Ma siin kusagil kunagi natuke kirjutasin ühest mehest.
Olin ära teeninud oma kaks aastat, käskkiri oli juba väljas. Oma demblitöö olin teinud ja ootasin koju saatmist. Kuna tegevusetus hakkas ihu ja hinge tapma, siis paljud palusid ohvedel ise, endale mingi tegevus leida. Mina käisin ja istusin autopargi KPP-s (kontrollpunktis), märkisin üles välja sõitvate ja saabuvate autode numbreid ning kellaaegu. Koht oli seepärast väga bro, et neid numbreid pidi üldiselt enamjaolt ainult hommikul, lõunal ja õhtul kirja panema. Muul ajal oli suhteline vaikus. Ohvede masinate numbreid me kirja ei pannud. Ja kuna oli vaikus, ning KPP asus väljapool väeosa põhiterritooriumi, siis sai vabal ajal takistusteta sealt teha kakskümmend sammu, ning sa osutusid olema juurviljabaasi või mis ta oli (Плодоовощная база) territooriumil. Ja seal juba oli mida teha. Arbuusid ja melonid. Õuntest, pirnidest, ploomidest jms rääkimata. Hästi "soe" koht kuhu pääses ainult teatud "privileegidega".
Sinna sooja kohta anti mulle kaaslaseks üks hästi vaikne ja enesesse tõmbunud mees, mingist teisest roodust, kellega seal oma päevi koos veetsime siis. Ajasime arbuusist "veini" ja tegime muud huvitavat. Vot tema tuli dispatist, kus ta teenis 2 aastat.
Tema lugu oli järgmine:
Ta oli ära teeninud oma kaks aastat kui ta dedovšina pärast dispatti saadeti. NA-s oli moeks teatud puhkudel nooremaid vastu ülevalt teist metallnööpi rusikaga lüüa. Oli kahte moodi nööpe. Vanemat tüüpi, plekist, millel kand oli liikuv, ja uuemat tüüpi, mingist messingisulamist, mille kand oli liikumatu ja "ühes-tükis" nööbiga. Uue nööbi puhul oli see löömine väga valus. Vanema nööbi puhul mitte nii eriti.
Vot ta siis virutas ühele vennale vasta seda nööpi. Sellel oli mingi tööhebeška ja vanade nööpidega, löök polnud kuigi valus, ning ta irvitas lööjale rahulolevalt vastu. Lööjal viskas närv üle ja ta virutas täiest jõust veelkorra, ning lõi poisil kaks ribi sisse. Kogulugu. Disbatt 2 aastat.
Tema jutt disbatist:
No algul, üks nädal aega kindlasti, ei rääkinud ta üldse eriti midagi. Ükskõik mis teemal. Noogutas ja mühatas enamjaolt. Tema ainsad sõnad olid tulles privet ja lahkudes davai. Paar korda lasi ta minul jutustada Eestist kuid ise ainult kuulas. Ise oli ta pärit kusagilt Volgogradi lähedalt. Hüüti teda Nikon-iks ja arvatavasti oli ta nimi Nikolai.
Asi muutus siis, kui me olime valmis "küpsetanud" oma esimese arbuusiviina ja selle ühel ilusal kevadõhtul sisse keerasime. Pärast seda õhtut, hakkas mees ikka natuke rohkem rääkima ka.
Mõned tähelepanekud tema jutust: Kõike tehti jooksusammul. Ka kohapeal "seisti" joostes. Töötasid nad ehitustel. Tema oli oma paarimehega põhiliselt "nosilka" peal.
Nosilka:
Sellega vedasid pinnast jooksujalul. Kui kolmas mees labidaga laadis, siis nemad jooksid kohapeal. Kui seisma jäid ja valve märkas, siis said kabaga või jalaga tagumikku. Kui ronisid "zalupasse" (tegid midagi keelatut, või eirasid käskluseid juba mitu korda) siis nendele olid topelt suurusega nosilkad.
Unustasin ennist ja lisan juurde:
Iga tunni sisse oli määratud 10min perekuri (suitsupausi). Siis võis istuda. Kes suitsu ei teinud need istuda ei saanud. Mittesuitsetajad hakkasid suitsetajaks ainult selle nimel, et iga 50 minuti tagant 10 minutit istuda saaks.
Oli paar kohta ja tegevust, kus päeva jooksul võis olla jooksmata.
Peldik, hommikune ja õhtune pesemine, õhtune rivistus, saun (korra nädalas), söökla, "bõtovkas" saapaid puhastades-triikides-kraed õmmeldes, kaks korda nädalas pool tundi kirju kirjutades, poliitõppusel ja "otlitšnikutel" või vanadel olijatel pühapäeva hommik, kui vaadati TV-st Teenin Nõukogude Liitu või suurtel tähtpäevadel kui vahel näidati filmi.
Pühapäeval ei pidanud jooksma ka tavarivistustel ning muu liikumise puhul kasarmu sees roodus (küll aga mindi näiteks sauna või sööma joostes ja tuldi joostes). Ja ei jooksnud need kes tegid pühapäeval tööd (siia ei kuulunud "zalupad", nemad jooksid ka pühapäeval)
Uneaega anti kõik kaks aastat 7 tundi. Välja arvatud pühapäeval ja riiklikel pühadel. Siis sai magada 8 tundi.
