3. leht 3-st

Postitatud: 07 Okt, 2007 0:39
Postitas okaloka
Täitsa lõpp - inimesi ikka huvitavad inimlikud teemad. Aga üks lennuväepoiss rääkis sellist lugu, et kui nemad üle pihkva lendasid, siis tema kuses pommiluugist alla venelaste peale. Olgu see tema ja vanajumala vaheline lookene :)

Postitatud: 07 Okt, 2007 20:45
Postitas Mustpilv
Manurhin kirjutas:Eks lendur läheb suurema häda korral avatud pommiluugi juurde, laseb püksid alla ja kükitab :lol: Või läheb pärast maandumist esimese asjana ennast pesema-kasima. Või käib enne väljalendu korralikult peldikus ära... Aga tõepoolest, ega täpselt ei teagi. Sõjamemuaarides pole küll kusagil midagi kirjas ennast täis teinud lenduritest-tankistidest. Aga ilmselt olid sellised "äpardused" sõjas üsna harilik nähtus ja tagantjärele neist lihtsalt diskreetselt vaikitakse.
Lugesin hiljuti K.Alaküla 3.Eskadrill ja sealt tuli välja, et nii kui lendurid maapeale said tegid oma hädad kõik ka igaks juhuks ette ära nii palju kui andis. :)

Postitatud: 08 Okt, 2007 13:18
Postitas Soobel
Pommiluugi koha pealt tuli meelde üks külma sõja aegne legend. Nimelt olnud vaja vedada lehm ühelt Kuriililt teisele. Ei hakatud pikemalt mõtlema, lehm topiti lennuki pommiruumi ja reis algas. Ent kusagil rahvusvaheliste vete kohal sattunud lehm paanikasse, hakanud laamendama ja vältimaks lennuki lõhkumist otsustati pommiluugid avada.
Lehm tabanud miski jaapani kaluri paati ja kindlustus olla lehma tekitatud purustused kinnigi maksnud (ei mäleta, kas paat põhja ka läks ja kalur merehätta jäi või ei)

Postitatud: 08 Okt, 2007 17:44
Postitas gnadenlose
Soobel kirjutas:Pommiluugi koha pealt tuli meelde üks külma sõja aegne legend. Nimelt olnud vaja vedada lehm ühelt Kuriililt teisele. Ei hakatud pikemalt mõtlema, lehm topiti lennuki pommiruumi ja reis algas. Ent kusagil rahvusvaheliste vete kohal sattunud lehm paanikasse, hakanud laamendama ja vältimaks lennuki lõhkumist otsustati pommiluugid avada.
Lehm tabanud miski jaapani kaluri paati ja kindlustus olla lehma tekitatud purustused kinnigi maksnud (ei mäleta, kas paat põhja ka läks ja kalur merehätta jäi või ei)
Tuleb kuidagi tuttav ette see episood... "Vene jahi omapäras" tehti ka säändseid tükka :lol:

Postitatud: 08 Okt, 2007 17:50
Postitas Aleks
Kõik, mis filmis, ilmselt elust enesest võetud :D

Postitatud: 08 Okt, 2007 22:57
Postitas Tarmo Männard
Tarmo Männard kirjutas: Eks täiskasvanud inimesed- kes tuukrid tavaliselt on- oskavad toidu-joogi manustamise aega ja kogust nõnda sättida, et häda ei tuleks.
Käisime pühapäeva hommikul ühe nimetul vrakil sukeldumas. Ja mis vee all peale tuli.... Kirusin enda alpust ja kannatasin. Siia kirjutatud repliik tuli meelde. Pinnale tõustes olid silmavalged kollased, aga ülikonda ei lasknud. :)

Postitatud: 10 Okt, 2007 11:39
Postitas Supervisor
Juhtus see kusagil 80-ndate teisel poolel. Kutsuti kordusõppustele, mis pidid kulm8ineeruma suure ,manöövriga Aegviidus. Valmistuti Aegviitu minekuks põhjalikult Kloogal, kus esines isegi 2 inimohvrit (lämbusid umbjoobes enda oksesse...). Kui sõit lahti läks , oli lahinguülesanne kindlaks ajaks oma positsioonidele jõuda, et N ajal madinaga pihta hakata. Reaalses elus oli see prapor, kes kolonni juhtmasinat kamandas, veel natuke tuuris, kogu kolonn pani kusagile lepikusse, kus orienteerumine ohvitserkonnale ülejõu käivaks osutus. Kui viimaks Aegviitu jõudsime, oli algne N aeg ammu möödas, mistõttu kogu manööverdamine lükati ööpäeva võrra edasi. Nimetatud ööpäevast osa kulus Aegviidu metsas endale sooja tegemisele kas lõkketule või etanooli manustamise teel. Kõigil sõjarditel olid käsirelvad käes koos laskemoonaga..., AKM-ide jaoks olid plastikkuulidega padrunid, mida sai valangutega lasta ilma paukpadruni lisamufti kasutamata. Öö hakul läks võpsikus päris sõjaks, kui vennad ilma igasuguse mõõdutundeta neid plastikkuule katsetama hakkasid. Õnneks hajus see plastikuports õige läheda maa peal juba ohutuks.
Kui asi rünnakuni jõudis, oli olukord üsna ekstreemne. Purjes slaavlased ei olnud eriti nobedad liikuma, aga tuld anda neile meeldis, mistõttu keegi neist ettepoole jõuda ka ei tahtnud...
Kui sõda läbi sai, kogus suurekupumees jalaväe kokku ja kiitis jumalat, et kõik eluga pääsesid. Keset seda rituaali tekkis paanika, sest üks umbjoobes sepp keerutas korraga püstijalu oma õlal granaadiheitjat ja deklareeris valjuhäälselt et tema tahab sellest oma paugu ikkagi ära teha...
Jalavägi oli maadmööda sirakil nagu üks mees, kuni lähimad kaasvõitlejasd tal toru käest ära väänatud said...

Nii palju siis jõjaväest ja sõjariistadest arenenud sotssialismi tingimustes...