Veel asjatundja mõtteid (Jürgen Rakaselg):
Noorte kuritegevuse statistika pole kunagi olnud nii väike, viimase kümne aastaga on see kaks-kolm korda vähenenud. Ka noori on mõnevõrra vähem, aga nad sooritavad ka vähem süütegusid.
Kust üldse tuleb noorte kuritegevus? Kui noor ei ole muudes asjades osav, näiteks köiel kõndimises või mingis mängus, otsib ta ikkagi oma võimalust, sest peab olema eakaaslaste silmis äge. Selleks on vaja olla milleski osavam ja parem. Okei, saan kodunt õlle kätte, panin isa tagant pihta. Näe, vanaproua läheb mööda, ütlen roppuse. Siis tundud kõva mehena, parema ja julgemana.
Eakaaslastega mõõduvõtmine on olemuslikult omane. Ja seal sünnib jaburaid asju. See pall on kiire veerema, sest hakatakse üksteist üle trumpama. Võisteldakse, kes teeb veel suurema lolluse. [...]
Kui mõtleme, mis teismelise ajus sel ajal toimub … Neuroloogid ka ei liialda, kui ütlevad, et teismelise aju on nagu ajukahjustusega inimese oma, frontaalsagaras toimub tohutu neuronite ümberpaigutumine. Kui ajus mingid osad kiire arengu tõttu ühtlaselt ei funktsioneeri, juhtubki see, mida teismelise vanemana näeme – tal ei ole vastutusvõimet, tal ei ole tagajärgede ettenägemise võimet, käitumine on impulsiivne jne. See ongi pulbitsev iga, mida kardame.
Väärtused ja probleemkäitumine on tavaliselt näha juba neljandal-viiendal eluaastal. Aga siis arvatakse, et kasvab välja, läheb mööda. Paljudel lähebki mööda, sest keskkond toetab teda, vanemad toetavad ja kultuurikiht on kodus rammus. Aga kui ei ole neid väärtusi ja kultuurikihti, mis perekonda ja last seob, siis paugutatakse vaid ust ja asi läheb kiiresti käest. Käitumisprobleemide lahendamise võti on siiras üks-ühele kontakt lapse või noorega – selgus ja teadmine, mis on noorele inimesele oluline, mida tahab, pelgab või ihaleb, ning noorele veendumus, et täiskasvanu on talle toeks ka siis, kui tal ei lähe oma käitumisega just kõige paremini.
Kui leiame, et gruppide kogunemine on probleem, tuleb grupid tükkhaaval lahti võtta. Ei ole nii, et lähen ja peksan laiali. Panen bussi, viin klassiruumi ja õpetan, et vaat ei kogune. Naiivne. Psühholoogid ütlevad, kuidas elevanti saab süüa – tükkhaaval. Ma ei alustaks grupiliidritest, alustaks nendest, kes on poolel teel ega ole veel kambale truudust vandunud.
Sellest viimasest ma ei saa eriti aru
