www.militaar.net

Kogu selle "mõttetu" ja " ei oleks päästnud" totruste kokkuseadjatel tuleka kasuks näiteks tutvumine õppuse "Снежок"(?) või "Desert Rock" käiguga. Et mitte lausjaburusi kirjutada. 40 kilotonnise pommi plahvatus elati üle...

Для предотвращения поражений ударной волной войскам, располагающимся на отдалении 5-7,5 км от эпицентра взрыва, было предписано находиться в укрытиях, а далее 7,5 км - в траншеях в положении сидя или лежа.

Vähe sellest, õppusi jälgima saabunud seltskonna tarbeks

"На одной из возвышенностей, в 15 км от запланированного эпицентра взрыва построили правительственную трибуну для наблюдения за учениями, - рассказывает Иван Путивльский. - Накануне ее выкрасили масляными красками в зеленый и белый цвета. На

Vahetult peale plahvatust hukkus kaks inimest.
Desert Rocki käigus varjusid USA sõdurid poole kilomeetri kaugusel epitsentrist lahtistes varjetes.

http://foto-history.livejournal.com/9529363.html
Meenutaks siinkohal, et õppusel kasutatud 40 kilotonni on pea kolm korda jämedam pauk kui Hiroshimale heidetud Little boy (15 kilotonni)...

vipu kirjutas:Tuumapomm Tallinna kohal sulatab üles Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe. See betoon milles on ehitatud meie majad, sulab kokku nagu plastmass tules. Vähemalt 1 meetrine pinnas on pärast tuumaplahvatust klaasjas kivim. Kui Tallinasse ehitada suured varjendid, siis venelased viskavad siia suurema pommi või kobarpommi. Tuumapommi plahvatuses on mõistlik koheselt surra. 20 minutit kiirguses ja te näete välja nagu neeger, 30 minutit kiirutuses ja te olete surnud. Kiiritustõbi koorib teil elusast peast naha. Teie nahale tekivad tohutult suured ja valusad villid. Tegelikult ei ole võimalik teid enam tänapäevase meditsiiniga aidata kui te olete saanud surmava doosi kiirgust. Varjend päästaks kui see oleks vähemalt 100m sügavusel. Selliste varjendite suutlikus on meil väga väike. Kommunistides Trumm ja Lemet võivad muidugi mis iganes lollusest unistada:)

Minu eelmine postitus kehtib täies ulatuses ka foorumlase "vipu" kohta.

Et tuleb kraav maha kaevata ja tribüünid valgeks värvida, ja elabki tuumarünnaku üle? Milleks see aastaid kestev vingumine siis siin foorumil Eesti Vabariigi võimekuse teemal?

Iseküsimus on muidugi, kuidas olid tuumaplahvatuse tagajärjed selgeks uuritud 1950.a. esimesel poolel, kui need õppused toimusid. Kardan, et sealseid kaitsemeetmeid ei peeta tänapäeval enam kuigi pädevateks.

ja ei saa ka märkimata jätta, et kapten jaanalind kadus kohe teemast, kui nõukaaegse tsiviilkaitsega tegelikult kokku puutunud isikud oma kogemusi artiklis jagasid
Huvitav, kas Tartus tõesti oli ainult 7 varjendit? Tänapäeval siis tervelt 6 tükki neist veel alles ja ühes koguni kuivkäimla ja veetsisterngi sees?

Olgu siinkohal paarisrakendid nimega Trumm-Lemet ära öeldud siis tõsiasi, et varjendid muutusid mõtetuks laengutest alates 200 KT ja üle selle. Tallinnale oli planeeritud 1MT.
--------------------------------------------------------------------------------
Lemet siin midagi enne rääkis a-la 10 KT. Selliseid lastakse moodsal ajal vajadusel pikast torust .

andrus kirjutas:Huvitav, kas Tartus tõesti oli ainult 7 varjendit? Tänapäeval siis tervelt 6 tükki neist veel alles ja ühes koguni kuivkäimla ja veetsisterngi sees?

No nii naiivseid numbreid pole mõtet küll pakkuda välja...selgelt ju öeldud, et artikkel on seitsmest varjendist, mida Tartu linn valitseb. Ja nagu artiklist näha, ei oska Tartu linn paraku nende vähestegagi midagi mõistlikku teha. Tõenäoliselt unistab, et lükkab ülejäänud ka ükskord kokku.

Aga seda, et Tartu linn teaks, mitu varjendit oli (on) linna alal, pole küll mõtet lootagi.

