Venemaa ootamatu rünnak

[piirivalvur]

Igale piirile toovale teele pole vaja. Piiripunktiga mitte lõppevad teed pole lihtsalt veerand sajandit korrastamata vaid nad on ka sageli läbimatuks tehtud. Jutt on suurtest teedest.

[hummel]

Sõjaväestatud piirivalve ülesandeks ei ole mitte end pelgalt surnuks sõdida, aga tekitada heidutus, mis sunniks vastast koondama suuremaid ja märgatavamaid jõude, et käigult piiri ületada. Seega pole väga andekad arutelud "lehmakauplemise" stiilis, et vot meil on vastas jagu..., aga mis siis, kui nad panevad rühma = feil? Aga kui meil on rühm seal .... siis nad panevad kompanii - feil jne.

Mina väidan, et kui praegusel hetkel võtaks 2. eribrigaad lihtsalt kätte ja saadaks paar pataljoni soomusautodega Pihkvast teele, siis enne Võrut ja vb isegi Tartut ei oleks neile küll eriti midagi olulist vastu panna. Isegi siis, kui nad ette helistavad, kui sõitma hakkavad.
KL VGr-de kokkusaamine ja lahinguvalmis seadmine võtab juba vähemalt mõned tunnid aega ja lisaks läheb mõni tund kusagile eeldatavalt sobivatele positsioonidele asumiseks. Ajateenijate ülesannete hulka ei kuulu enamuse ajast de jure riigi kaitse ning de facto pole nad juulist veebruarini (juunis pole üldse kedagi) ka võimelised muuks, kui oma linnaku kaitsmiseks. Internaatkool kaitseväe kaubamärgi all.

Sõjaväestatud piirvalve ei päästa maailma, kuid võiks olla oluline põhimõtteline tugevdus üldisele lahinguvalmidusele ning heidutusele. Oluline pole vaid granaadiheitjate ja kuulipildujate olemasolu, aga ka sisse/kokku harjutatud kaitseväelised taktikalised protseduurid. Piirivalve võlu on selles, et tema valmiduse kiire tõstmisega ei kaasne eriti suurt avalikku trummilöömist ega ressursikulu. Nad on ju piiril mingil määral millekski koguaeg valmis - lihtsalt tuleb vaba vahetus vaikselt lisaks tugevduseks teenistusse kutsuda ja lahinguvarustus välja jagada. Kui oht möödas, võib kola vaikselt jälle tagasi panna ja üleliigsed koju lasta. Mõne tunni küsimus. Kaitseliidu või veel enam kaitseväe iga naabrite triki pärast relvile tõstmine ja hoidmine oleks kuni 10x keerukam ja vaevalisem operatsioon igas mõttes. Aga kui ti**a teab, et võib uisa-päisa piirile sõites juba täiega rappi saada, siis ta on kindlasti ettevaatlikum ja põhjalikum. See aga annab rohkem demaskeerivaid ja eelhoiatavaid signaale.

VF maismaaüksustest on meie lähedal peale Pihkva 76. diviisi, kus on koosseis u 9000, ka 25. Läti küttide nim motolaskurbrigaad ametliku koosseisuga üle 4000 ja 2. spetsnazi brigaad u 1000-2000 liikmega. Lisaks on Lugas 9. suurtükiväebrigaad alla 1000 liikmega. Neist kõigist suudetaks päevapealt rakendada ilmselt kuni 1/3 ehk üks korralik Br taktikaline grupp.
Teine asi, et Peipsi taga on suur polügoon, kuhu võib järjekordsete õppuste ja kontrollide ettekäändel tuua kokku erinevaid üksusi loetud päevade jooksul ka kaugemalt. Kui sinna peaks ikka 5-kohaline punt kokku tulema, peaks meil lambi põlema lööma.
Vanasti, kui ajateenijatel oli veel riigikaitsevalmiduse funktsioon ja kohalolek aastaringne, hoitigi neid minuteada mõnelgi korral päris lahinguvalmiduses, kui teispool piiri suuremaid manöövreid tehti. Vb piisaks tänagi sellest, aga selleks tuleb muuta aja-õppeteenistuse ülesehitust ja ideed. Loomulikult see oleks võimalik, kuid otsustajatel tahe minimaalne.

Hurjutamiseks ja tormiks teeklaasis väike anekdoodi algus.
Kui ma veel ei olnud käinud sõjaväes, magasin rahulikult ja palju. Kui mind võeti sõjaväkke, ......

