Ei ole selles osas selle corvuse väitega kohe üldse nõus- peamiseks sisenemisbarjääriks on (minu hinnangul) siiski esialgu suured R&D kulud prototüübi arendamiseks ja ehituseks, mida ükski erafirma omast rahast tasuma ei hakka. Selle asemel, et mingi IED überdetonaatori alla miljoneid eeke laduda oleks tulnud vastav raha kulutada ühe kodumaise soomuki väljatöötamiseks ja prototüübi tellimiseks.
Paistab, et jutt kisub jälle vanasse rööpasse tagasi. No ei saa sellest kohe mitte välja. (Just-kui praegune tänavaolukord, kus masinad rattad ristis, ikka mööda jäärööpaid vaid ühes suunas liiguvad.
)
Sai sellel teemal aastapäevad tagasi harutatud nii mis küll. Ja veel sama juttu mitme teema all (Tankid ...., Jalaväesoomuk Pasi XA-180, Low-End innovatsioon ... , Eestis "tjuunitakse" KOMBAT´eid, ESTOMOG). Arvata võib, et neid samalaadseid teemasid siin veelgi on olnud, kuid momendil ei tule rohkem meelde.
Vaat, mitte ei saa pihta, et mis krdi pärast jälle? Ikka on vaja hakata n.ö. jalgratast leiutama ja ikka ISE TEHA. ISE arendada jne. (... suured R&D kulud prototüübi arendamiseks ja ehituseks, ...). Krt küll!
On ju seda maailmas juba kümneid kordi tehtud. Tõin nende eelpooltoodud teemade all ju terve rea näiteid, millistest kõige lihtsam ja primitiivsem oli
UR-416 (millist isegi palestiinlased oma nurgataguses kingsepatöökojas on olnud võimelised gaasikeevitusega kokku "si...uma"). See on võib-olla tõepoolest vast pisut liigprimitiivne mudel ja võiks nagu valikust välja jätta, kuigi, arvata võib, et ei nõua isegi litsentsi mitte (kuid ikka parem variant, kui tänase päeva asjade seis). Sellest sammuke edasi oleksid juba
Sonderwagen 1 ja 2, 1 Faun. La lõpuks (arvata võib, et nõuab siiski juba litsentsi) -
Sonderwagen 4 (Saksamaa tähistus TM-170, "Hermelin"). See viimane OLEKS väga jõukohane ka meile. Ja polegi vaja mingeid suuri kulusid prototüübi arendamiseks ja ehitamiseks, ajakulust rääkimata. Ja siis kui asi toimimas on, vaat siis on aega ka oma aretuste ja nn. arendamiste peale mõelda.
Ja pole siin vaja enam jahuda sellel teemal, et meil on see võimekus taoliste asjade tegemiseks olemas on. On, on, muidugi on. Meie otsustajate meeste kõrvade vahel on see asi kinni, ja ei kusagil mujal.
Ikka need samad OBJEKTIIVSED ASJAOLUD (nagu üks foorumlane hiljaaegu "väga tabavalt" ütles).
Eesti keeles on ju käibel üks selline väga tabav ütlus, et - Loll on, kes põhjust ei leia. Aga lollid me ju ei ole, või kuidas?
(Mõnikord küll mõtlen, et võiks vist küll pisut lollimad olla. Siis saaks ka miskit lõpuks ära tehtud. Seda enam, et arvatavasti ka palju kiiremini. Mis "arvatavasti"?! Kindlasti ikka.)
Toon siia kordusena oma postituse Estomogi alt 12.03.2010, mis nagu "rusikas silmaauku" klappima peaks:
Tsiteerin::
Mnjah, prototüüp valmis,igati hea ja kindel asi nagu nii mõnigi Eesti meeste poolt tehtud asi(kusjuures usku oleks mul sellesse tohutult) ,kuid...kuid patent ostetakse ära mõne muu riigi poolt kuna valitsus peab MOG´i liig kalliks. Kes teab , 10 aastat pärast MOG´i tootmise algust rendime siis näiteks soomlastelt kasutatud ESTOMOG´e
Mis krdi ESTOMOG? Keegi nagu poleks eelnevaid teemaarendusi näinud-kuulnudki! Mida siin ikka nii väga omast peast arendada, e. siis jalgratast leiutada ja siis endale peale seda rusikaga suures uhkustundes vastu rinda taguda, kui kõik see on maailmas juba aastaid tagasi ära tehtud ja ka kasutusel? Ja uskuge mind - need olemasolevad mudelid on läbinud kümneid ja kümneid lahingukatsetusi ning need on ikka olemasolevate lähteandmete alusel väga hästi välja töötatud.
