Kas N Liidus oli ka midagi head?

[vaoinas]

Ma millegipärast ei tähenda Selveri või Rimi kassapidajate näol seda va paljukiidetud naeratust. Pigem vaatab sealt vastu tüdimus ja tülpimus. Ags ega isegi sellise palgaga väga naeratama ei kipuks. Kui just sünnipärasrlt rõõmsameelne ei juhtu olema. Milliste inimeste hulk üpris väike on. Paraku.

Mina ikka märkan - viisaka suhtluse ja elementaarsete "tere", "aitäh", "head päeva" korral saab naeratuse ja meeldiva teeninduse ikka rohkem kui pooltelt teenindajatelt.
Jah, muidugi see konks on küll, et kliendina ei tohi ka naeratusega kitsi olla.

[Kapten Trumm]

Ei maksa võrrelda võrreldamatut, siis nimelt puudus mõiste nimega konkurents (nii poodide kui töökohtade vahel) ja siis võis müüja ostjat ka p**** saata.
Lisaks oli müüja sotsiaalne staatus tollal midagi muud - pääses teine ju ligi defitsiidile ja ei pidanudki naeratama - vaid talle meeldimiseks tuli naeratada
Enda laste peal on näha, et stressatakse asjade pärast, mis minu kooliajal ei olnud primaarsed (ega üldse teemaks) - et kas olen "piisavalt edukas" ja "teistest parem" ning kas mul on ikka klassi kõige kallim Apple nutitelefon või on kellelgi parem".

Provintsi kaubandusest polnud tollal üldse tarbekaupa eriti saada (kui ametlikud koolivormid ja Tartu tossud välja arvata) ja sestap oldi enamvähem võrdsed.

[Jaanus2]

Kassapidajate naeratamine ja teretamine täna on dressuuri tulemus pigem. Sellise töökoormuse ja palga suhte juures on raske loomulikku rõõmsameelsust ja osavõtlikust saavutada. Mujal ka - kui elu on nüri ja olukord parajasti jama, siis naerutuju ei ole. Nõukaaja inimene muidugi naeris ja naeratas ka, aga teistes situatsioonides - siis, kui sai midagi omaette või oma tahtmise järgi teha ja end hästi tundis.

[vaoinas]

Kassapidajate naeratamine ja teretamine täna on dressuuri tulemus pigem.

Miks mitte, kui sulle nii meeldib uskuda.

[Kilo Tango]

... siis nimelt puudus mõiste nimega konkurents (nii poodide kui töökohtade vahel) ja siis võis müüja ostjat ka p**** saata...

...Meenutan seda aega suht stressivabana (ei suutnud vist stressata, et mul polnud duubelmakki ega teksapükse)...

Siit loeme välja selge põhjus-tagajärg seose. Trumm oli siis veel noor laps, kellel igapäevaste produktide pärast polnud vaja ennast nõukaaegses kaubanduses alandada.

Eks meie kõigi nooruses ole olnud taevas sinisem, rohi rohelisem jne.

[mx77]

Ma millegipärast ei tähenda Selveri või Rimi kassapidajate näol seda va paljukiidetud naeratust. Pigem vaatab sealt vastu tüdimus ja tülpimus. Ags ega isegi sellise palgaga väga naeratama ei kipuks. Kui just sünnipärasrlt rõõmsameelne ei juhtu olema. Milliste inimeste hulk üpris väike on. Paraku.

Aga jäta siis natuke tippi, saad kohe naeratuse osaliseks .

[Kapten Trumm]

Siit loeme välja selge põhjus-tagajärg seose. Trumm oli siis veel noor laps, kellel igapäevaste produktide pärast polnud vaja ennast nõukaaegses kaubanduses alandada.

Noh, ikka meeldib mõnele puusalt panna.
Ikka oleme seal sabades seisnud - aga need alandused olid rohkem 80ndate lõpu teema, kui jõulu eel sai vorstijupi pärast 4h külmas passitud.
Aga nagu ma ütlesin, inimesed on erinevad, kelle jaoks on materiaalsed hüved elu alus, nendele on ka täna asjad sitasti (kindlasti pole kõike soovitut kohe ja sobiva hinnaga saada) ja kellele meeldib probleeme tekitada, nende arust on ka täna jube õiguste piiramine (mingi kurati Nursipalju harjutusvälja või Otepää radariga näiteks).