[Martin Herem]

Lubage nüüd veidi ülbitseda
Kas sa hummel sõdid nagu kirjeldad? Ma mõtlen pikalt ja sihitult?
Sa ütlesid:

Usun, et meil on paljuski võimalik ka riigis olemasolevate ressurssidega ja nende targa kasutamisega selliseid riske väga oluliselt maandada.

Ma küsisin:

Nii et "korralikult" relvastatud üksus piirikaitse üksus annaks meile paar tundi aega?
Aga pakuge palun välja:
Kui suur üksus?
Millise relvastusega?
Kui kiirelt "lahingupositsioonidel"?
Kui mitmes piiripunktis vm "positsioonil"?
Kui see rehkendus valmis, siis palun järgmist arvutust - need üksused olemasolevatest ressurssidest.
Ja siis veel lõpetuseks. Kui ma (idanaabrina) tean, et mingis piiripunktis asub üksus, kellelt ma võin vastu molli saada, ja ma ikka väga tahan Võrru minna, mille kuradi pärast ma neid enne siis minema ei pühi? Ikka ootamatult ...

Vastust pole ma saanud. Ma väidan, et ilma märkimisväärsete kulutusteta igaaastases riigieelarves ei ole võimalik sinu poolt kirjeldatud ohu vastu saada.
Nüüd ei kirjelda sa enam heidutust, sest tundide nimetamine võib muuta väite haavatavaks?
Heidutuseks määratavate üksuste sisu ka ei taha vist nimetada - keegi hakkab rehkendama ja siis kaob võimalus asju lahendada "olemasolevate ressurssidega"
Äkki ma norin? Aga mulle jääb ebaselgeks nende korralikult relvastatud piirikaitse üksuste sisu.
Paiknemine "kuskil seal" ei anna mulle ettekujutust regeerimiskiiruseks.
"Korralikud relvad" ei selgita nende üksuste võimet.
Veelgi segasemaks jääb nende üksuste tegevuse tulemus Teie endi poolt kirjeldatud vastase vastu, mis on hästi relvastatud ja tuleb ootamatult. Kui mul on 20st masinast koosnev kolonn, siis kahe purustatud masina pärast ma liikumist seisma ei pane. Kui seda on teinud üks "korralikult" relvastatud jagu, siis ma surun selle maha oma pardarelvadega. Et see jagu veel kaua maas oleks, siis kasutan kaudtuld. Ja kas 5x selline kolonn on liiga palju? Kas 24/7 võimalus selliste kollonnide tulekuks on liiga palju? Te ise ju sellist stsenaariumi kirjeldate. Investeerige siis juba korralikult ... ahjaa, siis lähete vastuollu oma plaaniga, teha nutikalt ja odavalt
Hämmastav on see, kuidas te mänglelva kergusega lahendate probleeme. Kas vahest kõhklusi ei teki?
Minul tekib tänase lahenduse puhul tihti küsimusi ja kõhklusi, kuid me teame palju see maksab. Teie "lihtsad lahendused" on aga hinnalipikuta. Ja minu arvates seisneb nende lahenduste lihtsus nende pealiskaudsuses.

[Martin Peeter]

Vastust pole ma saanud. Ma väidan, et ilma märkimisväärsete kulutusteta igaaastases riigieelarves ei ole võimalik sinu poolt kirjeldatud ohu vastu saada.

Sellega saab ainult nõustuda. Reaalses olukorras ei sõdi mitte 2,07 % SKT-st, mida meie poliitikud armastavad rõhutada, vaid reaalsed inimesed neile soetatud varustusega. Tunnistagem, et paljudel NATO-riikidel, mille kaitsekulude protsent SKT-st on võib-olla oluliselt väiksem, on reaalses sõjas panna välja kordades rohkem ja palju paremini relvastatud inimesi. Seega kaitsekulude tõstmine ja nende mõistlik kasutamine on jätkuvalt väga oluline küsimus.

