1. soojuskiirgus ei ole tuumarelva ainuke mõjutegur. Kõige purustavam on vast ikka lööklaine. Tuumaplahvatuse lööklaine liigub heli ületava kiirusega. Aeglasemalt küll kui see soojuslaine, aga ikka väga kiiresti.
Sealtmaalt, kus lööklaine vähem purustab, tekib valgus- ja soojuskiirguse mõjul massiivne tulekahjude piirkond.
Lähemal ei teki, sest lööklaine kustutab ise põlemise.
See on ka eespool lisatud skeemil toodud. Seda tulekahjude piirkonda on võimalik vähendada hoonete materjali, värvi ja varjestust valides.
Brittide madallennupommitajad, mis polnud valged, kasutasid varjestust. Sobivate pinnavormide varjus lendamine pluss langevarjuga pommid (et oleks aega eemalduda).
Kuna kõik kiirgused liiguvad vaid otsejoones, siis põhimõtteliselt nt puude varjus olevale majale saab osaks väiksem kalorite hulk kui lagedal seisvale.
Näiteks kui aknaklaasid on värvitud valgeks, siis plahvatuse hetkel see värv süttib ja sulab, kuid enamus valgus- ja soojuskiirgusest tuppa ei pääse ning sisemus ei sutti.
Tüüpses raudbetoonplaneelidest nõuka uuslinnajaos polegi majadel rohkem põlevaid osi kui ruberoidkatus, aknaraamid ja tubade sisemus.
Kuna kiirguse efektid avalduvad koheselt, kuid lööklaine tulek võtab natuke aega, siis vastavalt ettevalmistatud maja ei sutti.
Lööklaine teeb oma purustused ära, kuid tulekahju ei teki (pole selleks soodsaid võimalusi enam, sest tulekera on kustunud).
Saksa linnade masspommitamistel 1945 ei oli lõviosa inimohvrite surma põhjus mitte plahvatuste lööklaine (ja sellest tulenev nt hoonete varisemine, enamus elanikest asus keldrivarjendites), vaid justnimelt tulekahjud, vingugaas ja kõrge temperatuur. Massiivsed tulekahjud tekkisid seepärast, et liitlased kasutasid süütepomme ja tollane majaehitus sisaldas kõvasti puitu, keldrivarjendid olid küll kohandatud lööklaine eest kaitsmiseks (liivakotid, lagede toestamine, akende sulgemine, kuid polnud kohandatud kaitseks õhust raskemate põlemisgaaside, kõrge temperatuuri ja õhu väljaimemise eest.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
