Kriku kirjutas:Sanktsioonid kas hoiavad ära või pidurdavad tugevalt nende aluste riikide armeede moderniseerimist.
See ongi strateegiline mõju, tänapäeva tehnoloogia-tootmisprotses kipub olema globaalse iseloomuga, on vähe kõrgtehnoloogilisi tooteid, mis on ainult ühe riigi võimekus. Kasvõi F-35, mille olulisi elektroonikakomponente tootis Taiwani firma ning alternatiivi ei ole, USA on viimastel aastatel teinud märkimisväärseid pingutusi, et see Taiwani firma rajaks uue tehase USA pinnale, seda põhjusel, kus Hiina sõjaline käik Taiwani vastu võinuks F-35 tootmise lihtalt seisata.
Ka "Bayraktar" müüt elab oma elu, kus tegelikkuses on pilt kirjum, oli vist Kanada, kes sanktsioneeris Türgi jaoks Bayraktaridel kasutatava selle optilise stabiliseeritud kaamera mooduli ja türklastel tuli sellele asendus leida. Samas Kanada ja Türgi oleks läbi NATO lausa sõjalises liidus. Sealjuures "Bayraktar" teema on palju mitmekesisem, kus juhtusin lugema artiklit selle tehase esindajaga, kus neil olevat järjekord ukse taga aga see mida nad müüvad, selle kohta oli jutt segane, iga ostja jaoks tehakse oma komplekt-toode, ei eksisteerivat mingit universaalset Bayraktar drooni, mida saavat riiulilt osta. Samamoodi oli teemaks, kas Bayraktar tehnoloogia laialdane müük x riikidele ei või tehnoloogia viia Türgi ja tema NATO liitlaste vastaste kätesse - ka sellele olevat mõeldud, x-riikidele müüdavatele olevat tehtud muudatused, mis tagavad relvasüsteemi üle kontrolli, ja seda olevat võimalik rakendada ka kaughalduse-juhtimise teel, seda ei saavat eemaldada ning kaitsemeetmeid olevat rohkem kui üks.
Seega Bayraktar-il on omad korralikud nn monkey versioonid, mille tehnilised parameetrid ja võimekus võivad suuresti varieeruda.
Moraal on, et suur osa ka nn lääne ja NATO kõrgtehnoloogiast on globaalse iseloomuga sanktsioonide ja muude sündmuste läbi haavatav, tõsi USA käes on jäme ots ja suudab tehnoloogia levikut märkimisväärselt kontrollida-ohjata.
USA võib täna veel olla tehnoloogiline dominant aga Hiina astuvat valusalt kandadele aga Hiinal on jällegi strateegiline liitlassuhe Venemaaga.
USA-st kostub juba mõnda aegu tehnoloogiaringkondadest murenoote, kus juba täna olevat mitmeid sektoreid, kus tehnologilise taseme juhtroll on libisenud Hiina kätte, ja Hiina puhul olevat oluline faktor arengukiirus, mis ületavat lääne sarnast võimekust minevikus ja ka täna.
Hiina puhul olevat ohuks kombinatsioon, kus neil on nii ajud-võimekus, motiiv, kui ressurss. Eriti ilmekalt olevat see hakanud silma paistma Trumpi presidentuuri Hiina vastaste sanktsioonipoliitikate järel, kus Huawei bännimise järgselt on nüüd lisaks ka Google ja Apple äpipoele ja ökosüsteemile ka Huawei oma.
Lisaks Huawei sai oma riigi parteiladvikult vabad käed ja suunised kiirkorras panustada Hiina omamaise kiibitehnoloogia arendamisse, kui varasemalt hinnati sellistel teemadel tasemel tulemuse saavutamiseks vajalik aastakümned, siis Hiina puhul julgetakse ennustada selle kümnendi lõpuks suudavad Hiina tootjad lääne konkurentidega konkureerida. Kõige halvem selle juures olevat, kui seni Hiina ka omamaiste arenduste jures järgis lääne kehtestatud standardeid, nii riistvara-kui tarkvara osas, siis oma arenduse puhul kasutatakse aina enam enda loodud standardeid ja aluskoode ning Hiina suurust ja arengukiirust arvestades olevat aja küsimus, kui Hiina standardid hakkavad rahvusvaheliste standardite osas aina rohkem rolli mängima, mis viivat sinnani, kus lääne tootjad peavad tulevikus hakkama enam järgima Hiina tehnoloogilist rada. Seda kõike heideti ette Trumpi kaubandussõja tagajärgedele.