Kui ei olnud ehitusobjekt kiireloomuline, siis käidi tööl 10-12 tundi.
Iga päev rivi 2-3 tundi ja/või "ustavi" päheõppimine. Isiklikku aega anti kaks korda nädalas pool tundi. Vahel pühapäeviti ka lisaks. Siia ei kuulu igapäevane pesemine, peldik ja saun.
Kui oli kiireloomuline objekt, siis rivi ei tehtud vaid töötati objektil 12-15 tundi.
Kindla graafiku järgi käidi söökla ja roodu "narjaadis" (toimkonnas). Narjaadis olijad said magada 4 tundi. Kui narjaadi vastu ei võetud said uue kohe otsa oma 4 tunnise uneajaga. Ja nii niikaua, kuni sult see vastu võeti. Seerud (valvemeeskond) käis näiteks roodunarjaadi üleandmisel valge lapiga kõik nurgad ja peldikupõrandad üle. Kui lapp jäi valgeks andsid narjaadi üle, kui mitte, siis said uue 24 tunnise.
Minu kaaslane oli minnes nooremseeru. Seal võeti ohvkoos paelad maha.
Samuti tõmmati nüri siletiga pea kohe kuivalt nulliks (sealt tulevad need briljantrohelise triibud peas) ja juusteta oli ta ka veel siis, kui me juba KPP-s istusime. Ühesõnaga, kõik kaks aastat muudes küsimustes oli ta nagu "duhh" tavaolukorras. Ekstreemsustest ei olnud haruldased näiteks märja vahvelmustriga käterätikuga habemeajamised, kui oli habe ajamata või halvasti aetud jms.
Diselistide hulgast määrati ka jaoülemad jms "juhtiv koossesis" ja neil olid teatud privileegid teiste suhtes. Samas vastutas jaoülem isiklikult jao tegemata jätmiste ja muu sellise eest. Tema sai teisel aastal jaoülemaks, sest oli enne olnud seeru. Ütles, et tal oli siis natuke kergem elu kui teistel.
Külastusi ei lubatud. Ainult erijuhtudel (lähedaste surmade puhul vms).
Ajateenijatest valvemeeskonnad mõnitasid räigelt ja näitasid igal võimalikul juhul oma üleolekut. Kellel oli "zemljakke" need pääsesid kergemalt. Vennad olid küll lausa palunud valvuritelt, et kuulge mehed, olete ju samasugused ajateenijad nagu meiegi, miks te nii teete, aga sellest polnud kasu. Sellist suhtumist diselistidesse soositi kõrgemalt poolt.
Mis siis veel.
Alla võttis ta ca 12 kilo!! Ja seda mitte kodunt minnes vaid juba aega teenimast minnes! Oli nagu kõrend. Silmad aukus, põsed lohkus. Minnes olla kaalunud 80 kilo kanti, tulles ainult 68 kilo. Aga ta oli suht pikk mees. Minust pool pead pikem. Üle 1.80 kindlasti (mina olen 1.78). Tema hambad olid hakanud meeletult lagunema (mingite ainete puudusest?) ja tal oli jalgadega mingi probleem (kõndis imelikult). Samuti valutasid öösiti tema randme ja küünarliigesed. Ütles, et ei saa valude pärast vahel magada.
Magas ta endises roodus mingis kaptjorkas. Seal tal oli oma reformvoodi ja tumbotška. Uks käis lukku. Privaat värk või nii.
Tema hääl oli vahel lausa häirivalt vaevukuuldav. Ma ei tea, kas ta enne disbatti seeruna ka nii vaikselt rääkis.
Temasuguste kohta öeldi NA-s "Zadrotšennõi"
Ja ma usun 100% tema juttu. See, kuidas inimene sulle midagi räägib, loeb palju. Seda, mis ma kirja panin siin 15 minutiga, kuulsin ma temalt kild haaval umbes kahe nädala jooksul.
Väeosas teda vaadati kui kummitust. Käis ringi tapotškad saabaste asemel jalas, ilma peakatteta, paguniteta, kraemärkideta ja rihmata. Kellelgi au ei andnud (ei oleks sellise riietuse puhul vist saanudki anda). Ohved keerasid tavaliselt pea kõrvale, kui vastu tulid. Tema roodukomandör, kapten, ja paar prapporit veel (võimalik, et prapporid olid tema prizovi üleajateenijad), teretasid teda alati kättpidi. Ta läks erariietes koju, umbes nädal aega enne mind, mai lõpu poole/juuni alguses 1988.
Kurjad keeled rääkisid (mitte tema ise), et ta olla selles mõttes haruldane frukt olnud, et mitte tihti ei satu juba oma kaks aastat ära teeninud, koju saatmist ootav isik disbatti. Tema uvolnenie v zapas prikaas olevat olnud juba alla kirjutatud ja sõjaväepilet olla olnud juba staabis staabikirjutaja juures vastava märke tegemiseks, (ühesõnaga oli mees ühe jalaga juba kodus) kui asi juhtus.
Rohkem infi ei tule praegu küll meelde sellega seoses.
) idiotismiks. Eks see on rohkem inimeses kinni. Nagu ütlevad idanaabrid pidada vend Oskar igalt poolt pori leidma 
(ära võta seda solvanguna)
