Väike jutt vastaspoolelt - kust tekivad järjekordsed „kahesajaste“ kandidaadid Donbassi bandiitide ridadesse
http://cripo.com.ua/?sect_id=4&aid=182832
Seoses sündmustega Ukrainas muutus Rostovi oblast rindeäärseks regiooniks. Läänest sõitsid kogu suve Doni taha põgenikud, aga itta liikusid vene vabatahtlike grupid, Donetski ja Luganski „rahvavabariikide“ toetajad.
Vabatahtlike seas moodustavad märgatavaima grupi need, kes lähevad sõdima „idee eest“, kuid on ka palgasõdureid. Mingeid takistusi neile ei tehta. „Vabatahtlike värbamisega seoses võib praegu DNR-i ja LNR-i piiri ületada täiesti vabalt, sõita lähima suurema linnani ning ühineda seal bojevikkudega.
Päevasel ajal on teekond enam-vähem ohutu. Kuna rühmasid on palju, siis on ka valikuvõimalus suur. Loomulikult on soovituslik enesega kaasa võtta vormiriietus ja soojad asjad, relvastus aga väljastatakse reeglina kohapeal. Palgale eriti ma ei loodaks – näiteks Mozgovoi juures öeldakse otse, et raha ei maksta, nemad seal sõdivad ideede eest. Taoline olukord on praegu enamikes väeosades“, selgitab humanitaarsaadetiste organisaator Donbassi jaoks Boriss Rožin.
Vabatahtlike vastuvõtupunktid „vabariikides“ endis on linnade sõjakomissariaadid. Kuid saada „värvatuks“, asudes ise veel VF territooriumil, pole samuti raske.
Näiteks lehekülg „Народного ополчения Луганщины“ annab aadressi Rostovi oblasti Donetskis, kuhu võib avalikult kohale minna ja nime kirja panna. Oma kontakte levitab internetis aktiivselt ka „Teine Venemaa“. Eriline osa vabatahtlike gruppide formeerimisel on „Doni Kõikvõimsa Väe“ kasakatel, keda juhib ataman Nikolai Kozitsõn. Kasakaväe netilehel ripub atamani pöördumine otsese üleskutsega astuda Kasakate Rahvuskaarti - on ära toodud aadress Novotšerkasskis, kuhu peaksid volontäärid pöörduma.
Rosbalti korrespondent võttis ühendust ühega sellistest vabatahtlikest, kes oli läbinud kõik etapid – alates registreerimisest vägede ridadesse ja ettevalmistusest erilaagris kuni lahinguteni ja koju naasmiseni. Vestluskaaslane esitles end Slavikuna. Ta jutustas, et oli aktivist Rostovis noorte kommunistlikus liikumises, kuid ta pettus „legaalses“ vene poliitikas ning komsomol otsustas osutada abi vendadele Donbassis.
Alguses oli Slavik, tema sõnade järgi, kirjavahetuses „Teise Venemaa“ esindajatega, need aga soovitasid sõita vene poole Donetskisse. Seal kohtusid noormehega kohalikud kasakad ning seejärel koos kahe teise vabatahtlikuga Krimmist ja Peterburist ületasid jalgsi riigipiiri. Krasnodonis istuti reisibussi ja sõideti Luhanskisse, kus läksid linna sõjakomissariaati ja astusid sõdijate ridadesse.
Pärast seda uustulnukaid kohe lahingusse ei saadetud, vaid suunati ettevalmistuse jaoks laagrisse. „Kus laager asub – Ukraina või Venemaa territooriumil?“, küsisin Slavikult. „Arva ära!“, pilgutas ta vastuseks silma.
Sõjaväelaagris õpetati vabatahtlik kiiresti välja liikursuurtüki laaduriks ja saadeti tagasi Luhanskisse. Järgnesid lahingud LNR-i pataljoni Zarja ridades. Kuid Slavik kaua ei sõdinud. „Luuret pole, koordineerimine on vilets, diversante keegi ei püüa, kergesti võib hukka saada „sõbralikust tulest“. Juhtub nii, et pöördume lahingust tagasi, aga teel on ees mingid bojevikud. Nii hüüame juba kaugelt:“Zarjaaaa!“ – et bandeeralasteks ei peetaks ning eksikombel tina ei antaks“, jutustas Slavik. Tundub, et talle ei sobinud eriti võimalus saada hukka terroristide nõrga organiseerituse tõttu.
Olles sõdinud umbes kuu, lahkus rostovlane ilma probleemideta Luhanski formeeringust ja sai isegi tasu, mis oli ette nähtud reamehele: 600 dollarit. „Naersin veel, et meie nii öelda võitleme ameeriklaste vastu, aga maksti ameerika rahaga“, meenutas Slavik muiates.
Otsustades netis ilmunud jutustustega vene vabatahtlikelt, sõdivad neist üsnagi paljud mõni kuu ja seejärel pöörduvad koju tagasi. Nende asemele sõidavad vahetuseks uued inimesed. Kuid on ka sellised, kellele sõja stiihia on hingelähedane. Sellised võtavad Donbassi tõsiselt ja jäävad sinna kauaks. See osa vabatahtlikest, kes sõdivad suure raha eest, on napisõnalised ja seetõttu on nendest vähem teada. Õnnestus kuidagi ka kontakteeruda selliste kogenud sõduritega - nende sõnade järgi lubati kahenädalase sõdimise eest maksta 60 000 rubla (umbkaudu 1050 eurot).
Peale venelaste sõidavad Ida-ja Lõuna-Ukrainasse ka teiste maade kodanikke. Kui ma ise sinna läksin, ajakirjaniku staatuses, siis ostsin kuulivesti Rostovi sõjaväekaupade poest. Müüjad jutustasid „saladuskatte all“, et enne mind varustati kaupluses vajalike tarbeesemetega Iisraelist saabunuid. Nood ei varjanud, et sõidavad Donbassi ja esitlesid end samuti ajakirjanikena. Tõsi, müüjad said kaupade valiku järgi aru, et iisraellased pole mingid reporterid…
Senimaani teadsid lõunavenemaalased „hübriidsõdadest“ ainult Kaukaasiast sissesõitnute juttude järgi. Seal võis kohata inimesi, kes varasemalt sõitsid „vere kutsel“ appi kaashõimlastele: armeenlased Karabahhi, põhjakaukaaslased Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse jne. Nüüd on sõda koputanud ka slaavi regioonide uksele.