Üks huvitav artikkel Hiina&Venemaa strateegilise partnerlussuhte osas jäi silma globaalse satelliitnavigatsiooni vallas, kus sõlmiti kokkulepe ühiskiibi loomises, mis kasutaks mõlemat BeiDou ja Glonass satelliitsüsteemi. Lääne sõjaliste ekspertide nägemuses olevat see äärmiselt halb areng, kus nii BeiDou, kui Glonass omavad erinevaid plusse ja miinuseid aga nende ühiskasutus kompenseeriks suurema osa mõlema süsteemi puudustest, seda just sõjalises vaates. Alates sellest, et süsteemid opereerivat erinevate kõrgustega orbiitidel, erineva tehnoloogiliste erisuste-kaitsetega ning kuni poliitilise probleemini, kui Venemaag konfliktis vene rakett navigeerib end BeiDou&Glonassi abil, tuleks rünnata Hiina BeiDou süsteemi, aga kui Hiina ei ole konflikti osaline, on nende süsteemi rünne probleemne.
Sisuliselt Venemaa&Hiina strateegiline partnerlus hakkab nende jaoks tootma sarnast heidutust, kui täna NATO lääneriikide jaoks, kus ühe riigi ründamine on probleemne, sest toob kaasa teis(t)e riikide reageeringu.
Ei imestaks, kui täna rõõmustame sanktsioonide ja Venemaa relvatööstuse mahajäämuise pärast aga 10 aasta pärast on meil idapiiri taga Hiina või vene-hiina koostöö kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid. Kui Venemaa enam ei suuda ise kõrgtehnooogiat toota, ei saa välistada, et ta neid osta ei saaks.
Kusjuures Hiina kõrgtehnoloogiline relvatööstus astub tutul täna USA omale kõvasti varba peale, just x riikides, kuhu USA enda kõrgtehnooogiat müüma ei kipu aga Hiinal tõrget ei ole. Nii on USA-s Kongressi tasemel arutluse all Hiinale turu kaotamise ärahoidmiseks jõuliselt tehnoloogia leviku piirangute nõuete leevendamine. Paaris riigis on juba omamoodi tüli majas, kus USA on nõus tehnoloogia müüki arutama, kui Hiina toodang täielikult bännitakse - olevat tehnooogiline turvarisk, kui Hiina tootja insenerid patseerivad samades kohtades-riikides, kus USA tehnoloogiat kasutatakse. On arutluse all isegi F-35-st eksportversiooni tegemine, sest Hiina on ainuke, kes suudab sarnase platvormi ekspordiks toota-müüa - kui USA ei müü, ostetakse altertantiive hiinlastelt.
Samas tänase Hiina nn kõrgtehnoloogiaga a'la ründe- jmdroonid olevat kvaliteediprobleeme ja ostjad ei ole päris rahul ning eelistaksid täna kindlalt USA analooge, kui poliitilised piirangud ei segaks, ja USA toodang olevat ka märgatavalt kallim ehk sama raha eest saab vähem - kaalumise koht nagu alati.
Strateegilises plaanis Venemaa seis ei tarvitse nii nutune olla kui täna sanktsioonide ja niru sõjaedu valguses paistab.
Ma Hiina mõju ei alahindaks, tänane Ukraina sõda on veel nii toores, et sellest suuri järeldusi teha, eriti Hiina valguses, Hiina ei tee paljudes muudes küsimustes otsuseid uisapäisa, mõnel juhul kulutakse aastaid otsuse kujundamiseks, tänane konflikt on alles nädalaid vana..
Hiina suhestumist sanktsioonide järgsesse Venemaasse saame näha parimal juhul 1-2 aasta pärast, kuna jäme ots on nüüd Hiina käes, siis dikteerivad nemad Venemaa aitamise tempot ja ulatust.
Hiina jaoks võib läänele vastuseismise teema olla palju laiem ja komplektsem, kui seda on Venemaa tõmblemine euroopas. Huvitavam saab olema, mis samme astub Hiina dollari suhtes, Hiina ja veel terve ringi riikide jaoks oli Venemaa keskpanga dollarireservi külmutamine hoiatav näide ohust, milleni dollari eelistamine võib x halval päeval viia ja senine globaalne dollaril majandusmudel võib osutuda lääne käes relvaks - sellega tuleb samuti Hiinal tegeleda.