Aga oli muudki põnevat ja lõbusat, kehalise tund oli kõige lemmik ja Nike Air tossude puudumise taha küll keegi ei pugenud (mina nt otsin esimesed välismaa spordijalatsid krooni ajal), vat ei olnud meil neid päästvaid parteipileteid ega spordipoe juhatajast perekonnatuttavaid. Et poes oli saada üksnes vene tenniseid, noh tollal ei osanud seda nagu elu keskpunktiks pidada.

Aga jäta siis natuke tippi, saad kohe naeratuse osaliseks .

Maximas saad nupuvajutuse peale kah. Suures poes läheb tipp kassa puudujääkide katteks.

[tommy]

Kas see ongi õnnevalem.?
Kui ei teata/juleta paremat tahta.?

[Lemet]

Olles pisut selle teerahamajandusega kursis, pean isand mx-le paraku taas tema asjatundmatust osundama- ei pane see keskmist teenindajat teps mitte rohkem naeratama ega tee teda meeldivamaks suhtlejaks. Ühes eesti nimekamas kohas, kus palk (ja ka jootrahad) sõltuvad sellest, kui hea suhtleja ollakse, erinevad ettekandjate palgad kuni kolm KORDA. Ja sealjuures ei suvatse see vähemsaav seltskond loomulikult peeglisse vaafata, vaid laseb tuntud headuses kiunu sellest, kji mõttetu on riik, kui lollid on omanikud ja kuidas nad välismaal kümme korda rohkem teeniksid. Kusjuures ep teeni nad ka kohalikus mõõtmes üldse mitte vähe. Aga ei imesta, isegi saanud küsimusele, mida soovitatakse, tuimavõitu õlakehituse näoilmega "Jäta, raisk, mu hing rahule. Kust mina tean"- no ei kipu peale sellist kohtlemist kedagi autasustama

[mx77]

Olles pisut selle teerahamajandusega kursis, pean isand mx-le paraku taas tema asjatundmatust osundama- ei pane see keskmist teenindajat teps mitte rohkem naeratama ega tee teda meeldivamaks suhtlejaks. Ühes eesti nimekamas kohas, kus palk (ja ka jootrahad) sõltuvad sellest, kui hea suhtleja ollakse, erinevad ettekandjate palgad kuni kolm KORDA. Ja sealjuures ei suvatse see vähemsaav seltskond loomulikult peeglisse vaafata, vaid laseb tuntud headuses kiunu sellest, kji mõttetu on riik, kui lollid on omanikud ja kuidas nad välismaal kümme korda rohkem teeniksid. Kusjuures ep teeni nad ka kohalikus mõõtmes üldse mitte vähe. Aga ei imesta, isegi saanud küsimusele, mida soovitatakse, tuimavõitu õlakehituse näoilmega "Jäta, raisk, mu hing rahule. Kust mina tean"- no ei kipu peale sellist kohtlemist kedagi autasustama

Sa võid ju selle koha nime ka siia panna, teaks teinekord vältida.
Ma olen ikka viimasel ajal Eesti TOP 50 listis olevates restorandes ikka ainult kas head või väga head teenindust saanud.

[Kapten Trumm]

Kas see ongi õnnevalem.?
Kui ei teata/juleta paremat tahta.?

Kummaline, seletasin ju, et õnn suhteline.
Kelle jaoks on õnn ohjeldamatu tarbimine, kelle jaoks võimalus valida ja kelle jaoks sobiks budistlik eluviis.
Väide, et NSVL koospüsimise "aluste" tõttu olid inimesed miskis püsivas depressioonis, on minuarust naljakas.
Ega vasta ei minu ega mu lähikonna arusaamadele (see foorumiteema oli jutuks viimati jõuluajal).
Võibolla oli selleks põhjuseks ka teadmatus, ei teadnud tahta

[Kilo Tango]

...Ega vasta ei minu ega mu lähikonna arusaamadele (see foorumiteema oli jutuks viimati jõuluajal)...

