www.militaar.net

Erik kirjutas:Tee silmad lahti, jaluta ja vaata ringi. Kehtib ka eelmise kahe foto kohta,võiks täitsa praegust aastaarvu kanda....

Kui sa kuskil näed seakeresid maast hunnikust müüdavat, kutsu mind ka vaatama. Igal juhul on täna elu märksa toredam kui siis. Ja mingit korda selle nsvl ajal majas polnud.

Üks mis on selge - prügimajandus on meil suurusjärgu võrra paremini korraldatud kui siis.

Ma käisin perega kaks aastat tagasi Gruusias päikeselises Tbilisi linnas. Prügivedu oli täiesti euroopalikult korraldatud, ilus ja läikiv prügiauto tühjendas konteinerid enesesse ja viis linnaservas asuvale platsile. Edasine oli ulme, pärast paari prügiautot tuli platsi servast buldooser ja lükkas prügi jõkke ja plats oli jälle puhas. Küsisin kohalike käest kuhu see sitt kõik läheb, Aserbaidzaani kõlas vatuseks.
Aga müstiline vaatepilt on kui 100m laiune jõgi on servast servani plastpudeleid täis...

Üks mis on selge - prügimajandus on meil suurusjärgu võrra paremini korraldatud kui siis.

Tasuks vaadata selle nädala Pealtnägijat, teemaks on kooliõpilaste massiline narkotarbimine ja -äri.
Mina omast rublaaja kooliaastatest ei mäleta küll ühtegi narkoga seotud juhtumit (isegi kõlakaid polnud).

NSVL-s polnud kuskil uniformset korda, see oligi suurim paradoks - ka Stalini ajal mitte.
Prügi kohta ei saa ka unustada seda, et eluasemekulud olid siis olematud.
Elukvaliteet selles eluasemefondis muidugi kah.

Kui sa kuskil näed seakeresid maast hunnikust müüdavat

Ei nad päris maas seal pildil vedele, mingi riie või present on seal all.
Muidu hügieeniarusaamad olid ka tollal natuke teistsugused, näiteks keemiaga desinfitseerimata ja kindlasti bakteritest kubisevad piimanõud piimapukkidel, mida solinal piimaautosse valati, oli siis tavapärane - seda täna ei ole. Jõin ka mida lapsepõlves iga päev sellist pastöriseerimata piima ja olen täna kindlasti üle keskmise tervisega.

Prügi ise oli siis teistsugune - plasti oli vähe ja kilekotidki laiemalt (näit. leiva ümber) alles päris nõukaaja lõpus. Muu kõdunes ära või oli kahjutu inertne kraam (veidi klaasi, metalli jne.). Hügieeniga praeguse aja arusaama järgi oli asi hirmus, aga epideemiaid ei meenu eriti ja allergiat oli vähem võrreldes praegusega, kui tahetakse tappa "kõik tuntud bakterid".

Mis lihakehadesse puutub, siis tuletagem meelde, kuidas vanasti kodus siga tapetud sai. No ei olnud operatsioonitoa tingimusi. Anti lihtsalt lauda nurga taga sõnnikuhunniku kõrval notsule nuga, karv võeti sealsamas maha, lahkamiseks tõmmati sauna taha tamme oksa külge rippu (või siis JuMZ'i kopa otsa, kellel see võimalus oli), liha sai plekkvannidega keldrisse jahtuma viidud, lauad peale pandud, et rotid ligi ei saaks ja oligi kõik. Keegi ei surnud selle liha söömisest ära. Muidugi, ega toorelt keegi ei söönud, ikka praeti, hautati või suitsutati enne läbi. Suurem osa läks muidugi tünni soola.

Kapten Trumm kirjutas:...Prügi kohta ei saa ka unustada seda, et eluasemekulud olid siis olematud...

Pididki olema, sest tulud olid kah olematud.

Kilo Tango kirjutas:Kõigile, kes nõukaaega taga igatsevad, üks väike fotomeenutus:

http://onoff49.livejournal.com/404822.html

Leidke piltidelt ükski naeratav inimene! Elu pidi ikka kuradi sitt olema kui isegi pildi ajaks ei veetud mingit muiet näole.

Kord oli nõukogude liidus kindlasti majas. Mina koos isaga saabusin tema töökohta mitte varem kui kell kümme hommikul. Sellist tööinimese tapmist nagu nüüd kaheksaks tööle minemine küll ei olnud

Trummil tasuks uurida, et mida tolle aja pätid siis tarbisid. No kõik mis nuusutada kõlbas nuusutati ära, kindlasti oleks ka sõpradele bensiini nuusutamiseks müüdud aga näe raisk, oli teine legaalne hoopis. No ja kummiliimid ja muu selline jura. Tareeni saadi ka vast kätte juba.

Meenub lapsepõlvest nähtud samasugune kondikoorem (lihaks ma seda küll kuidagi ei suuda nimetada) traktori järelkärul keset päeva Peterburi teel liikumas. Isa seletuste järgi läks see liimivabrikusse. Aga võib olla valati hoopis kuskil magalarajoonis poe taga maha ja müüdi inimestele. Kui muud ei olnud siis kõlbas ka see.

