega isegi. Nii et "tsillin kodu lähedal ja käin hüppes" ei töötanud, alles viimased 2,5 kuud sai käia linnaloal (sest linnaload olid hr aspirandil ehk minul taskus ja ta ise ehk siis mina kirjutas neid vastavalt vajadusele, sest ka Operation B toimus sügisel 1999 koos Clawfingeriga näiteks). Tagasivaadates väga veider elujärk, aga samas ka väga äge. Detailsemaid episoode on ka küllaga jagada, BTR-Kivestist kuni Viljandi folgini ja ka tolleaegse Sidepati köögipooleni.

Hunt86 kirjutas: ↑09 Juun, 2025 18:50Õpperühmas X oli suhteliselt kogukas Vene poiss kes oli tollel hetkel vähemasti Tallinna tasemel poksija. Paradoksaalsel kombel ei toetanud ta ei Eesti ega Vene poiste laule, aktsioone, omavahelisi hõõrdumisi ega ka muud. Tagantjärgi vaadates olen mõelnud, et see võis küll päris raske roll olla. Ei ole kellegi jaoks oma...

Päris kõvad mehed ei ärple. Teiseks, vene kriminaalid jt., kes juba kuidagi tegijad on, istuvadki vaikselt ja soliidselt. Neil on see soliidsus väärtus omaette, mis pööblist eristab. Või vähemalt siis oli, kui mina noor olin (eelkirjutajatega umbes ühel ajal). Vähemalt seni, kuni viina või midagi kangemat võtavad, siis võivad üllatavaid ja kontrastseid karutükke tegema hakata . Selle kuti jaoks polnud teenistus ei füüsilise vormi ega enesedistsipliini poolest suurem väljakutse ka.

Teema on seni väga hea, palun jätkata!

Kuna siin on juba mõned ajateenistusse minemise lood, siis lisan ka enda tagasihoidliku sündmuse, mis viis mind vormi kandma.
Aasta oli 1993 kevad, kui lõpetasin kooli ning paljud kaaslõpetajad ütlesid, et lähevad kohe ajateenistusse (kunagi oli ju vist neli korda aastas kutsumist), aga mina mõtlesin ikka suve veel niisama vedeleda... Miski aeg ikkagi läksin Rakvere RKO-sse ja sain tolleaegse ülemuse jutule. See vahtis altkulmu otsa ja käratas, et "Mida vaja?". Ma siis arglikult pobisesin, et tahaks nagu vabatahtlikult ajateenistusse tulla... Ossajutt, kus vanal toon muutus . No siis sai med. komisjonid jms läbi tehtud. Lõpuks siis uuesti seal majas tagasi ja avaldasin soovi Kuperjanovisse minna- öeldi konkreetselt, et sinna ei saa, kuna see on ennekõike Lõuna-Eesti poistele. Ma jaurasin vastu, et mis jutt jne... Mul vend tol ajal teenis seal oma aega- miks siis mina ei saa? Peale pikka vaidlust andsin alla ja ütlesin siis, et Vahipataljoni sobib ka... Tädid olid sellega nõus, kuniks üks vaatas mu med. pabereid ja ütles: "Teie Vahipataljoni ei saa, sest nõutavast pikkusest jääb üks (1) cm puudu". Sel ajal võeti (väidetavalt) sinna alates 180 cm pikkuseid mehi, aga minul oli kirjas 179... Krt, oleks teadnud, siis selle ühe cm oleks ikka välja venitanud. Siis lõin käega ja küsisin, et kas Viru pataljoni vähemalt saab? "Loomulikult saab!!". No ja siis ühel septembrikuu hommikul viis isa mind RKO-sse, et poisinahk läheb Jõhvi aega teenima. Andsin end seal üles, et saabusin kohale. Tädi seal vaatas mu paprid üle ja teatas kuival häälel, et te olete kohtulikult karistamata ning keskharidusega- lähete piirivalvesse... No mis mul üle jäi- pidi meeldima. Pakiti siis bussi koos ülejäänud kambaga, aga enne viidi Viru pataljoni poisid kohale (seal üks rohkem, kui teine eile peo tunnustega) ja meid ülejäänuid Remnikule. Seal aga igavene jama, sest piirivalve ajateenijad olid juba paar päeva varem kutsutud ja meid ei osatud seal kuskile mujale panna, kui ainult võimlasse ootama. Õhtul anti lõpuks süüa kah ja siis pakiti uuesti bussi ja viidi Narva-Jõesuusse, kus siis sai mõnda aega oldud. Peale seda aega ma Narva-Jõesuu rannas pole käinud

