www.militaar.net

Pildikesi Põhjakonnalt.
Varustuspunkt ülejõe sillapeal. Seda positsiooni korralikult ei rünnatudki. Vasturünnak õppuse viimasel pooltunnil Põhjakompanii poolt vallutatud rühmapositsioonile. Raske järelveoga tagatud (granaadid, lindid, salved) rünnakugrupp võttis tagasi pea pool kaotatud positsioonist. Saatuslikuks sai tallinnlaste salarelv: vahekohtunik, kes niitis virulasi nagu loogu. Foto Nõmme malevkonna kodulehelt. Nõmmekad kasutavad siin kusti laengute järelveoks rootsi seljakoti raami.

Tagasiside Nõmme malevkonnalt.

http://malevkond.ee/

Mulle jubedalt meeldis see, kuidas venelased olid võtnud Reutersi uudise ja selle oma vajadusteks kohandanud, kuidas Eesti kaitseväest 4x suuem 16000 liikmega sõjaline organisatsioon valmistub sõjaks Venemaaga, taustal uusimad Abramsi tankid. Burjaatidest tankistidele kindlasti hea ennetav mõtlemisaine, kas on huvi proovida, kui hästi Abramsi pearelvad lasevad.

Eri relvade tabamuste hindamiseks on igasugu huvitavaid lahendusi välja mõeldud, millest ka siin on juttu olnud. Kõige kindlam on laservestid, seal on võimalik eristada, mis relvast tabamus tuli. Soomlaste kogemus on, et 90 % kuulitabamustest oli üksuse täpsuslaskurite tehtud, nii et see tunne võib päris õige olla, et täpsuslaskurid tegid enamiku tabavatest laskudest Põhjakonnal. Ma loodan, et varst tulevad ka laservestid, millel on laserile reageerivaid värvipadruneid, mis tabamuse piirkonnas lõhkevad ja annavad kandjale kerge elektriimpulsi, ei saaks natuke nuusutada seda tunnet, mis oleks päriselt pihta saada. Ehk siis õpitakse ka varjuma ja sihtima, mitte lihtsalt üle kaeviku serva huupi plärtsutama.

Leo kirjutas:Mulle jubedalt meeldis see, kuidas venelased olid võtnud Reutersi uudise ja selle oma vajadusteks kohandanud, kuidas Eesti kaitseväest 4x suuem 16000 liikmega sõjaline organisatsioon valmistub sõjaks Venemaaga, taustal uusimad Abramsi tankid.

Pilt oli kokku lõigatud vähemalt 2 õppuse materjalist, kevadine "Hunt" (MILES relvade ja kiivrite küljes) ning äsjatoimunud Põhjakonnalt. Mikseri esinemist ei oska ühegi õppusega hetkel seostada.

Vaata Leo: laskemoon säästab verd. See üle kaevikuserva huupi plärtsutamine on tegelikult tehniline võte - pimevalang. Kasutatakse eriti lähivõitluses aga ka maha surumiseks. Mõnigi mees ei saagi seda selgeks, ikka kiputakse oma pea ka üle serva või nurgatagant välja pistma.
Uuri vanadelt rindemeestelt kui tihti nad üldse vaenlast lahingus nii nägid, et saaks ilusti kirbule võtta.

Üle kaeviku serva tehtud pimevalangu tõttu "hukkus" konnal üks ründava poole kompaniiülem kui lõpu minutid tiksusid.

Kui kompaniiülem ründab juba ise kaevikuid, siis on see päris teenitud karistus.
Valges ilmas on ülematel natuke rohkem rolli kui nagaan peos roodu ees hurraaga jooksmine.

Kapten Trumm kirjutas:Kui kompaniiülem ründab juba ise kaevikuid, siis on see päris teenitud karistus.
Valges ilmas on ülematel natuke rohkem rolli kui nagaan peos roodu ees hurraaga jooksmine.