Isand Harald, mina elan siis uuemal ajal puha Nõukogude Liidus- lähen, millal tahan ja tulen, millal tahan. Vanasti pidin aga punkt kell 7. 30 kohal olema, viis minutit hilinemist kutsus esile ülemuse kõvera pilgu ja võimaluse, et seda vajadusel meelde tuletatakse. Töö ise pole muutunud

Lemet kirjutas:Isand Harald, mina elan siis uuemal ajal puha Nõukogude Liidus- lähen, millal tahan ja tulen, millal tahan. Vanasti pidin aga punkt kell 7. 30 kohal olema, viis minutit hilinemist kutsus esile ülemuse kõvera pilgu ja võimaluse, et seda vajadusel meelde tuletatakse. Töö ise pole muutunud

Ega sa riigitööl äkki ei ole

Vaevalt riigitööl endale midagi taolist lubada saaks, see ikka rohkem iseenda peremeeste lõbu.

Leidke piltidelt ükski naeratav inimene! Elu pidi ikka kuradi sitt olema kui isegi pildi ajaks ei veetud mingit muiet näole.
Kord oli nõukogude liidus kindlasti majas. Mina koos isaga saabusin tema töökohta mitte varem kui kell kümme hommikul. Sellist tööinimese tapmist nagu nüüd kaheksaks tööle minemine küll ei olnud
Trummil tasuks uurida, et mida tolle aja pätid siis tarbisid. No kõik mis nuusutada kõlbas nuusutati ära, kindlasti oleks ka sõpradele bensiini nuusutamiseks müüdud aga näe raisk, oli teine legaalne hoopis. No ja kummiliimid ja muu selline jura. Tareeni saadi ka vast kätte juba.
Meenub lapsepõlvest nähtud samasugune kondikoorem (lihaks ma seda küll kuidagi ei suuda nimetada) traktori järelkärul keset päeva Peterburi teel liikumas. Isa seletuste järgi läks see liimivabrikusse. Aga võib olla valati hoopis kuskil magalarajoonis poe taga maha ja müüdi inimestele. Kui muud ei olnud siis kõlbas ka see.

Läheb jälle lahti.
Kuna isa hiivas end tööle kümneks, järelikult oli see igal pool nii.
Vabrikudes käisidki töölised nii tööl, et tulid millal tahtsid ja läksid millal tahtsid.
Ja inimesed ei naeratanud, täna kohe naeratavad ja on nii omakasupüüdmatud.
Täna rohkele alkole ja narkole lisaks muidugi midagi ei nuusutata....
Ja nälg, nälg nälg, inimesed näljapaistetuses ringi roomavas ja veiseraipeid söömas prügikastist....
Üle kõige mõistagi kommunistlik nomeklatuura nende paistetanute seljas ratsutamas ja raudogadega piitsa vibutamas.

Kapten Trumm kirjutas: ...
Ja inimesed ei naeratanud, täna kohe naeratavad ...

Olgu muuga kuidas on (vaieldav), siis naeratavad inimesed täna tõesti rohkem kui siis. Mäletan väga hästi neid esimesi inimesi läänest, kes pärast piiride avanemist siin käisid ja pärast kodus muljetasid kui ühest suust - inimesed ei naerata. Vähemalt müüjad ja teenindajad hoolivad oma klientidest ikka märksa rohkem kui siis. Muidugi saab alati näiteid tuua, kuidas näiteks meditsiinis vms. valdkondades käib elu suuresti samamoodi. Ainult vahendid on paremad. Samas üldine foon on selgelt erinev sellest, mis siis oli.

Ei maksa unustada kolme asja, mille peal NSVL püsti püsis - hirm, vastastikku kahtlustamine ja jõud (riiklik sund). Nimeta nendest üks, mis inimesed naeratama paneb.

Ma millegipärast ei tähenda Selveri või Rimi kassapidajate näol seda va paljukiidetud naeratust. Pigem vaatab sealt vastu tüdimus ja tülpimus. Ags ega isegi sellise palgaga väga naeratama ei kipuks. Kui just sünnipärasrlt rõõmsameelne ei juhtu olema. Milliste inimeste hulk üpris väike on. Paraku.

Kilo Tango kirjutas:Nimeta nendest üks, mis inimesed naeratama paneb.

Hirm (kliendi anonüümse kaebuse ja töökoha kaotuse ees).

Ei maksa unustada kolme asja, mille peal NSVL püsti püsis - hirm, vastastikku kahtlustamine ja jõud (riiklik sund). Nimeta nendest üks, mis inimesed naeratama paneb.

See paneb mind mõtlema, et ega viimati nimetatud tarkus ei pärine vahest linnalegendidest, mitte empiirilisest kogemusest....
Kuid võib ka vastupidi olla, kadunud corvus oli siin teemas see, kes tundis frustratsiooni, kui ei saanud Hara lahel vabalt fotosid teha ja piiritsoonis liivarannas jalutada.
Minu mäletamist mööda oli elu täiesti elamisväärne, piiritsooni ja Hara lahe asemel olid muud rõõmud. Meenutan seda aega suht stressivabana (ei suutnud vist stressata, et mul polnud duubelmakki ega teksapükse).

Kui muidugi elumõte on ainult materiaalne - tarbida ja omada, siis muidugi polnud seal midagi rõõmsat.