Kapten Trumm kirjutas:Muuseas, eilses välisilmas intevjueeriti väga erinevate soome erinevate parteide parlamendisaadikuid nato teemal ja arvamus oli ikka see, et elame oma naabritega sõbralikes suhetes, siis on meil kõik hästi.
Eestis miskipärast esitatakse seda nn finlandiseerumist kui mingit kapitulantismi ja venelaste ees pugemist.
Seda arvamust kultiveerivad enamasti need, kes arvavad, et Eesti on tänaseni lõpp tark ja kaval olnud. Paraku on see tarkus veel praktikas kontrollimata.
Findlandiseerumine on tegelikult Venemaa (NSVL) harjutamine mõttega, et Soomega on parem normaalselt läbi saada, sest jõuga millegi tegemine ei saa lihtne olema.
Tänaseks on see 70 aastat rahu suutnud pidada. Selle arvamuse tekitamise peale, et meil meie jõuga saab raske olema toime tulla - ei ole kahjuks meil üldse teemaks. Seda asendab tihtipeale agressiivne retoorika ida suunas, kuid selle taga pole kaalukat sõjalist jõudu, et oma sõnade taga seista (mis soomlastel on). Kogu blufoloogia käib ikka selle 5. artikliku teemal, kus KEEGI tuleb ja võitleb meie eest.
Sestap ei kiirustaks ma soomlasi oksa tõmbama, veelvähem mingi ebaõnnestunud saate pärast.
Tarkus ütleb, et vaata soomlase tegusid, mitte tema sõnu.
Soomlaste ettevalmistused enda kaitseks on muljetavaldavad ning ei räägi just seda keelt, et anname venelastele kohe järgi.
Heh, tahaks näha mõnda tõsiseltvõetavat Soome eksperti või politoloogi, kes defineerib finlandiseerumist kui „Venemaa (NSVL) harjutamist mõttega, et Soomega on parem normaalselt läbi saada“.
Vahet tuleks teha ikka kahel täiesti erineval, kuid üksteisega mõneti seotud asjal: 1. Soome kogu Külma sõja kestnud välis- ja julgeolekupoliitiline liin ehk nn Paasikivi-Kekkoneni liin; ning 2. selle liini mõjul + mitmete Soome sisepoliitiliste protsesside tulemusena tekkinud Soome-sisesel ühiskondlikul nähtusel, mida tuntakse koondnimetuse ’soometumine’ või ’finlandiseerumine’ all. Ilmselt sa Trumm oled teise esimesega segamini ajanud (ja veel esimese sisust väga puudulikult aru saanud), seda enam, et täna Soomes finlandiseerumist kui sellist enam normaalsed inimesed positiivseks nähtuseks ei pea.
Küll aga olen ma nõus, et Paasikivi-Kekkoneni liin oli Soome sõjajärgset julgeolekuolukorda vaadates igati mõistlik ja adekvaatne poliitika, sest tõsiseltvõetavaid alternatiive sellele ei olnud. Pärast Teise maailmasõja lõppu suutis Soome tänu kaitseväe vahvale võitlusele ja tarkadele välispoliitilistele manöövritele väga napilt ime läbi säilitada iseseisvuse ja vältida Nõukogude vägede paigutamist Soome territooriumile (v.a. Porkkala poolsaarel). Samas oli riik Nõukogude Liidu poolt pandud sundseisu, kus riik oli geograafiliselt ära lõigatud võimalikest lääneliitlastest, formaalselt sõja kaotanud poolel ning ka relvajõudude rahuaegsele suurusele ja paljude võimekamate relvaliikide omamisele (pommituslennuvägi, allveelaevastik jne) oli Pariisi rahulepinguga pandud väga ranged piirangud. Sellises olukorras tegi Soome ainuõige otsuse, et Nõukogude Liidu edasise agressiooni vältimiseks tuleb ajada idanaabriga võimalikult sõbralikku poliitikat, ranget neutraliteedipoliitikat, välistada (Moskva ärrituse vältimiseks) liitumine lääne sõjaliste või poliitiliste liitudega. Selleks sõlmitigi Nõukogude Liiduga kurikuulus sõpruse ja koostöö pakt, mis selle sisuliselt diplomaatide keeles ära fikseeris. Olen nõus, et Soome kaitseväe silmapaistval tegevusel Talve- ja jätkusõjas oli oluline roll selles, et Nõukogude Liit jättis Soome vallutamata ning tõsiseltvõetava sõjalise võime olemasolu ka oluline roll Paasikivi-Kekkoneni liinis (st sooviti vältida nii Nõukogude kui ka ükskõik milliste lääneriikide vägede ilmumine Soome territooriumile), aga üldiselt oli Soome kaitsevägi Teise maailmasõja-järgsetel aastatkümnetel tegelikult üsna tugevalt alarahastatud – sõjalisele riigikaitsele kulutati kõvasti alla 2% SKT-st, samas kui suur osa NATO Lääne-Euroopa riike hoidis seda protsenti tollal stabiilselt 3-5% peal. Ehk teisisõnu – ei saa öelda, et Soome oleks eelkõige panustanud sõjalise võimekuse arendamise peale, sest rahaliselt see kuskilt välja eriti ei paistnud, eriti arvestades seda, et Soome oli tollal võrreldes Lääne-Euroopaga ikkagi suhteliselt vaene agraar- ja metsandusmaa, mitte aga selline teadus-arendus- ja tööstushiiglane, nagu tänapäeval.