Neid arusaamu on väga lihtne testida hüpoteesi vastu, et neid mõjutab "nooruses oli kõik ilusam" hoiak. Nimelt tuleb mõelda nõuka aja peale tagasi ja katsuda visualiseerida esimene mälupilt, mis meelde tuleb. Kui see on suvi ja päikeseline, siis on ilmselt tegemist moonutatud pildiga, sest isegi NSVL viljastavates tingimustes ei olnud kogu aeg suvi. Inimesed aga ehitavad oma mälestuste meeleolusid just selliste mälupiltide pealt.

Kes see ikka esimese asjana meenutab järjekordades seismist ning müüja käest defitsiidi mangumist.

Mis puutub sellesse kui oluline see tarbimine on, siis selle teema üldnimetus on igapäevane olme. Ja see oli NSVL ajal ikka kordades kehvem kui praegu. See on fakt.

Minu mälupilt NSVL aja lõpust on järgmine - 1989 või 1990 (täpselt ei mäleta) aastal tulin ma Soomest töölt (olin seal 6 kuud praktikal). Oli kah suvi. Päike paistis. Ikkagi oli Tallinn Helsinki kõrval paras peldik. Tänavad aukus, kõnniteed sulandusid sõiduteedega kokku, sest äärekivisid praktiliselt ei olnud. Majad olid kõik hallid, sest linna ei olnud enam ammu keegi pesnud. Muru oli niitmata ning igal pool voogas hein. Sõnaga räpane ja hall. Ja selline oli terve see 1/6 planeeti. Meil olid asjad veel kõige paremas seisukorras.

Samamoodi mäletan ma väga hästi, kuidas pärast Eestiaegsete ajalehted lugemist 80-date alguses (kodus on siiani alles 1933-1936 aasta Esmaspäevad) hakkas ilgelt vastu see iba, mida ETV ja Kesktelevisiooni uudistes ja ENSV lehtedes tollal aeti.

Imho piisas inimesel natukene teistsuguse õhu nuusutamisest kui kogu see nõukogude lumm hajus nagu nõiaväel.

Viriseme, mis me viriseme, kuid praegu näeb Tallinn ikka kordades parem välja kui 1978. aastal. Kui olme ei ole sulle Trumm oluline, vaid ainult kõrgemad väärtused mängivad, siis ka see iba mis täna lehtedes aetakse on ikka kraadi võrra lahjem selle õudse jaburusega võrreldes, mis tolla kirja pandi. Muidugi oli intellektuaalselt huvitav lugeda vähemalt Gustav Naani kirjutisi aga raportid keskmise piimatoodangu kasvust lehma kohta enneolematutesse kõrgustesse jms. ENSV ulmesaavutused olid ikka omaette lolluse väljendus.

Kõik selle võib kokku võtta väitega, et koledad naised paistavad reeglina kaugelt ilusamad. Igas riigikorras on midagi ebameeldivat kui lähemalt uurida. Kaugelt seda enam nii hästi ei näe. See, mis on hea ja tore praegu paistab silma ainult siis kui see ära võetakse.

[Fucs]

Minu mäletamist mööda oli elu täiesti elamisväärne, piiritsooni ja Hara lahe asemel olid muud rõõmud. Meenutan seda aega suht stressivabana (ei suutnud vist stressata, et mul polnud duubelmakki ega teksapükse).

Piiritsoonis (Vergi lähedal) käisin pidevalt ujumas (~1977-1985). Randa said kohalikud minna umbes pärast kella 6 - 7, kui piirkad oma koertega olid rannale ringi peale ära teinud ja enne seda, kui need uued lained ("jäljepüüdjad") liivale jälle veeti (õhtul ca 20 - 21 paiku. Tihti aga jäeti üldse vedamata). Vähemalt seal kandis ei olnud erilisi probleeme selle piiritsooniga. Muidu jah, pidi täiskasvanutel passi vahel olema piiritsooni luba ja seda vahel ka piirikad kontrollisid (puistasid busse ja sõidukeid).