Tallinna linn tegi 1988. aastal nimekirja, kus on umbes 150 varjendit. Mille alusel neid nimekirja valiti, ei ole mina saanud siiamaani aru. Minu vähestestki kogemust varjendite inventeerimisel on selgelt näha, et linna nimekirjaga on sel vähe pistmist, neid on ikka kordades rohkem.

Kulibin kirjutas:Olgu siinkohal paarisrakendid nimega Trumm-Lemet ära öeldud siis tõsiasi, et varjendid muutusid mõtetuks laengutest alates 200 KT ja üle selle. Tallinnale oli planeeritud 1MT.

Täpsemalt, kui kaugel, 210kt plahvatuse epitsentrist, muutub korralik varjend mõtetuks?

andrus kirjutas:Et tuleb kraav maha kaevata ja tribüünid valgeks värvida, ja elabki tuumarünnaku üle? Milleks see aastaid kestev vingumine siis siin foorumil Eesti Vabariigi võimekuse teemal?
Iseküsimus on muidugi, kuidas olid tuumaplahvatuse tagajärjed selgeks uuritud 1950.a. esimesel poolel, kui need õppused toimusid. Kardan, et sealseid kaitsemeetmeid ei peeta tänapäeval enam kuigi pädevateks.
ja ei saa ka märkimata jätta, et kapten jaanalind kadus kohe teemast, kui nõukaaegse tsiviilkaitsega tegelikult kokku puutunud isikud oma kogemusi artiklis jagasid
Huvitav, kas Tartus tõesti oli ainult 7 varjendit? Tänapäeval siis tervelt 6 tükki neist veel alles ja ühes koguni kuivkäimla ja veetsisterngi sees?

Andrus on jälle siin tegemas oma rasket ja tänamatut, kuid riigiasutuste seisukohast väga vajalikku tööd ja demomas oma nullteadmisi valdkonnast.
Muide valgeks värvimise kasulikkus on ka katsetustega kindlaks tehtud.

Kulibin kirjutas:Olgu siinkohal paarisrakendid nimega Trumm-Lemet ära öeldud siis tõsiasi, et varjendid muutusid mõtetuks laengutest alates 200 KT ja üle selle. Tallinnale oli planeeritud 1MT.
--------------------------------------------------------------------------------
Lemet siin midagi enne rääkis a-la 10 KT. Selliseid lastakse moodsal ajal vajadusel pikast torust .

Kuliibin ajab jälle jampsi. Ei olnud 1 megatonn.
Hoopis 2x200 kilotonni oli.



II klassi varjendi vastupidavus (2,0 kg/cm2) vastupidavus algab 500 meetri kaugusel epitsentrist ja III klassi (1,0 kg/cm2) vastupidavus algab 1,8 km epitsentrist.
Tallinna linna ulatus ühest otsast teise (asustatud osa) on ca 20 km). Alates 3,8 km kaugusest on võimalik jääda ellu ja terveks ka nõuetekohaselt rajatud/ette valmistatud keldrites. II klassi varjend võimaldab tõenäoliselt elada üle Hiroshima tüüpi rünnaku (õhuplahvatus, 600 m) ka otse epitsentris.

Kapten Trumm kirjutas:Muide valgeks värvimise kasulikkus on ka katsetustega kindlaks tehtud.

Selle kohta peaks siiski ütlema, et see "kasulikus" avaldub ainult väga kitsas temperatuuride vahemikus.

Pigem on tegu taas ühe omal ajal levitatud pooltõega, millega taheti tegelikult lahendada hoopis teisi küsimusi. Näiteks kuidas panna inimesi paremini oma hoovi koristama ja kuidas paremini ja rohkem müüa valget värvi...

http://skeptics.stackexchange.com/quest ... -than-a-di

Jääbki vaid imestada vene inseneride idiootsust, kes lasid värvida sadu, tuumpommide (st lennuk jääb plahvatuse ligidale) heitmiseks mõeldud lennukeid alt valgeks, sealhulgas lennukeid, mida tehases muidu poleks värvitud (Tu-95, Tu-16A). Kindlasti on see seotud ka valge värvi müügiga USA-s ja sealse heakorraga.