Mingit otsest kukutusrünnakut ma nii väga suureks ohuks ei hindaks. Selliseid saab ette võtta vähem arenenud riikide vastu siis, kui kogu riigis valitseb mingi meist oluliselt suurem bardakk. Eeldus, et meie juhtimine õnnestub totaalselt desaktiveerida, on liiga suur risk ka ründaja jaoks. Sugugi mõnus poleks konflikti alustada ohverdatud või vangilangenud pataljoniga, mis veel elliminineerib kogu võimaliku edasise üllatusmomendi. Aga üllatusrünnak ei pruugi olla kukutusrünnak. Üllatusrünnak võib vabalt olla ka "Rohelised mehikesed Narvas". Või "Mingi Venemaa suurõppus piirkonnas areneb edasi reaalseks täiemõõtmeliseks rünnakuks nii maa- ja õhuvägede kui laevastiku kasutamisega" - pommitatakse intensiivselt militaar- ja infraobjekte, maaväed üleatavad piiri ja meredessant saadetakse kuhugi Tallinna kanti. Muidugi peab Venemaa režiim olema täielikult meeleheitel ja meie liitlassidemed oluliselt nõrgendatud, et midagi sellist ette võtta. Aga et nii ei juhtu, ei või me ometi täie kindlusega öelda.

Kui me loeme meie nõrkuseid:

1) riik on väike ja asub vahetus läheduses ( s h suurlinnale Peterburile)
2) pole väga suurt liitlaste alalist kontingenti
3) vene vähemus, mis on piiri ääres enamuseks
4) õhutõrje, rannakaitse, soomusmanöövervõime, tulejõud väga piiratud jne

siis ega ei ole võimatu selliseid plaane kokku panna. Aga ikkagi - NATO-ga sõttaminek ei ole naljaasi.

[tommy]

Mingit otsest kukutusrünnakut ma nii väga suureks ohuks ei hindaks. Selliseid saab ette võtta vähem arenenud riikide vastu siis, kui kogu riigis valitseb mingi meist oluliselt suurem bardakk.

Mitte niivõrd bardakk(ehkki ka see on muidugi faktor), vaid just selline riigijuhtimissüsteem, kui kogu juhtimine on koondunud "isakese" kätte/ümber.
Kus, kui "suur juht" ootamatult kaoks, on tõenäoliseks tulemuseks kaos. Üks selline riik asub meil näiteks idapiiri taga.

Milline aga oleks meie reageerimiskiirus "ootamatule" rünnakule, sõltub ennekõike aga siiski sellest, millises valmisolekustaadiumis riik(ja tema struktuurid) sel hetkel viibivad.
Nagu Kaitseväel on erinevad valmisolekustaadiumid(alustades igapäevasest rutiinsest teenistusest, lõpetades täieliku lahinguvalmidusega) on need ka teistel riigiametidel.

[Illike]

Miks mitte? Palju sralt Pihkvast Võrru nüüd ongi? Ja puhas uudishimu- millised olid jõetagused teeolud siinsetega võrreldes?

Betonka, st betoonplaatidest tee. BTR - iga sõites ei mäleta, et oleks raputanud. Pärast kui meid välja toodi Uralidega, siis ausalt ei mäleta kas tee oli halb või mitte, ma arvan, et ma magasin selle maha.

[Kapten Trumm]

Kus, kui "suur juht" ootamatult kaoks, on tõenäoliseks tulemuseks kaos. Üks selline riik asub meil näiteks idapiiri taga.

Selliste rumalate väljaütlemistega on näha, et selle autor kas ei adu reaalsust või tegeleb siin meelega desinformatsiooniga.
Jedinaja Rossija siseringist tuleb lihtsalt järgmine taoline (tõenäolised Medvedjev) ja ongi kõik.
Putini tuleku ajast alates on justnimelt tegeletud kogu riigiaparaadi putiniseerimisega ning likvideeritud on võimalik opositsioon riigisektoris
Kohe sõna otseses tähenduses.

Ootamatu sõja puhul oleme täna need meie, kellel hakkab olema segadus ja pardakk, sest vastase võime meie raskuspunkte ja elanikkonna psüühikat mõjutada on kaugelt suurem kui meie võime neid kaitsta. Ei ole mõtet tolmu üles keerutada, et juhtida tähelepanu iseenda probleemidelt - aur tuleb kulutada probleemi lahendusele, mitte tribüüni kõnedele. Või nutulaulule rahapuudusest (rahapuudus hakkab meil olema ka siis, kui oleme Eesti rikkaim riik - vt Saksamaa probleeme riigikaitse rahastusega).

[Kapten Trumm]

Ma väidan, et ilma märkimisväärsete kulutusteta igaaastases riigieelarves ei ole võimalik sinu poolt kirjeldatud ohu vastu saada.

No valmisolekut on ka tänases ressursiraamistikus on ka täna tõsta võimalik ja selleks pole täna sugugi kõik tehtud.
Nii lihtne see ongi.

