Rabapistrik kirjutas: ↑04 Okt, 2025 21:12
Ma ise ei ole suunamääramise state-of-the-artiga kursis ja võib-olla fleimin tarbetult, aga lähtun printsiibist, et kui seni kuni kiirgur on ei ole ruumiliselt filtreeritud/piiratud (st ei kiirga kitsalt* vaid soovitud vastuvõtjasse), siis on alati meetodeid, millega see kiirgur asukohastada. Ja lisaks on selliselt juhul tõenäoliselt ka vastuvõtja ruumiliselt piiramata, mistõttu saab seda põhimõtteliselt segada. Igasugused ajalised ja spektraalsed trikid kätkevad endas võite trade-offide hinnaga ja ei anna tõenäoliselt kunagi 'lõplikku' kaitset.
Püüan anda oma nägemuse (mis võib olla ekslik) raadiosaatja mürasse peitmise teemal.
Üritan konstrueerida 3 näidet, et iseloomustada erinevaid saatja tüüpe.
1) Kitsa ribaline saatja
Kõige vanem, kõige kergemini leitav. Saatja kiirgab ühel sagedusel, moduleerides näiteks amplituudi. Spektrogrammil on vertikaalne joon. Avastaja võib kuitahes aeglaselt spektrogrammi läbi jalutada, ta leiab selle. Segamine ja suunamääramine on lihtsad, kuna sihtmärk ei jookse eest ära.
2) Laia ribaline saatja, võimalik et sagedushüplemisega
Moodsam asi. Saatja moduleerib nii oma sagedust kui muid parameetreid, kanali laius võib olla näiteks 40 MHz (WiFi). Kitsast tippu spektrogrammil pole, kasutusel olevat kanalit näitab kõrgem "platoo", mis püsib siiski paigal. Platoo avastamine spektrogrammilt on raskem, kuna ta eristub vähem taustamürast. Platoo maha segamine eeldab laiaribalist kiirgurit.
3) Ülikiire sagedushüplemine ülilaial ribal
Veel moodsam asi. Kõik saatjad on "samal kanalil" ja kanal on näiteks paari gigahertsi laiune (palju õnne antenni projekteerijale). Spektrogrammil on jätkuvalt platoo mingis piirkonnas, aga see piirkond on ülilai ning kõik linnud kädisevad seal. Seda, millises platoo X-telje punktis konkreetne saatja parasjagu töötab, ütleb krüptovõti, mida avastaja ei tea. Saatja teab, et mikrosekundil T on vastuvõtja sagedusel 2412 MHz, aga mikrosekundil T+1 näiteks sagedusel 5885 MHz.
Avastamine on nüüd veel raskem. Avastaja peab skaneerima laia sageduste vahemikku, enamus skaneerimise seadmeid ei jaksa - ribalaiust ei jätku. Vaatlevad näiteks 80 MHz laiuse akna kaupa. Enamuse ajast avastaja ei avasta saatjat, üksnes siis kui saatja tema uuritavas aknas on.
Spektrogrammil paistnud platoo laguneb sähvatuste pilveks. Mida lühemad sähvatused on, seda vastikum avastajale. Vastikum ka saatjale ja vastuvõtjale, kuna kellad peavad olema täiuslikult sünkroonis ja mingeid viiveid ei tohi sageduse vahetamisel esineda.
Kui samal spektrialal tegutsevad ka muud saatjad, siis nad rikuvad avastaja spektrogrammi - lihtsalt vaatamisest ei piisa enam, et otsustada, kas antenn osutab allikale, vaid tuleb kasutada kangema klassi statistikat. Avastajal pea olema hea tarkvara, mis teda aitab. Spektrogrammil peab lisaks positsioonile hakkama vaatama ka värvi. Küsimus avastajale on "kas antenni suunas X hoides on täidetud tingimus, et oranžid täpid moodustavad kõrgeima võimaliku platoo". Samal ajal on ekraan täis ka kollaseid ja punaseid täppe. Tarkvara suudab seda teha. Inimesele on see paras väljakutse.
Segamine on üliraske, sest segaja peab "kogu eetri täis karjuma". Juhusliku võtme kasutamine on tähtis, et segaja ei saaks ennustada, millist spektriala ta järgmisena segama peab. Niimoodi kallutavad side pidajad infotehnoloogiliste võtete abil raadiotehnilise ülesande oma kasuks ja avastaja / segaja kahjuks.
Üks allikas:
What are frequency-agile short-time signals?
Sealt allikast illustratsioon: ülikiire (aga mitte ülilaia) lühikeste säutsudega sagedushüplemise spektrogramm. Pildil on 3 saatjat, mis on inimsilmale eristamatud.
Spektrogramm
.