See on nüüd vaidlemise koht. II MS jooksul hukkus Saksa armee ridades pea 300 kindralit. Kindlasti ei saanud nad suures osas surma selle tõttu, et olid 50km rindest sügavas punkris. Küll aga võib paljude sõjamälestusest lugeda, kuidas erinevate tasandite (rügemendist armeeni) ülemad oma lahingut kõige eesmistest ridadest juhtisid. Kaotused küll olid, kuid Saksa vägede erakordset efektiivsust ei eita vist keegi.
Rääkides kompanii ülemast, siis tema koht just ongi kõige tulisemas kohas, pataljoni ülem peaks aga paiknema seal, kus ta on võimeline tunnetama oma raskuspunkti kompanii olukorda. Ja nii edasi.

Kangelaspioneeriga täiesti nõus.

kangelaspioneeriga nõus - asukoht on põhipingutusüksuse juures ehk raskuspunktis. Vajadusel tulebki teha seda esirinnas, võimalik langemine on alati ohuks. Iseasi, kas KÜ peaks esimese mehena VA kaevikusse hüppama.

No vahepeal oleme jõudnud ajastusse, kus 500+ m tabamisvõimega mees on meil igas jaos. Mina muidugi tahaks, et oleks 1000 m, saaks pulli veel rohkem.
Meil on küll paika pandud, et igasugu binoklid, kaarditaskud ja isegi käsijaamad rakmete küljes=eriti oluline võtmesihtmärk ning tuli vaba kui pole kästud teisiti.
Kui KÜ märgitakse surnuks kuskil kaevikute ees, kus "Araabia laskeasendis" ta maha lastakse, on ikka midagi valesti.
Kui KÜ on 150 m ahelikust tagapool pikali puu taga, kus temast paistab 20x20 cm märk, siis "araablasega" teda maha ei lase mingit moodi, isegi TL-le on see keeruline märk, sest enamik võtmesihtmärgile omaseid tunnuseid pole näha ja on keerukas aru saada, kellega tegu (ja isegi leida on keeruline).

Ootan ise huviga, millal meil MILES laiemalt kasutusse jõuab, soomlaste vastavad kogemused näitavad, et 90% kuulitabamusi lasevad jao täpsuslaskurid ja seda tasuks võtmesihtmärkidel eriti meeles pidada (sest TL tavalaskurit enamasti ei lase, kui see just ise ohtlikuks ei muutu). Kui KÜ taolises kohas oli, on see snaiprivastase taktika räme eiramine. MILES-i kasutamine+ilmselt analoogne tulemus kuulitabamuste osas kaotab kiiresti need harjumused "nagaaniga roodu ees". Allüksuses 1-2 võtmesihtmärgi hävitamine kriitilisel hetkel keerab vussi iga rünnaku, sest rünnakul on ründaja enda TL/SN tule kasutamine keeruline ja eelis antud teemal (ehk ründaja võtmesihtmärkide mahavõtmisel) on eelis kaitsjal, kes saab aegsasti ära positsioneerida laskurid ning mõelda välja nende katmise (ka laskude varjamiseks). Kui tähele panete, siis ka meie vastane on sellest aru saanud ning see pihta laskmise asjandus on üks prioriteetseid erialasid.

Juhtimisvõtete pikas repertuaaris on ka selline "Kõik mehed minu järel..." võte. Nendeks kiireteks ümberpaiknemisteks kui seletamiseks pole mahti, vastase tegevus/paiknemine on ilmselge.
Näiteks kontra, tiibamine ja muud sellised puhud.

Lenin armastanud öelda, et tõe kriteerium on praktika.
Proovige ära, pange mingit sobivat kohta 2-3 TL-i kaitsma ja korraldage sinna rühma rünnak eeldusel, et te kaitse ülesehitust täpselt ei tea (ettevalmistamata rünnak).
Vaadake, mis vennad sulle pärast ütlevad ning mitu sekundit su võtmeisikute elu kestis. Olen näinud, kuidas kompanii ründas nii, ja võtmeisikud langesid järjest, kusjuures laskjate asukohta ei suudetudki kindlaks teha.