Näiteks tegevus "operatiivstruktuurile relvad kodusele hoiule" maksab
-ühekordse kuluna 3 450 000 eurot (23 000 relvakappi koos paigaldusega a' 150 eurot).
-iga aastase jooksva kuluna 386 000 eurot (20 relvastuse allohvitseri, kes selle haldamise ja kontrolliga tegelevad).

Kas on selle tegevuse takistuseks eelarvenappus?
Tõenäoliselt mitte - siin foorumis vaevalt seda ka keegi usuks.
Takistused on hoopis "eelarvevälised"
-meie sisejulgeoleku tegelased kardavad taolist olukorda nagu vanakuri välku
-KV-lased ei taha endale vastutust intsidentide eest
-poliitikud seda ei lase läbi, sest see kummutaks ju issameie Eesti kaitstusest (hullem veel oleks mobilisatsioon ka kaevikute kaevamine).

Järgmine näide: suurendame oluliselt tsiviilvalmisolekuga seotud koormisi (mida ei finantseerita riigieelarvest).
Hakkame näiteks kinnisvaraarendajalt nõudma iga 1000+ m2 hoone juurde teatud näitajatega varjendit.
Puhkeb meeletu hädakisa - riik riivab ettevõtlusvabadust, pole proportsionaalne - kisa põhjus mõistagi arendajate kulude tõus.
Seejärel kargab püünele RE, kes teatab, et taolist jama me ei tee, sest see pidurdab majanduskasvu.
Kas on tegevuse võimatuse põhjuseks eelarvepiirangud - ei, ei ole.

Tegelikult, esmased asjad on suhteliselt väiksed kuluread, võrreldes nt siin palju paksu verd tekitanud miinijahtijate moderniseerimisprogrammiga.

[Kapten Trumm]

Mingit otsest kukutusrünnakut ma nii väga suureks ohuks ei hindaks. Selliseid saab ette võtta vähem arenenud riikide vastu siis, kui kogu riigis valitseb mingi meist oluliselt suurem bardakk.

Milline pardakk valitses Kuiveidis 1990 suvel, kui Iraagi armee selle suuremat vastupanu kohtamata 24 tunniga vallutas...?
Kas Kuiveit polnud heaoluriik, kus rahvas oli eluga rahul ja ei viitsinud valitsust kangutada....?
Olid Kuveidil äkki halvad liitlased - minuarust olid selleks USA, GB jne....?

Muideks ka eelhoiatus oli Kuiveidil olemas - Iraagi diviisid kogunesid piiri taga juba nädalaid.
Poliitiline juhtkond aga arvas, et küllap Saddam blufib, sest meie selja taga on USA.

[Martin Herem]

Näiteks tegevus "operatiivstruktuurile relvad kodusele hoiule" maksab
-ühekordse kuluna 3 450 000 eurot (23 000 relvakappi koos paigaldusega a' 150 eurot).
-iga aastase jooksva kuluna 386 000 eurot (20 relvastuse allohvitseri, kes selle haldamise ja kontrolliga tegelevad).

Tundub lihtne lahendus - ja valmisolek kasvab?
Esiteks tuleb see 4 milli ühel aastal kuskilt (loe: kellegi arvelt) võtta. Ja väljastpoolt riigikaitse eelarvet seda ei võeta. Aga jumal sellega, ehk "jumal" annabki.
Mida sellega saavutatakse on iseküsimus.
See 23000 inimest vahetub igal aastal umbes 1/5 osas. Sa ütled kindlasti: mis probleem see neid kappe ringi tõsta on?
Kas kõik kodanikud tahavad omale koju sellist kasti? Teeme kohustuseks?
Kui paljud neist 23000 elavad ühes kohas? Igapäevaselt? Aastate lõikes? Kas üliõpilased saavad kapid ühikatesse? Ma tahan öelda, et see kus asub püss ei pruugi asuda püssimees. Ikka tuleb tal liikuda relvani, mis sisuliselt näeb välja nagu formeerimispunkti minek.
Selle kõige taustal ja ainult KVÜÕA ülesandeid ning komplekteeritust vaadates, ei pea ma kuigi mõistlikuks 20 inimese värbamist ja suunamist sellisesse halduskorraldusse. Minu hinnangul ei ole see TÕHUS.
Varjenditest võib sulle meeldida rääkida, kui antud juhul EI OLE see üldse teema. Ootamatu rünnaku puhul ei mängi varjendid kindlasti sellist rolli. Isegi kui neid väga vaja on, siis ootamatu rünnaku puhul, eriti roheliste mehikeste näol, on need kasutud.