Provintsi kaubandusest polnud tollal üldse tarbekaupa eriti saada (kui ametlikud koolivormid ja Tartu tossud välja arvata) ja sestap oldi enamvähem võrdsed.

Ka koolivorme polnud saada (seda hilisemat teksa vormi. Seda mis enne teksasid oli, oli saada). Mul ema ostis viimases hädas koolivormi teksakanga ja õmbles ise koolivormi mitu korda. Ja esimesed Tartu tossud (ja näiteks ka "Kalevi" apelsininätsu 15 kop padjakesed ) sain tutvuste kaudu leti alt. Viimane (närimiskummi) kvalifitseerub ilmselt tarbimise kummardamise alla, aga samas muidugi polnud keegi haiglaselt õnnetu, et seda närida ei saanud.

Kummaline, seletasin ju, et õnn suhteline.
Kelle jaoks on õnn ohjeldamatu tarbimine, kelle jaoks võimalus valida ja kelle jaoks sobiks budistlik eluviis.
Väide, et NSVL koospüsimise "aluste" tõttu olid inimesed miskis püsivas depressioonis, on minuarust naljakas.
Ega vasta ei minu ega mu lähikonna arusaamadele (see foorumiteema oli jutuks viimati jõuluajal).

Õnn on suhteline jah.
Ohjeldamatu tarbimise ja NSVL koospüsimise "aluste" tõttu mina ja mu lähikondsed tõesti ei stressanud.
Aga mina (+ kogu mu pere ja suguvõsa) said väga pikalt (1982-1988) püsivalt depressioonis olla, kuna organid võtsid nõuks meid kõiki taga kiusata, minu koolipoisi süütute lolluste pärast. Hiljem (1988-1991) lisaks ainult mind isiklikult ka veel muudel asjaoludel. Kui see jama välja jätta, siis vist polnud jah eriti hullu.

Minu mälupilt NSVL aja lõpust on järgmine - 1989 või 1990 (täpselt ei mäleta) aastal tulin ma Soomest töölt (olin seal 6 kuud praktikal). Oli kah suvi. Päike paistis. Ikkagi oli Tallinn Helsinki kõrval paras peldik. Tänavad aukus, kõnniteed sulandusid sõiduteedega kokku, sest äärekivisid praktiliselt ei olnud. Majad olid kõik hallid, sest linna ei olnud enam ammu keegi pesnud. Muru oli niitmata ning igal pool voogas hein. Sõnaga räpane ja hall.

Kirjutan kahe käega alla sellele !
Täpselt, nagu oleks sõna-sõnalt minu mälestustest maha kirjutatud see
Viibisin samuti kas 89 või 90 suvel-sügisel (ma samuti praegu ei mäleta täpselt) Soomes 6 kuud tööl.
Sai selle "Georg Otsaga" paar korda edasi-tagasi traalitud.
Kas lugupeetud ksf Kilo Tango piiri taha lubamise puhul oli tegemist samuti meie toonaste suurte lihatööstusprojektidega (Saaremaa LT ja RLK jms)??

[Kilo Tango]

...Kas lugupeetud ksf Kilo Tango piiri taha lubamise puhul oli tegemist samuti meie toonaste suurte lihatööstusprojektidega (Saaremaa LT ja RLK jms)??

Mina olen puutunud lihatööstusega kokku ainult tarbimise otsast. Tegemist oli ühe tehnikumi koostööprojektiga sellise ettevõtmisega nagu ISKU.

[Sho]

Aga oli muudki põnevat ja lõbusat, kehalise tund oli kõige lemmik..

See on hea, et ei kirjutanud "kõigi lemmik".
See on täiesti respekteeritav ja ammu aru saadav, et Kapten Trummile meeldis N.Liidus kõige rohkem see, et sai tasuta kehalise tunnis käia, teised maksid selle talle kinni. Nüüd aga peab oma kehaliste lõbude eest ise maksma ja see on halb. Täiesti inimlikult mõistetav lähenemine.