www.militaar.net

Hea valik. Ainuke miinus ongi, et akf brig-kindral Herem võiks pikemalt KVJ olla-võimalusel võiks olla KVJ 2X5 aastat. Aga edu kõiges uues, mis kaasa tuleb!

2011a Heremi koolitus/seminari video on siiamaani hästi meeles. Lisaks pean ära märkima, et hindan ülimalt kõrgelt nt. Heremi ja Palmi esinemist avalikus foorumis täisnimede alt ja varjamata oma ametit või asutust. Selline lähenemine kaasfoorumlastele ning nende murede kuulamine ning reaalsete lahendust otsimine ning jagamine avalikus inforuumis on asi millest võiksid minu hinnangul eeskuju võtta teisedki. (Senikaua kuni ei puudutata templi all olevaid teemasid piiripealse käsitlusena tekstis)

Ei oska paremat kandidaati mõelda. Kui pärast KVJ ametisse astumist peaks siia foorumisse veel mõni postitus ilmuma akf Martin Heremi poolt, siis tuleb üks suur ristike tõmmata kuhugi ning ajaloos märkida lüürikutesse teiste kõrvale!

Lisaks pean ära märkima, et hindan ülimalt kõrgelt nt. Heremi ja Palmi esinemist avalikus foorumis täisnimede alt ja varjamata oma ametit või asutust.

lihtsalt ääremärkusena, et paljud väiksemad mutrikesed lihtsalt ei saa nii lihtsalt avalikult oma nime all esineda, sest võib probleeme tekkida. on ikkagi olemas kindlad sotsiaalmeedias ja meedias käitumise reeglid, mida tuleb järgida. kaitseväes on ju tegelikult kõik asjad vähemalt AK. lihtsalt mõned kõrgemad tegelased on avalikkuses niikuinii tuntud, ilmselt on nad saanud ka mingisuguse koolituse ja enda nime all kaitseväe teemadel sõna võtmise peale vaibale ei kutsuta.

Selline lähenemine kaasfoorumlastele ning nende murede kuulamine ning reaalsete lahendust otsimine ning jagamine avalikus inforuumis on asi millest võiksid minu hinnangul eeskuju võtta teisedki.

seda siiski jah vaid siis, kui auaste algab vähemalt sõnaga "kolonel-" või "brigaad-", teistele jääb paraku lihtsalt anonüümselt virisemine

zzz-petz kirjutas:..seda siiski jah vaid siis, kui auaste algab vähemalt sõnaga "kolonel-" või "brigaad-", teistele jääb paraku lihtsalt anonüümselt virisemine

Vau - jälle üks piip andis möödaminnes hinnangu kogu foorumile
See oli seesama piip, kes pani foorumisse pildi rahulikult käsi taskus seisvast kaitseväelasest ning üritas sellest olematut keissi rebima hakata

Mnjahh - eks igaüks ongi foorumis see, mida ta siin kirjutab (ja üle oma varju ei hüppa ju ka).

Kes siis veel, kui mitte Martin Herem? Et temast saab järgmine Kaitseväe juhataja, oleks võinud minu arvates ütelda juba paar aastat tagasi. Isegi mina, kellel pole kõigevähematki pistmist militaarsüsteemiga ning kogu mu arvamus on kujunenud ainult meedia ning siinse foorumi põhjal, saan sellest aru. Tugev juht ja hea inimene.

Kiire elutempo juures logisin üle pika aja siia korraks ekstra sisse Heremile õnne soovimiseks. Õnne ja jaksu!
Avaldan heakskiitu ja toetust.

Alles olid roheline noorsõdur... Ja nüüd oled ise Vanamees! Õnne ja jõudu uues ametis!

Esiteks muidugi kolmekordne "Elagu!" austatud kaasfoorumlasele ning selle lõime viimaste lehekülgede peategelasele!

Teiseks:

Bjorn kirjutas:Kui pärast KVJ ametisse astumist peaks siia foorumisse veel mõni postitus ilmuma akf Martin Heremi poolt, siis tuleb üks suur ristike tõmmata kuhugi ning ajaloos märkida lüürikutesse teiste kõrvale!

