Veljepoltide/mutrite ülepingutamine valuveljega veelgi lihtsam ja tagajärjed kergemad tulema.
Mul kunagi 91 aastal virutati kõik neli velge koos rehvidega alt ära ja kuna kohe oli vaja sõita, siis hädasunnil ostsin poest neli VAZ-i "tehase" valuvelge (ametlikust VAZ varuosade poest), mis koos rehvidega kohe saada oli.
Tavapolt ei ulatunud enam piisavalt läbi ja hoidma oleks jäänud ainul "poldi otsad". Sestap pingutasin neid natuke kõvemini kui tavaliselt ja ilmselt pingutasin ühe velje üle. Lasin paari päeva jooksul treialil pikemad poldid treida ja vahetasin välja, aga vasak tagumine velg hakkas pidevalt lahti tulema nii paarisaja KM järel. katsetasin poltide ümbertõstmisega ühelt veljelt teisele, et äkki on poltides viga aga ikka jooksis ainult vasak tagumine velg pidevalt lahti. Velje koonuspesa(d) olid välja veninud. Siis sai veelkorra lastud treialil teha spetsiaalselt selle velje jaoks uued poldid ja see velg enam lahti ei tulnud pikka aega kuniks... ühel hetkel üle viadukti sõites tundsin korraks, kuidas tagumik hakkas järsku kergelt "ujuma" ja järgmisel hetkel kihutas minust mööda tagumine vasak ratas. Kuna kohe samal hetkel ei vajunud tagumik ära, siis jõudsin alguses veel imestada ja mõtelda, et mida pe*set, kelle ratas? Ja siis järgmisel hetkel vajus taga vasak trummel kolinaga vastu asfalti. Vaikselt pidurdades jõudsin viaduktilt alla ja sain tee pervele pidama. Trummel oli veel ühes tükis ja terve, aga nagu käia peal "üle lastud"
ratast otsisin üle tunni aja taga pärast
...ja tuli kohe meelde ka veel üks juhtum.
1985 talvel vastu 1986 sõitsin suure lauakoormaga GAZ-53 "Kiisu" portekaga Tudu metsapunktist Rakvere suunas. Teel oli kõvaks kinni sõidetud lumi. Ühel pikal sirgel ja laugel laskumisel vaatan: mingi ratas kimab paremalt poolt veokist mööda
No see sai olla ainult minu veoka alt, sest teel ühtegi teist sõidukit ei olnud.
Vajutasin siis kohkunult pidureid ja "Kiisu" esiots käis paremalt poolt vastu maad. Tundsin kuidas pidurid vajuvad "läbi" ja pedaal läheb põrandani välja ilma, et masin eriti hoogu maha võtaks. Kiirus oli 70km/h. Kuna pikad lauad olid peal ja kõvasti üle kasti tagumise serva, siis need korraks kaalusid masina esiosa jälle üles nagu kiigega. Proovisin veel pidurit vajutada ja null tulemus, pedaal vajus kolksti vastu põrandat.
Õõtsusin siis minna nina vastu maad hüpeldes ja käsipiduriga vaikselt pidurdades kuniks sain masina teepervel seisma. Jumal tänatud, et tee oli paksu kõvaks sõidetud lume all ja ei võtnud esisilda vastu asfalti kolinaga kinni, muidu oleks võinud küsitavaks muutuda ka teelpüsimine.
Ronisin kabiinist välja ja uurisin asja. Esimene parem ratas oli lahti tulnud käändtelje otsast, mitte veljemutritest.
Käändtelje otsas olev tiheda keermega ja kinni splinditud kroonmutter oli minema jooksnud koos ratta, rattalaagrite ja piduriklotisidega.
Esisilla tala oli vastu maad. Läksin ratast otsima. See oli jooksnud ca 100m seisma jäänud autost veel edasi minnes lõpuks teelt välja, läbi teeservas oleva hange ja läbi põllul oleva paksu lume ning maandunud lõpuks põllu servas. Kangutasin selle maast lahti, kühveldasin käte ja jalgadega kitsa rajakese teeni lumest puhtamaks ja veeretasin selle ratta suure vaevaga tagasi masina juurde.
Kuna esisild oli otsaga vastu maad, siis ei saanud kusagile tungrauda esimese hooga alla, et masin üles tõsta.
Nikerdasin seal oma tund + aega ja sain jupi kaupa lõpuks kuidagi selle esisilla otsa tungrauaga maast lahti.
Käändteljel oli keere sisuliselt maas. Proovisin sinna otsa uut tiheda keermega kroonmutrit keerata (vene ajal oli veokis alati kaasas igasugu mutreid, seibe, polte ja
traati .. sest meil autobaasis naerdi alati, et tehnohoole nr.1 ehk T-1 oli traadipingutus ja T-2 oli traadivahetus ja traat oli üldse üks kõige universaalsem remondivahend) aga see ei jäänud sinna mitte pidama.
Talvine aeg, radikas ja mootoriplokis vesi sees, ei saa ka pikemaks masinat jätta ega ära minna ilma, et vett välja ei laseks. Lased vee välja ja saad kuidagi liikuma, siis pole kusagilt jälle uut vett võtta. Mobiilitelefonid olid kauge tulevik ja lauatelefonid defitsiit, ning autobaasi abi otsimiseks helistada ei saanud. Autobaasi "Tehnoabi" oli Kraz veok ja see võttis sind ainult kas trosii või hargiga taha ja ratas oleks pidanud igal juhul selleks hetkeks kuidagi all olema. Koorem ka veel peal. Koormaga sind garaaži ei lastud....
Panin siis selle ratta sinna käändtelje otsa tagasi, "keerasin" või lükkasin kroonmutri otsa ja torkasin splindi ette ning hakkasin ilma piduriteta vaikselt edasi sõitma. Ujus mis ta ujus teel aga liikuda sai. Vahepeal käisin pidevalt kontrollimas, et ratas ikka all püsiks kuidagi. Kaks korda vahetasin splinti, sest ratas oli hakanud kroonmutrit pooma ja keeranud splindi juba poolenisti puruks. Ca 20km sõitsin nagu kamikadze. Sain oma "Kiisuga" lõpuks Metsakombinaati, kus tõstukiga lauakoorem maha võeti ja siis sõitsin sealt veel autobaasi niiviisi ilma piduriteta, ratas all kahte-lehte loksumas.
Sellised lood siis...
Miski soomlaste nali - suurustajate kohta - oli kunagi, et tema on nii kõva mees, et kui kivi otsa istub, siis läheb kivi pehmeks!