Peale noorteaega ehk peale vande andmist ja enne jõulupuhkust pandi korruse peale üles uuest aastast kehtima hakkav struktuur. Ehk kes mis rühma ja jakku läheb. Vahetult peale vastavate dokumentide ülesriputamist algas selle ees suuremat sorti tunglemine, sest kõik tahtsid ju kohe teada mis neid ees ootab
Kasutasin tekkinud segadust, tegin oma kohustuslikud 25 pumpa ja läksin suitsetama. Selleks ajaks olid piirangud suitsetamisele oluliselt lõdvenenud, aga pumbad pidi jätkuvalt igaüks ära tegema. Korrusele tagasi jõudes selgus, et teenistus jätkub täpsuslaskurite jaos. Ei osanud sellest suuremat midagi oodata ning paar päeva hiljem siirdusin väljateenitud jõulupuhkusele.
--------

Jäängi siinkohal vastuse võlgu, et kas uuele struktuurile vastav kolimine toimus ennem või peale jõulupuhkust. Õnneks pidin ise kolima kasarmus korruse allapoole. Täpsuslaskurite jagu oli struktuuris osa juhtimis- ja tagalarühmast ning nüüd oli rahvuslik koosseis keeratud pea peale. Julgelt 95% võitlejaid pidasid emakeeleks eesti keelt. Seetõttu rahunes ka rahvuslikul pinnal vaen ja muud sellega seotud probleemid.

Paraku tõmbasin loosimise peavõidu värsked seersandikursuse lõpetajad määrati jaoülemateks ning me saime endale ajateenistuse kontekstis pigem vanemapoolse Lasnamäe härrasmehe kes rääkis rahuldavat Eesti keelt. Aktsent oli küll olemas, aga see eriti kedagi ei seganud. Sellest härrasmehest tuleb allpool veel pisut juttu.

Aga esimene päev uue jaoülemaga oli taas meeleolukas. Ei mingit tutvustust, tervitust - vaid härra hüppas tuppa sisse, konstanteeris fakti, et poolrühma toa prügikast on pooltäis ja nii läks täpsuslaskurite jagu seda rivikorras tühjaks viima.

Siinkohal on oluline mainida, et reakoosseis magas eraldi magalates ja jaoülemad enda omades. Ei tea kuidas täna, kuid tol ajal oli see nii.
--------

Muus osas kulges täpsuslaskuri erialakursus äärmiselt põnevalt. Proovida ja õppida sai erinevaid asju. Kahjuks tollel ajal teenistusrelvadeks mõeldud M-14 TP-1-d ja optilised sihikud ei olnud omavahel parimas kooskõlas. Aga saavutasime taseme kus igaüks meist sai seisvale sihtmärgile 500 m pealt vastavalt nõuetele ka pihta. Pikemat lasketiiru ei olnud kusagilt võtta kuigi nii kaader kui ka meie oleksime tahtnud.

Kusagile paiknema jäädes kasutasime õppegranaadi sütikuid mis imiteeris lahinggranaati, teippi millega õppesütik puutüve või muu sarnase objekti külge paigutati, splindi "kõrvad" keerati juba tagasi ja veenduti enda arust 100%, et kui keegi tuleb ja komistustraadi sisse kõnnib siis pauk ka käib., Seda tegevust õpetati eraldi ja põhjalikult. Täna see vist väga ei lenda...

Jaole oli ette nähtud ka Harris tüüpi raadiojaam. Nüüd, ca. 20 aastat hiljem ei ole see ilmselt ka eriline sõjasaladus. Kuna see oli ikkagi kogukas siis väga huvilisi ei olnud. Seega sain selle endale. Hakkasin kiirelt nautima kompanii tasandil toimuva taktikalise pildi kokkupanekut.

--------

Erinevaid õppusi ja harjutusi oli palju, erilisena on meelde jäänud südatalvine vaatlusposti õpe. Enamus jaost asus kaugemal telgis. 2 meheline lahingpaar asus vajalikus kohas ja mehitas vaatlusposti. Et mitte liigselt koguaeg edasi-tagasi siiberdada olid vahetuste ajad päris pikad. Sattusin oma lahingpaarilisega öisesse vahetusse ja ettenägelikult võtsime kaasa ka magamiskoti, sest oli räigelt külm.

Oma vahetuse ca. poole kestuse pealt otsustasime vastavalt parimatele võimalustele ühte magamiskotti pugeda ja seljad kokku panna samal ajal veel maanteed jälgides. Alles vahetuse lõppedes varahommikul saime teada, et külma on -33 C.