Mis muud, kui kordan ennast veelkord.
1. kergeim ja odavaim variant, kus soomuskere istutatakse lihtsalt UNIMOG-i raamile-ratastele - UR-416;
2. tüsilikum variant, kus baasmasina (UNIMOG) raam ja koostisosised on seotud soomuskandevkerega - Sonderwagen 1 (Kfz 91), Sonderwagen 2, Sonderwagen 1 Faun, Sonderwagen 4 (e. TM-170 või SW-4), Condor APC.
No, olge inimesed ja suvatsege pilk peale visata! Need masinad on käesoleval hetkel kõik erinevates maailma riikides kasutusel ja mõningaid neid ka toodetakse erinevates riikides litsentsi alusel. Mudelite väljatöötajad olid Mowag GmbH ja ThyssenKrupp AG (Thyssen-Maschinenbau (praegu Rheinmetall Landsysteme)).
UR-416 kasutasid ja enamasti kasutavad ka veel täna - Argentiina, Ecuador, El Salvador, Saksamaa, Kreeka, Keenia, Maroko, Holland, Pakistan, Peruu, Filipiinid, Katar, Saudi Araabia, Hispaania, Togo, Türgi, Venezuela, Zimbabwe.
Vastavalt vajadusele võivad UR-416´ed olla erinevas varustusastmes - ka kummipumpamissüsteemide, ABK-kaitse ja öövaatlusseadmetega.
Kusjuures UR-416 on tehniliselt nii lihtsalt teostatavad, et seda on labaselt kopeerides tehtud isegi palestiinlaste nurgatagustes töökodades (Liibanonis) ja üksuste remondiboksides (Rodeesia).
Sonderwagen 1 ja 2, 1 Faun - Kasutas peamiselt vaid Saksamaa kuid eksporditi ka mitmetesse välisriikidesse.
Sonderwagen 4 (põhimudel) - kasutasid ja kasutavad Saksamaa, Luxemburg, Hispaania, Austria, Kuweit, Indoneesia, Lõuna-Korea, Makedoonia ning tänaseks ka Iraak. Samuti võimalik ehitada erinevas komplektsuses ja erineva relvastusega.
Kõik Sonderwagen`id on ette nähtud ka ujuma (seda mainin, kuna see omadus - vähemalt arutluste põhjal otsustades - Eestimaa tingimustes nii ülitähtsaks on osutunud !!! ).
Condor APC - samuti hea saksa töö. Teenistuses Kuveidis, Uruguais, Malaisias, Portugalis, Tais, Filipiinidel ja Portugalis. Ikka-ikka UNIMOG´i peale ehitatud.
No mõtelge nüüd, inimesed! Mis on eelpooltoodud info valguses kõige optimaalsem tegevusvariant? Õigus. Loomulikult võtta aluseks juba olemasolev väljatöötlus (selmet JÄLLE ikka ise jalgratast leiutada - iseendale muidugi) ja seda siis vähesel määral omatahtsi modifitseerida või siis omandada litsents ja seda siis omakorda siit-sealt lubatud ulatuses kohendada. Nii lihtne see ongi. Ja ongi meil kõik-see odavamalt ja meie riigile kasulikumalt (töö ja raha jäävad Eestisse, tehnohool ja varuosad ühilduvad kaitseväe üldiste standarditega jne., jne.) kogu jalavägi miinimumnõuetele vastava soomuse taha ja ratastele pandud.
Ja seda selmet senti näpu vahel hööritades ja pisarat poetades väljamaise romula väravas halada. Ja lõpuks, peale kogu seda alandust ja häbi, ikka konstateerida tõsiasja, et ei saa, ei jõua, ei suuda ja liiga kallis.
P.S.
Aga muidugi ei taha ma noortel konstruktoritel võtta ära võimalust kõike seda rõõmu (väljatöötamine, tugevus- ja materjaliarvestused, katsetused jne., jne.) oma pea, käte ja rahakotiga üle elada. Missugused avastamisrõõmud ikkagi. Jõudu tööle!
!
Ütleb ju vene vanasõnagi, et ziraff dlinnei, emu vidnei