Tõe huvides on seal ka selline nope:

only 12 cal/cm2 was needed at the 1953 Encore nuclear test to ignite houses made of rotted wood or surrounded by a trash filled yard and wooden fence (the whitewashed wooden house with a clear yard survived). Two wooden houses were also constructed for that test, exposing 4 x 6 foot windows with a line-of-sight exposure to ground zero. Both were subjected to the same 17 cal/cm2 thermal flash from the Encore nuclear test, and the one full of inflammables ignited with immediate flash-over to the entire room, while the one with modern fire-resistant furnishings survived with just minor smouldering which was extinguished by the recovery party when they entered the house an hour after the test. So yes, if you paint your wooden house white and remove nearby combustible materials it is less likely to catch fire if there is a nuclear strike on a nearby city

Ehk siis maakeeli, mõjutades pinda termiliselt soojusenergia kogusega, mis on vajalik materjali süütamiseks, süttib heledat (valget) värvi ese hiljem (vajab suuremat arvu kaloreid).
Mõistagi, avaldades sellest tublisti suuremat soojusenergiat esemele (näiteks millest piisab eseme hetkeliseks sulamiseks) ei ole tõesti praktilist vahet, kas on valge või sinine.
Hoone mõjutamine 12-18 cal/cm2 näib olevat just selline kenake piiripealne case, valge paber süttib 5 cal/cm2 ja kolmanda astme (st nahka läbivad) põletused tekivad umbes 8 cal/cm2 juures.

Yep, aga tänapäeval ei värvi enam keegi oma tuumapommitajaid millegipärast valgeks. No venelased vast veel. Britid on ise ka tunnistanud, et see antiflash white (mis tegelikult nende Victor lennukite võõpamisest popiks muutuski) oli tegelikult mõtetu teema. Pommi visand lennukil oli peale viskamist nagunii nii vaja nii kiirelt vehkat teha, et see soojuskiirguse sahmakas, mis järele jõudis, oli kõige väiksem mure...

Reaalne elu oleks näidanud ilmselt peale tuumapommi plahvatust järgmist pilti - suur tükk tühja maad, siis üks väike riba katusteta kivimaju, siis katusega kivimajad, sekka mõned heledaks võõbatud puitmajad. Ja siis edasi oleks tulnud juba terved majad, hoolimata nende ehitusmaterjalist ning värvist.

Nagu juba öeldud eespool - see on nii väike temperatuuride vahemik, kus sellest valgest värvist (mõne muu värviga võrreldes) oleks reaalselt kasu.

Tollal, kui B-52'd veel tuumapomme vedasid, olid nad ka alt valget värvi
http://media.defense.gov/2004/Jul/28/20 ... S-0015.JPG
Praegu on nad üleni hallid.

Tänapäeval on strateegilised pommitajad pigem tiibrakettide kandjad ja/või konventsionaalsete relvade kandjad (nt B-1), sestap pole ka vajadust neid valgeks võõbata.
Venelased vast ei võõpa seepärast, et neid lennukeid võõbati viimati veel NSVL ajal (vähesed Su-24M2-d välja arvatud, mis on värvitud üsna hiljuti).
Tegelikult olid ka Briti V-pommitajad alguses valget värvi (kui nende idee oli tulla suurel kõrgusel). Selle idee aga muutis NSVL õhukaitsesüsteem peagi suitsidaalseks ja neil tuli lennata madalalt, sestap võõbati need hiljem sobivasse rohelisekirjusse kamosse (maapinna lähedal lendav valge lennuk oleks ülevalt lähenevale hävitajale eriti kergesti märgatav).

Eks põhjuseks võisid olla mitte ainult iseenda pommid, vaid NSVL õhutõrje oli taoliste pommitajate vastu ka üsna hästi relvastatud tuumalaengut kandvate õhutõrjerakettidega (S-75, S-200), millised asusid ka Eestis. Tuumapäikesed oleks neile paistma hakanud juba ammu enne, kui Eesti rannik paistma hakkab (kõige läänepoolsem S-200 õhutõrjepositsioon oli Karujärvel Saaremaal, kust S-200 hilisemad mudelid ulatunuks tulistama pea Rootsi rannikuni).

Vene terminoloogias nimeti seda valget kõhualust "protivoatomnaja okraska" ehk "aatomikaitse värv".

Kapten Trumm kirjutas:...
Venelased vast ei võõpa seepärast, et neid lennukeid võõbati viimati veel NSVL ajal (vähesed Su-24M2-d välja arvatud, mis on värvitud üsna hiljuti).
...

Kust selline info? Mina küll ei tea, et venelastel oleks olemas sellised imevärvid, mis 30 aastat ultraviolettkiirgust kannatavad ilma koorumata.

