Ekspressi uudiskiri: Mis on juhtunud ja hakkab juhtuma UkrainasDiplomaatiast pole abi, Moskva tahab sõda. Sellisele tõdemusele on jõudnud Lääne julgeolekuliidrid ja üha enam ka avalikkus.
Ent mis seisus on Ukraina päriselt? Kas sõda on vältimatu? Ning kes on Kiievi selja taga?
Mis toimub?• Olukord on tõeliselt kriitiline. Asjata ei räägita tõsiseimast julgeolekukriisist pärast 1945. aastat, sest 144 miljoni inimesega Venemaa tahab (taas) tungida 44 miljoni elanikuga Ukrainasse.
• Venemaa on esitanud Läänele oma “nõudmised”. Neid on esitatud avalikult ja kinnistel kohtumistel. Nõutakse Kremli koostatud “lepingule” allakirjutamist. Need nõudmised ei hõlma kaugeltki üksnes Ukraina saatust, õigupoolest Ukrainast neis peaaegu ei räägitagi. Seal räägitakse meist, Balti riikidest ja NATO idatiiva ning Läänemere piirkonnast.
• Probleem ei ole see, kuidas Venemaa nõudmised mõjuvad kogumis. Iga üksik nõudmine, kui sellele vastu tuldaks, lõpetaks NATO kollektiivkaitse ja kogu heidutussüsteemi.
• Näiteks: Venemaa nõuab õppuste lõpetamist NATO idaaladel (sh sellised nagu meie Kevadtorm), rakettide paigutamise keeldu (ehkki Venemaal on neid rohkesti siin piirkonnas ja Euroopat ohustamas), Läänemerelt NATO laevade lahkumist, relvade paigutamise eeltingimusena Venemaa nõusolekut, uute riikide NATOga liitumise välistamist jne. Nende nõudmiste sisu on Balti riikide äralõikamine NATO kaitsest, kogu Ida-Euroopa ja Läänemere jätmine Vene mõjusfääri, ilma tegeliku kaitsevõimeta.
• Viimane – NATO laienemise kirjalik välistamine ei käi Ukraina või Gruusia kohta, mis polegi hetkel päevakorras. See nõudmine puudutab ennekõike Soomet ja Rootsit ja on põhjustanud meie naabrite väga jõulise reaktsiooni.
• Need nõudmised ei ole täidetavad ega arutamist väärt. Ning see on kõigile osapooltele selge. Viimastel nädalatel on toimunud intensiivne diplomaatia USA, NATO ja Euroopa riikide vahel ja otse Venemaaga, et sõda ära hoida. Kuid asjaosaliste sõnul otsib Venemaa üksnes põhjusi, miks konflikti eskaleerida.
Milline on Kremli laiem tegevusplaan?• Putini huvi ei piirdu üksnes Ukrainaga, mille piiri äärde ta on koondanud üle 100 000 mehe koos tehnikaga.
• Putin näeb võimalust Euroopa julgeolekuarhitektuuri lammutamiseks. Seega võib konflikti eelmiseks peatükiks pidada sama hästi ka pingeid Valgevene-Leedu-Poola piiril sügise alguses, kui Moskva heakskiidul saatis Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka piirile mitu tuhat iraagi põgenikku.
• Eesmärk on Euroopat ja Läänt lõhestada ning tähelepanu hajutada. Moskva on panustanud praegusesse energiakriisi, keeldudes suure nõudluse perioodil tarnima Euroopasse (veel lisaks pikaajalistes lepingutes kokku lepitud kogustele) gaasi ning “hoolitsenud” selle eest, et vastu talve oleks Euroopa gaasivarud tavalisest tunduvalt väiksemad. Gaasi hind on kogu Euroopa energiahindade kriisi peapõhjus.
• Samuti on ta viinud Wagneri palgaarmee Malisse, kus püütakse Prantsusmaa juhitud missioonist Euroopa Liidu hetke juhtriigile Prantsusmaale “Afganistani teha”. Prantsuse riigipeal Emmanuel Macronil on tänavu ees valimised ja iga kaigas tema kodaratesse, iga tähelepanu hoidmine muudel kriisidel on võit Moskvale.
• Niisamuti krutib Venemaa pingeid Lääne-Balkanil, kus etniliselt lõhestatud Bosnias võimendatakse serbia (ja horvaatia) natsionalistide agressiivset retoorikat.
Mis toimub Ukraina piiri ääres?• Päris täpselt ei tea keegi, mis saama hakkab. Kuid piiri äärde on toodud suures koguses mehi ja varustust. Võrreldes varasemaga on kaasas ka oluliselt rohkem laskemoona, ehkki üldiselt on tehnikat praegu rohkem kui selle kasutamiseks vajalikke sõdureid.
• Vägesid koondatakse nii itta, aga ka põhja (ehk Valgevenesse) ja lõunasse (ehk Krimmi). Sisuliselt on suurem osa Ukrainast sisse piiratud, kuid siiski on osa stsenaariume tõenäolisemad kui teised.
o Idas on võimalik püssilasuta siseneda juba okupeeritud Donbassi, mida valitsevad Moskva marionetid.
o Lõunas oleks aga eesmärk liita Krimm idast Venemaaga ja läänest Transnistriaga (okupeeritud osa Moldovast, mida valitsevad kurjategijad ja Vene sõdurid). Lõunapoolset rünnakut saaks toetada ka merelt ning ühtlasi oleks nõnda võimalik Ukraina Mustast merest ära lõigata.
o Põhja poolt tulles on Kiiev küll kõige lähemal, ent selle otse ründamist ei peeta väga tõenäoliseks. See vajaks rohkem jõudu, kui kohal on, ning maastik pole ründamiseks ja hilisemaks hoidmiseks lihtne, sest see muutub kevade saabudes parajaks sooks.