Nagu ma ütlesin – Külma sõja aastatel ja Soome olukorras oli selline lähenemine täiesti mõistlik, adekvaatne ja kokkuvõttes tagas, et Soome elas need aastakümned üle vabama ja rikkamana, kui kõik teised Saksamaa Teise maailmasõja-aegsed Ida-Euroopa liitlased.
Omaette küsimus on aga see, kui adekvaatne oli sellise välis- ja julgeolekupoliitika jätkamine alates 1990. aastatest, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kadus ära peamine põhjus, miks Soome oli üldse sunnitud sellist poliitikat ajama. Mõnes mõttes on see tagantjärele tarkus, sest 1990. aastad olid ikkagi suhteliselt rahulik aeg ja tollal ei olnudki Soomel põhjust Venemaasse suhtuda kui agressiivsesse riiki. Teisalt aga magaski Soome mitmes mõttes maha paraja aja, mil oleks võinud teha põhjalikum kannapööre oma senises välis- ja julgeolekupoliitikas ning liituda lisaks Euroopa Liidule ka NATO-ga siis, kui see võimaluste aken oli palju avaram, kui see paraku on täna.
Finlandiseerumine oli aga eelkõige negatiivne ühiskondlik ja sisepoliitiline nähtus, mis mõnes mõttes tulenes Paasikivi-Kekkoneni liini ühest põhialusest ehk sellest, et suurele idanaabrile pole vaja anda põhjust kulmu kortsutada. Kuni 1960. aastate teise pooleni oli see nähtus üldjuhul üsna tagasihoidlik ja mõistuspärane, kuid järgmistel aastakümnetel omandas see paljuski Soome enda Vene-sõprade isetegevuse ja initsiatiivi raames terve rea groteskseid vorme, mille üle soomlased täna enam küll eriti uhkus ei tunne. Näited: Soome ajakirjanduses tekkis tugev enesetsensuuri süsteem, kus hakati vältima kriitilise info avaldamist Nõukogude Liidu aadressil. Sisuliselt keelati mitmete Nõukogude Liidu suhtes kriitiliste raamatute, nagu nt Solzenitsõni teoste kirjastamine. Noorema põlvkonna ajaloolased võtsid lähiajaloo-uurimises suuna, kus praktiliselt hakati kordama Nõukogude propagandavalesid selles osas, et Soome oli ise süüdi, et 1939. ja 1941. aastal Nõukogude Liiduga sõtta sattus. Nagu seeni pärast vihma tekkis igasuguseid noorte inimeste rahupooldajate ja Nõukogude-sõprusühinguid, kust paraku on välja kasvanud arvestatav osa Soome tänasest poliitilisest eliidist, sh eelmine president Halonen. Ja kes paratamatult tõid endaga ka Soome tänasesse poliitikasse kaasa kahtlustava suhtumise USA-sse ja soosiva või vähemalt vaikiva hoiaku kõige vastu, mida Venemaa ette võtab. Suure osa Soome eliidi seas sai populaarseks Nõukogude saatkonna vastuvõttudel käimine ja sealt endale „kotiryssä“ leidmise, mis arvestades KGB ja GRU agentuuri suurust kõikides Nõukogude Liidu saatkondades on täiesti tõsine julgeolekurisk. Ehk teisisõnu, Soome ühiskonnas ja riigielus levis päris palju tendentse, mis on äravahetamiseni sarnased sellele „poliitikale“, mida Päts ja Laidoner üritasid 1939. aasta baaside lepingu ja 1940. aasta suve vahelisel ajal ajada. Kekkonen ise kuulutas ennast ainsaks Soome riigijuhiks, kes oskab Kremliga „õigesti“ asju ajada ja kes püsiski ligi 30 aastat võimul ainult tänu sellele, et „Kreml äkki pahandab, kui me kellegi teise valime“.
. Rohkem nagu "realpolitik" mu meelest. Okupeerimata jätmine oli pigem ratsionaalsuse küsimus vene poolelt-milleks, kui kõik see, mida okupatsioon oleks võimaldanud, saadi niigi kätte. Mida oleks okupeerimine enamat andnud kui soome kommunistid niigi tegid?