Järgmine näide: suurendame oluliselt tsiviilvalmisolekuga seotud koormisi (mida ei finantseerita riigieelarvest).

ma ei ole majandusharidusega inimene, kuid mulle tundub, et sisuliselt teed sa ettepaneku tõsta maksusid?
Need maksud lähevad aga riigi eelarve, riigikaitse joonele ja kujunevad: täiendavateks märkimisväärseks kulutusteks igaaastases riigieelarves.

[tommy]

Kas kõik kodanikud tahavad omale koju sellist kasti? Teeme kohustuseks?

Samal ajal kurdab KL-u pealik, et liikmed(kes peaksid olema aktiivsema suhtumisega, kui tavareservist) on hakanud koju antud relvi tagasi malevatesse hoiule tooma.
Ja korraldatakse ajurünnakuid, kuidas seda trendi muuta.
Sellised probleemid on hetkel reaalses maailmas.

[a11]

Kas Martin Herem peab Eesti praegust võimekust tegutsemiseks Venemaa ootamatu rünnaku korral rahuldavaks?
Kui ei, siis mida teeksid praeguse olukorra parandamiseks?

[Kapten Trumm]

Samal ajal kurdab KL-u pealik, et liikmed(kes peaksid olema aktiivsema suhtumisega, kui tavareservist) on hakanud koju antud relvi tagasi malevatesse hoiule tooma.
Ja korraldatakse ajurünnakuid, kuidas seda trendi muuta.
Sellised probleemid on hetkel reaalses maailmas.

KL pealik võiks teha liikmete hulgas väikse küsitluse, teemaks kui lihtne ja peavaluvaba on see protsess.
Suure maleva peale teeb seda asja tavaliselt üks relvurallohvitser, kõigi muude teenistuskohustuste kõrvalt (kui aega jääb).
Tegevust kui sellist ei saa kohe kuidagi prioriteetseks nimetada, pigem kolmandajärguline.
Tavaliselt selleks eriti aega ei jää. Lisaks nõrk arusaam (ja selgitustöö), mismoodi üldse protseduur välja näeb.
Mis mõistagi toob vähestele tegijatele topelt töö antud teemal.
Lisaks relvakappide puudus (praegu pidi korraldatama hanget).
Ja polegi lõppeks imestada, et kodusel hoiul olevate relvade saldo negatiivne on.
Ja ei olegi vaja ajurünnakuid, vaid luua üks toimiv süsteem.
Täna seda selgelt pole.

[Madis22]

Kas kõik kodanikud tahavad omale koju sellist kasti? Teeme kohustuseks?

Samal ajal kurdab KL-u pealik, et liikmed(kes peaksid olema aktiivsema suhtumisega, kui tavareservist) on hakanud koju antud relvi tagasi malevatesse hoiule tooma.
Ja korraldatakse ajurünnakuid, kuidas seda trendi muuta.
Sellised probleemid on hetkel reaalses maailmas.

"Samal ajal kurtmine" tähendab artiklit, mis avaldati veebruari alguses, milles avaldatu tugineb omakorda veel kaugema aja infole. Möödund aasta kevadest alguse saanud sündmuste valguses julgen loota, et tänane trend on pigem vastupidine.

[Martin Herem]

Kas Martin Herem peab Eesti praegust võimekust tegutsemiseks Venemaa ootamatu rünnaku korral rahuldavaks?
Kui ei, siis mida teeksid praeguse olukorra parandamiseks?

See on väga raske küsimus, millele ma olen püüdnud mitu korda vastata.
a) Eesti põhimõtteliselt ei valmistus selliseks olukorraks, kus "välk taevast tuleb". Me eeldame, ja selle eelduse aluseid ei saa siin selgitada, et agressiooni ohu korral on meil mingisugune aeg oma valmidust tõsta. Hoiatus, mis ei näita tankide liikumist, kuid sellise tegevuse ettevalmistust. Seega, kui homme hommikul sõidavad Tiigrid üle piiri ja me ei ole oma riigikaitse tavapärases valmisolekus mitte midagi muutnud, siis oleme läbi kukkunud. Me võiksime öelda, et täna ongi selline risk võetud. Riskid maandatakse labaselt öeldes luuretegevusega, mis ei piirdu ainult binokliga vaatlemises, vaid ka andmeanalüüsil.
b) Valmisolek täiesti ootamatuks ja suuremahuliseks kallaletungiks selliselt, et me suudaks selle tagasis lüüa, ei ole meie ressursside seisukohalt võimalik. 24/7 ja nii terve aasta või paar, ei suudaks me süsteemi üleval pidada ja sooritaksime enesehävituse. Pealegi me eeldame, et meil on mingi hoiatus ...
c) Ohumärkide ilmnemisel tõstame me oma valmiduse taset proportsionaalselt, mis omakorda taotleb sedasama heidutust või võimekust astuda järgmine samm kõrgema valmisoleku suunas.