--------

Võib tunduda veidrana, aga eraldi tekkis metsalaagrites "võistlus" kes metsa alla sitt*ma ei lähe. Parimad mehed pidasidki kogu nädala vastu ja nautisid kasarmusse saades tsivilisatsiooni võlusid.

--------

Muus teenistuse osas saime igaüks ise valmistada korralikud ghillie ülikonnad, mis kahjuks/mingil veidral põhjusel teenistuse lõpus ära korjati ja varustuselattu anti. Oli suhteliselt meeldiv talvistel päevadel kasarmu pööningukorrusel istuda samal ajal kui kurvema saatusega härrasmehed juba kes teab mitmendat kuud said läbida harjutusi, kus nende roll seisnes "tuli ja liikumine" lihvimises.

--------

Nagu eespool küsiti või oletati siis väeosa asus tõesti Kagu-Eestis Ja mulle absoluutselt ei meeldinud toit mida sööklast saada oli. See oli minu jaoks päris suur probleem. Eriti õhtusöögi ajal. Seetõttu vastavalt igasuguste korralduste vastaselt tekkis komme õhtusöögi ajal vormipükste mõlemad reietaskud umbselt musta leiba täis toppida, sest leib oli laual vabalt saadaval. Seda sai siis õhtul korruse kuivatusruumis hea raamatu kõrvale mugitud. Järgmine õhtu protsess kordus. Nii kestis see päris pikalt kuniks ühel suvalisel õhtul astus pataljoni korrapidaja kuivatusruumi. Vaatas mind, vaaatas käesolevat raamatut, kõrval olevat teist raamatut mille peal oli virnas ca. 10 viilu musta leiba.

Hüppasin kiirelt püsti, väeosa korrapidaja vaatas siiraste silmadega otsa, keeras ümber ja lahkus tuldud teed

--------

Lisaks tekkis kompanii kaadril vähemalt ajateenijate arvates omamoodi mäng. Kompaniiülemal ja kompaniiveeblil oli oma kabinett, kõik teised pidid jagama avatud kontorit isikliku laua ja ca 1.6 meetri kõrguste vaheseintega. Korduvalt juhtus, et läksid õige "boksi" juurde, küsisid luba pöördumiseks ning tulemuseks oli kusagilt rägastiku/labürindi teisest nurgast vaheseina tagant kostev röögatus.

Aga selle vastu leidus kiire rohi. Parima kaitseväelise viisakuse tavade kohaselt hakkasime peale uksele koputamist ja sisenemisloa saamist peatuma täpselt üle ukseläve ning täiest südamest karjuma "Reamees X, kellega on au!". Esimesel paaril korral kerkis mitu vägagi küsivat nägu üle vaheseinte. Peale seda suuresti selline mõtetu tsirkus ka lõpetati. Kellel asja oli liikus boksi juurde kuhu tal asja oli ja pöördus viisakalt vajaliku isiku poole.

--------

Ajateenistuse kulminatsioonina osalesime Kevadtormil, kus tarbisime ka esimest korda teenistuses/vormis alkoholi. Jao eripära tõttu olime palju teistest eraldi ja ühe kohaliku võitleja tuttavad tõid mida vaja. Igaüks sai katelokikaane sisse sortsu viina. Päris purju ei joodud ja keegi probleemidesse ei sattunud.

Kevadtormi lõpuosas otsustas poliitilise avaldusega esineda meie jaoülem, kes kinnitas kõigi ees, tõsimeeli ja selges Eesti keeles, et kui kunagi peaks Vene Föderatsiooniga sõda puhkema siis tema on oma põlise kodumaa poolel. Ülitugeva vastukaja esitas Peipsi kallastelt pärit meie jao autojuht, taustalt samuti Vene esivanematega kes olid kunagi Eestisse emigreerunud. Ja meie jao autojuht lubas täiesti siira näo ja konkreetse esitluse kaudu meie jaoülema ajud maapinnale väljutada kui nad peaks sõjaolukorras kohtuma.

Sellega suuremad poliitilised diskussioonid teenistuse lõpuni ka katkesid.

--------

Lähiajal mõtlen kas ajateenistusest on veel midagi erilist meeles või saan edasi liikuda tegevteenistusse astumise juurde.