Millised on Venemaa eesmärgid nüüd ja kohe?• Venemaal pole veel sellist sõjalist ülekaalu, et lihtsalt Ukrainasse marssida, mistõttu oleks kõige tõenäolisem Ida-Ukrainasse tungiminine mõnekümne kilomeetri ulatuses. See tugevdaks jõuõlga edasistel läbirääkimistel.
• Kuivõrd Ukraina okupeerimine oleks keeruline, on ilmselt peaeesmärk lihtsalt Ukraina vägede rappimine – s.t tehnika hävitamine ja meeste-naiste moraali lõhkumine.
• Mida ründavam on Venemaa tegevus, seda väheusutavamaks muutub praegune retoorika, mis kirjeldab võimalikku sõda “kaitsvana”.
• Ukrainal on võitlusvõimeline armee, ent on selge, et Venemaal on tulejõudu rohkem. Kuid iga pikaajalisem okupatsioon tähendaks Moskvale kohe geriljasõda, kus suuremates asulates hakataks okupatsioonivägesid selja tagant ründama.
• Seega on peaeesmärk Ukraina riiki ja rahvast lõhestada ning reaalse sõjategevusega demonstreerida Läänele, et Venemaal on “tõsi taga”. Ning valmistada ette ja harjutada NATO aluspõhimõtte (rünnak ühe vastu on sõda kõigiga) õõnestamist tulevikus.
• Samavõrd on võimalik, et füüsilist rünnakut ikkagi ei toimu ning väed üle piiri ei liigugi. Sõjaline initsiatiiv jääb ka siis jätkuvalt Venemaale ja Lääs on sunnitud ootama ja reageerima.
Mida teeb Lääs?• Ehkki on selge, et Ukraina pole kaugeltki Venemaa ainus sihtmärk – põhiline on Lääne ühtsuse ja senise julgeolekuarhitektuuri õõnestamine ning hävitamine –, pole kõik suuremad lääneriigid lõpuni ühel meelel, kuidas käituda. Retoorilist ühtsust on suudetud meeletu diplomaatilise pingutusega (ennekõike USA poolt) hoida. Praktikas on näha lõhesid.
• Ukrainat on diplomaatiliselt toetanud kõik lääneriigid. Üha rohkem on ka neid, kes on reaalselt saatnud või lubanud saata relvi: USA, Suurbritannia, Poola, Tšehhi, samuti esimeste seas Eesti, Läti ja Leedu. Viimati teatas valmisolekust relvaabi anda Holland. Oma vägesid on suunanud piirkonda nii Taani kui ka Hispaania ja Prantsusmaa.
• Ainus, kes paistab Ukraina relvastamisele vastu seisvat, on Saksamaa, mis blokeeris ka äsja Eesti soovi Kiievile haubitsaid saata. Selgitus: kuna need (Soomest saadud) vanad suurtükid on algselt Saksa päritolu, on nende edasiandmisel Eestil lepinguline kohustus sakslastega kooskõlastada. Eesti peamine relvaabi Urainale on siiski Javelini tankitõrjeraketid (USA).
• Saksa välisminister Annalena Baerbock kohtus küll nädala alguses Vene ametivenna Sergei Lavroviga – ja sõnastas Berliini seisukoha üsna jõulisena –, kuid tema koalitsioonipartnerid sotsiaaldemokraadid otsivad jätkuvalt kompromissi ega pole olnud valmis veel tänaseni nõustuma Nord Stream 2 torujuhtme sanktsioonide alla paigutamisega.
• Uus nädal võib tuua veel kohtumisi, sest hoolimata sõjakusest otsib Moskva Läänega veel kontakti.
Mida teeb Eesti?• Valitsus leppis sel nädalal kokku 380 miljoni euro investeerimises Eesti kaitsevõimesse. Eeskätt hõlmab see laskemoona hankimist ja muid kiiresti saavutatavaid eesmärke. Kõik selleks, et kohe tugevdada Eesti võimet reaalseks sõjapidamiseks.
• Tegu on märkimisväärse rahasüstiga, mis moodustab protsendi kogu riigi sisemajanduse kogutoodangust. Võrdlusena: USAs tähendaks see proportsionaalselt üle 200 miljardilist investeeringut.
• Eesti toetab ka Leedut ja Poolat jätkuvate provokatsioonide eest piiril ning on valmis samasuguseks stsenaariumiks siin. Samuti toimub tihe koostöö NATOsse mitte kuuluva Soome ja Rootsiga.
• Kuivõrd julgeolekuolukorra rahunemist ei oodata veel mitu aastat, jätkuvad investeeringud kaitsesse kiiremas tempos ja valmisoleku tõstmine. Kaitsevalmidus on eri mõõdikute järgi rahva seas kõrge.
---
Aitäh Borja, viide ka:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9570 ... mojusfaari
E.T.