Minu oponendid ütlevad, et sittagi sa mingit hoiatust saad. Mina väidan, et viimased aastad on hoiatus toiminud suurepäraselt ja keegi pole meid üllatada suutnud.
Hakkas Venemaa tõmblema Gruusias - tegime meie midagi uut moodi - seda oleks küll pidanud ennegi tegema, kuid KV ei ole omaette organism vaid osa ühiskonnast. Ka rahvusvahelisest.
Hakkas tõmblema Ukrainas - tegime jälle midagi uut moodi ... täiendavat. Mõni aeg tagasi räägiti, et ohu suurenedes või agressiooni korral ei tule liitlased siia ... Riigikaitse eest vastutavad rääkisid, et tulevad, ja valmidust tõstetakse proportsionaalselt. Täna on Eestis üks staabielement, pidevalt toimuvad erinevate väeliikide õppused, pidevalt paiknevad siin erineva suurusega üksused. Oponendid ütlevad vähe! Mina võin öelda: äkki see on olnud piisav heidutus. Me oleme kulutanud vähe, kuid saavutanud mida soovisime - ära hoidnud kallaletungi. Kindlaid tõendeid sellest pole ... aga kallaletungi ka pole.

Mis edasi? Läheb oht suuremaks, teeme veel suuremaid samme, kuni õppekogunemisteni välja. Hoiame pataljoni pidevalt õppekogunemistel. Või nende osi. Hulluks läheb siis, kui mingit taset hoitakse väga kaua ja meie oma ressurssi selle peale põletame. Alati on võimalik ajutiselt piirile lähemale saata üksuseid. RÕKilt isikkoosseisu varustusega koju saata vms. Eks mingeid meetmeid ka kasutatakse. Tuleme jälle tagasi ootamatu rünnaku juurde - ma arvan, et meil on nii vahendeid kui aega sellele reageerida, kuid me peame säilitama proportsioonid, et end mitte pankrotti ajada.

Kas mina olen rahul? Jah olen küll, sest ma ei näe lihtsaid lahendusi, kuidas sama ressurssi eest saavutada märkimisväärselt paremaid tulemusi. Küll aga näen võimalusi, kuidas läbi lühi- ja pikaajalise arengu see valmisolek paraneb. Miks ma siin pidevalt sõna võtan? Sest ma ei usu siin pakutavatesse "hõbekuulidesse". Mitte ainult ei usu, ei näe ka matemaatiliselt võimalik olema.
Ma võiksin suu kinni panna ja "soolapuhujatel" lasta aga kribada. Kuid enamasti ei pea ma neid inimesi soolapuhujateks vaid diletantideks - isikuteks, kes on asjast tõsiselt sisse võetud ja tahaksid seda arendada, kuid teadmine on puudulik. Pealegi võivad nad sel viisil kogemata kaasata endaga teisi isikuid ja lõpuks on mul väga keeruline mis tahes otsust põhjendada ... Muidugi on veel võimalus, et mina olen loll või stagneerunud mõtlemisega või poliitiliselt ehk ametialaselt mõjutatav või hoopis GRU palgal. Sellise hinnangu ärahoidmiseks kirjutan ma siin oma nime all ja toon esile nii palju fakte kui võimalik (sh minule teada).
Kui ma mõne asjaga meie valmiduse puhul rahul ei ole, siis see on just nimelt teadmatus, et mitte öelda usaldamatus. Plaan on meil ju olemas, käsk täitmiseks ka, juhtiminegi toimub - kui seda ei järgita, siis ei arene ükski plaan.
Lühemalt oleks sellele raske vastata, sest näiteks (ma tõin ainult NÄITEKS) Lemet küsib kohe: Aga kas pole mitte nii ... ! ... Nüüd läheb ehk natuke lugemisele.