Kapten Trumm kirjutas:
Eks põhjuseks võisid olla mitte ainult iseenda pommid, vaid NSVL õhutõrje oli taoliste pommitajate vastu ka üsna hästi relvastatud tuumalaengut kandvate õhutõrjerakettidega (S-75, S-200), millised asusid ka Eestis.

Kui valge värv aitaks tuumapeaga õhutõrjerakettide vastu, siis lendaks kõik lennukid valget värvi ülikondades. Ning meeskonnaliikmed ka

Teeme siis puust ja punaselt.

1. soojuskiirgus ei ole tuumarelva ainuke mõjutegur. Kõige purustavam on vast ikka lööklaine. Tuumaplahvatuse lööklaine liigub heli ületava kiirusega. Aeglasemalt küll kui see soojuslaine, aga ikka väga kiiresti.

2. keha peegeldamisomadused mängivad olulist rolli väga kitsas temperatuurivahemikus. Ehk kaugusesse tõlgitult - konkreetses kaugustevahemikus plahvatuse epitsentrist. Kui lennuk on sellest vahemikust plahvatusele lähemal - pole mingit vahet mis värvi ta on, ikka põleb ära. On kaugemal - no väike vahe on, valge lennuk kuumeneb vähem, aga elulist rolli see ei mängi.

3. britid arvestasid konkreetseid lahingmissioone planeerides, et lennukile ning tema meeskonnale on igal juhul tervislikum olla plahvatuse epitsentrist kaugemal, kui see vahemik, kus see valge värv oleks rolli mänginud. Seega - eluliselt oluline see ei olnud.

Kui brittide V-lennukid hakkasid madalalt lendama, siis olid nende põhirelvaks endiselt vabalt langevad pommid. Blue Steel rakettidest nad loobusid, aga neid oleks ka tulnud tegelikult tulistada suurtest kõrgustest, lihtsalt oleks saanud ehk väljaspool õhutõrje tsooni ära äsada. Kuid hoolimata vabalt langevatest pommidest - ikka võõpasid britid oma lennukid üle, ka kõhualust ei jätnud valgeks...

1. soojuskiirgus ei ole tuumarelva ainuke mõjutegur. Kõige purustavam on vast ikka lööklaine. Tuumaplahvatuse lööklaine liigub heli ületava kiirusega. Aeglasemalt küll kui see soojuslaine, aga ikka väga kiiresti.

Sealtmaalt, kus lööklaine vähem purustab, tekib valgus- ja soojuskiirguse mõjul massiivne tulekahjude piirkond.
Lähemal ei teki, sest lööklaine kustutab ise põlemise.
See on ka eespool lisatud skeemil toodud. Seda tulekahjude piirkonda on võimalik vähendada hoonete materjali, värvi ja varjestust valides.
Brittide madallennupommitajad, mis polnud valged, kasutasid varjestust. Sobivate pinnavormide varjus lendamine pluss langevarjuga pommid (et oleks aega eemalduda).
Kuna kõik kiirgused liiguvad vaid otsejoones, siis põhimõtteliselt nt puude varjus olevale majale saab osaks väiksem kalorite hulk kui lagedal seisvale.
Näiteks kui aknaklaasid on värvitud valgeks, siis plahvatuse hetkel see värv süttib ja sulab, kuid enamus valgus- ja soojuskiirgusest tuppa ei pääse ning sisemus ei sutti.
Tüüpses raudbetoonplaneelidest nõuka uuslinnajaos polegi majadel rohkem põlevaid osi kui ruberoidkatus, aknaraamid ja tubade sisemus.
Kuna kiirguse efektid avalduvad koheselt, kuid lööklaine tulek võtab natuke aega, siis vastavalt ettevalmistatud maja ei sutti.
Lööklaine teeb oma purustused ära, kuid tulekahju ei teki (pole selleks soodsaid võimalusi enam, sest tulekera on kustunud).
Saksa linnade masspommitamistel 1945 ei oli lõviosa inimohvrite surma põhjus mitte plahvatuste lööklaine (ja sellest tulenev nt hoonete varisemine, enamus elanikest asus keldrivarjendites), vaid justnimelt tulekahjud, vingugaas ja kõrge temperatuur. Massiivsed tulekahjud tekkisid seepärast, et liitlased kasutasid süütepomme ja tollane majaehitus sisaldas kõvasti puitu, keldrivarjendid olid küll kohandatud lööklaine eest kaitsmiseks (liivakotid, lagede toestamine, akende sulgemine, kuid polnud kohandatud kaitseks õhust raskemate põlemisgaaside, kõrge temperatuuri ja õhu väljaimemise eest.