Hunt86 kirjutas: ↑09 Juun, 2025 18:50 Tolleaegsed "populaarsed" karistused olid voodiralli, kapiralli ja kägarkõnd ümber kasarmu niikaua kuni keegi alla andis. Kes ei tea siis voodiralli on situatsioon kus iga võitleja tõmbab oma voodist kaks lina kaasa, jookseb koridori peale ja ootab uusi korraldusi,

Oh, mida kõike vanas eas teada ei saa... Olin seni elanud õndsas valeteadmises, et "voodiralli" on sama mis 10 aastat varem oli "tuletõrjehäire" - vastava käsu peale tühjendati kiirkorras kasarm ja tekitati maja ette eluruumide koopia, sh muidugi kahekordsed reformnarid. Tehti seda suht juhuslikes olukordades aga kindlasti siis kui mõni võitleja oli mingi eriti silmapaistva sigadusega hakkama saanud ning alati ka neljapäeva õhtul peale sauna.

Igatahes nii hoida, hea lugemine!

Kasarmu ,,kopia,, tegemine oli ka nõuka stroibattis moes ,120 matsi vedasid voodid platsi peale neljandalt korruselt tegid pool
tundi ,,at poi ,podjom,, ja vedasid koli tagasi .Seksikust lisas üritusele see ,et teinekord toimus üritus gaasi maskis ja kogu pataljoni mastaabis ,ca 350 mardisanti ,kõrval olevate majade elanikud said tasuta tsirkust.

Remnikul lõpetati voodite tassimise pull pärast kahte esimest tuletõrjeõppust ära , seal suht kitsad uksed (pioneerilaager ikkagi) ja pärast igat häiret tuli välisuksed välja vahetada...

Mäletan vanemate olijate Sõduri FM-ist Vahipataljonis (olin 2010-2011 sügiskutse), et meil lõpetati tuletõrjeõppuste harjutamine ära peale seda kui hakati kappe ja narivoodeid aknast alla viskama ja need mööblitükid maha kukkudes neljandalt korruselt katki kippusid minema.

rockrapdude kirjutas: ↑11 Juun, 2025 10:42 Mäletan vanemate olijate Sõduri FM-ist Vahipataljonis (olin 2010-2011 sügiskutse), et meil lõpetati tuletõrjeõppuste harjutamine ära peale seda kui hakati kappe ja narivoodeid aknast alla viskama ja need mööblitükid maha kukkudes neljandalt korruselt katki kippusid minema.

Minule rääkis sama juttu minu vend, kes teenis Vahipataljonis ja Meegomäel 1995. aasta paiku.
Aga mööbli väljaviimist treppide kaudu nägin ise oma silmaga veel Paldiskis ca 2009-2010. Tol korral karistati nii mingit väiksemat punti ajateenijaid, mitte kogu üksust. No eks kollektiivsed karistamised olid siis juba keelatud ka.

Huvitav oleks teada kuidas praegu sõdureid karistatakse ,stroibattis kappas algul terve rood gaasi maskis pärast panid süüdlased narjadis või sööklas passuda moikas mis oli paras põrgu.Peksta keegi ei julgenud ,meil pandi kohe vangi ,ainuke relv
väeosas oli gaasi mask.

Urams kirjutas: ↑11 Juun, 2025 4:49 Kasarmu ,,kopia,, tegemine oli ka nõuka stroibattis moes ,120 matsi vedasid voodid platsi peale neljandalt korruselt tegid pool
tundi ,,at poi ,podjom,, ja vedasid koli tagasi .Seksikust lisas üritusele see ,et teinekord toimus üritus gaasi maskis ja kogu pataljoni mastaabis ,ca 350 mardisanti ,kõrval olevate majade elanikud said tasuta tsirkust.

Ei mäleta enam mis ajendiks oli, aga kord tegime "Öörahu! Äratus! Jätta!" harjutust tuletõrjehäire jätkuks õues pühapäeval (külastuspäeval) külaliste rõõmuks ka.

Tapal teeninud noormees kaebas ,et kaugel oli kodus käia,minul
vajus karp lahti.Mina teenisin ligidal ,Novgorodis ,ca 900 kilti ,vend
oli Smolenskis sise vägedes ,vedas rongiga pätte ka surma mõistetud.Sugulane viidi Eestist Kuriili saare peale ,oli tankist ja
mõnel mehel on Tapa kaugel.Kahe aasta jooksul sain linna luba
kaks korda ja 10 päeva puhkust , meil anti üldse väga kitsilt linna
lubasi ,stroibatti oli lihtsam plangu taga hoida kui mingit jama lahendada.Oleks lubatud oleks Novgorodist jala koju tulnud ,sita
august oma kodusesse Eestisse.