Olemata süsteemis sees pakuks, et KVÜAÜ ametikoha vahetamine KVPSÜ ametikoha vastu on suurem sisuline muudatus kui nüüd eesootav samm. KVPSÜ peab ju niikuinii olema võimeline KVJ asendama, seega ilmselt väga paljud teadmised, aga ka teatud oskused ja rutiinid on neil ametitel või vähemalt ametikohtade mehitajatel kattuvad. Seega tahaks kangesti loota, et lgp. akf! võtab seda foorumit endiselt rikastada nii EKV nüanssidele tähelepanu juhtimisega kui mõttearendustega muudel teemadel ning kuna eeltoodud (minu arvamust mööda) suurema tööalase muutusega "foorumikäitumises" olulist muutust ei toimunud, siis optimistina arvan, et miks peaks nüüdki toimuma

Ja kolmandaks lihtsalt ettepanekuna, mitte edasiseks aruteluks: võib-olla oleks mõistlik juba tekitada eraldi vastav teema õnnitlustele, sest küll neid koguneb siia nii praegu kui ka siis, kui valitsus on nõus olnud, kui ka siis, kui president on kätt surunud, kui ka siis, kui teatepulk on päriselt üle antud, kui ka siis, kui... jne

Kuna Martin Herem kunagi minu poole pöördudes kasutas sõna "arvamusliider", siis ma peaks ehk ka midagi ütlema.
Õige valik minu arvates. Õnnitlen (eks seda juba teadjamad arvasid varem)

PS: sinu viimase intervjuu kohta vaata teemasse, tahan noomida ühte asja. Kuna võtsid ühel teemal minuga debateerida. Kirjutan, kui aega saan.

Õnnesoovid Heremile!

Ps! Pean Trummile pisut ka tuhka pähe raputama, tõenäoliselt on ta vingumisliider, mitte "arvamusliider"

Borja kirjutas:

zzz-petz kirjutas:..seda siiski jah vaid siis, kui auaste algab vähemalt sõnaga "kolonel-" või "brigaad-", teistele jääb paraku lihtsalt anonüümselt virisemine

Vau - jälle üks lapsuke andis möödaminnes hinnangu kogu foorumile
See oli seesama lapsuke, kes pani foorumisse pildi rahulikult käsi taskus seisvast kaitseväelasest ning üritas sellest olematut keissi rebima hakata

Mnjahh - eks igaüks ongi foorumis see, mida ta siin kirjutab (ja üle oma varju ei hüppa ju ka).

ära vingu. kusagil väeosa suitsunurgas võid oma mune sügada palju tahad, aga avalikus kohas vormis olles hoiad oma õrnad ja loodusjõudude meelevallale tundlikud käed ilusasti taskutest väljas, said aru?


Sina siin korraldusi ei jaga. Hoiatus antud.

Kriku

Edu Martinile ja tugevat närvi!

(Kui sindrinahad liialt pinda käivad, siis mine tee üks jooksutiir - tead ju küll! )

Palju õnne! Ma ei tea, kas sobib aga paneksin ühe kamraadi meenutuse siia, mille ta ühte teise foorumisse riputas ja mis hr Heremiga seostub:

Kahe käega kirjutan alla. Ma teenisin 1999. aastal aega Tartu ÜJP-s, Herem oli seal siis alles leitnandi (või isegi nooremleitnandi) auastmes staabiohvitser. Ta oli juba toona, verinoore ohvitserina pataljoni kõige silmatorkavamalt intelligentne tüüp. Tasakaalukas, kainelt arvestav ja tuntavalt suure lugemusega. Väga kontrastne, eriti, kui teised pataljonis toimetavad ohvitserid tema kõrvale panna.
Pluss mul on temaga eluks ajaks väga isiklik mälestus, mida ehk on paslik siinkohal ka meenutada (panin millalgi oma "memuaare" kirja, nüüd on hea võtta).
Väljaõpe sai läbi, olin Tartus tagasi, aega omajagu mööda veerenud ja kätte jõudnud see päev, kui pidulikul pataljonirivistusel loeti ette pataljoniülema käskkirjad, millega omistati ajateenijaile uusi auastmeid.
Mina aga olin suutnud vahepeal kerge südamelihasepõletiku hankida, mille suuremalt jaolt juba püstijalu olin läbi põdenud, aga mille tõrjumiseks endiselt igapäevaselt sigavalusaid süste persse sain. Ja siis juhtuski kuidagi nii, et just tolsamal päeval ei olnud pataljoniarsti kohal ja vanemad med.vennad, kes kohe saabuva metsalaagri järel pidid reservi pääsema, olid rivistusel – ja mina, värske med.vend, jäin laatsaretti valvama. Tsivilistist velsker, punapäine proua Anu oli aga pati arstilt kapten Johansonilt saanud korralduse mulle rivistuse ajal järjekordne annus rohulahust persse pressida.
Need süstid olid sigavalusad. Ravim oli kristalne pulber, mida NaCl sees lahustati ja siis läbi jämedanõelalise süstla lihasesse suruti. Kui pulbrit piisavalt hoolikalt lahuses läbi ei raputanud, siis... Oi. Ai.
Ja nii ma olin siis kõhuli med.punkti ülevaatuslaual, marlitutsakas karjumahakkamise vastu hambus, perse paljas ja higipull otsa ees jälgimas, kuidas proua Anu sadistliku mõnuga rohukapi ees mulle järjekordset valudroogi valmis raputas.
Hetk, sekund enne seda, kui ta valmistus seda kuradima kanalisatsioonitoru meenutavat nõelajurakat mu tagapalgeisse rammima, avanes med.punkti uks ja sisse marssis nooremleitnant Herem. Ma ei osanud midagi suurt arvata, aga niipalju mu hirmuähmas aju suutis genereerida, et olukorras, kus ma olen abitus seisusndis kõhuli, püksid rebadel, ei ole mul ilmselt vaja garnisonimäärustikku punktuaalselt jälgida ega püsti karata. Nii ma siis jälgisin, kuis Herem tõsisel muigel oma hiigelsaabastega üle läikiva linoleumi mürtsutas ja minu ees seisma jäi. Põrnitsesin teda, unustades isegi marlitupsu hammaste vahelt sülitamast.
„Et sedasi!” müristas Herem. „Teate, tavaliselt ma ajateenijate järele ei jookse, reamees T., ja veel vähem palja persega ajateenijate järele, aga mul on teile üks paber ette lugeda!”
Ja võttis mapi vahelt valge paberilehe ning luges sealt: „Käskkiri! Vastavalt otsusele number see ja too, prim too ja see, käsin: omistada reamees T., Marekile kaitseväeline auaste kapral alates kuupäevast see ja see! Alla kirjutanud: Tartu Üksik-Jalaväepataljoni ülem kapten Klettenberg!”
Luges, voltis paberi kokku, pistis selle mulle pihku ja tõmbas siis frentšitaskust välja kaks tuliuut rohelist pagunit, millest kummalgi üks triip. Pani need "laibaletile," kus ma palja persega olukorra skisofreenilisust tunnistasin, surus kätt, pööras kannapeal ringi ja lahkus.
Riviplatsilt kostis Eesti hümni. Nagu minu auks. Minu, palja persega värske Eesti Kaitseväe laskur-sanitar-autojuhi, kapral T. auks.
Nii sai minust esimene ja viimane ajateenija Eesti Kaitseväe ajaloos, kes on auastmekõrgenduse vastu võtnud palja persega.

LeBon kirjutas:Ma teenisin 1999. aastal aega Tartu ÜJP-s, Herem oli seal siis alles leitnandi (või isegi nooremleitnandi) auastmes staabiohvitser..

HEREM lõpetas Riigikaitse Akadeemia kaitsekolledži 1996.a (saades nooremleitnandiks) ning leitnandi auastme pidi seega saama 1999.a suvel.
Lisatud hiljem: parandan iseennast - leitnandi sai 2000.a // tollal kehtis mingi aeg n-ltn auastme vanus 4a (kuna ennustasin siin uue KVJ eksimatult juba aastakese tagasi, võin endale väikesi apse lubada )

Aga lahe lugu oli - huumor on ka relv

Lahe lugu jah

"Miks see kuradi naaber ei võiks normaalne olla?" - 5 tõestust, et kaitseväe uus juht pole suu peale kukkunud.

Palju õnne!