Kunagi istume koos kuskil Mustamäe pingil, räägime elu põhiväärtustest ja meenutame õndsat "ansipiaega". Siis ohkame, saadame lapsed (valge?)venekeelsete õpikutega kooli, korjame plakatid Luka piltidega ja läheme töörahvapüha tähistama. Hiljem klaasikest Minski Kristallitehase toodangut libistades tekib mõte - vast tasunuks ikka minevikus pisut teisiti teha?
Pidigi olema nii, et seal on hea, kus meid pole (käib ka nt Eesti ja Soome võrdluses).
Vaevalt siin keegi "kõva korda" tahab (mina sealhulgas).
Mind paneb siin foorumis tükati muigama osade tegelaste mustvalge asja esitamine - on vaid hea EV ja enne seda oli nälgiv ENSV, on vaid läänelik demokraatia vs vanglariik PK jne jne.
See on põhimõtteliselt vale. Teine asi - peavoolumeedia mõju all ühe või teise batka mõõdutundetu tõrvamine on kah suht kaugel objektiivsusest. Veelgi enam - julged piuksatada, et seal on mingi asi ikka etem kah - järgneb rahvavaenlaseks tembeldamine.
Hoopis keerukam kosmoseteadus on aga võime vaadata teistsuguseid riigikordasid kaine pilguga, et mis seal on paremini ja kas seda ka meil teha annaks.
Seda asendab meil (ja mitte ainult foorumis, vaid ka tegelikus elus) üks võhiklik lahmimine ja siltide kleepimine.
Näiteks seesama paljuräägitud tsiviilkaitse teema - kohe tuleb pasarahe rahapuudusest, NSVL pärandist, ohu puudumisest ja millest veel.
Seejuures jäetakse kas lollusest või sihilikult märkamata, kuidas asi nt Põhjala demoraatlikes riikides lahendatud on.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.